Viimati tegutses Rohumaa lavastajana Vanemuises, kui pandeemiaajal toodi lavale John B. Priestley näidend "Inspektor tuleb". "Tegime näitlejatega maskides proove ja mängisime tühjale saalile. Talle jäigi lühike eluiga, tuli ja läks, aga see oligi aeg, kus enamus asju jäi ära või üldse ei toimunudki," selgitas Rohumaa.

Enne seda tõi Rohumaa lavale "Vastuvõtu", mis valmis lavastaja 50. sünnipäevaks. Ja kuigi ka "Venus karusnahas" esietendub teatris Nuutrum kõigest kaks päeva pärast Rohumaa 55. sünnipäeva, siis enda sõnul lavastaja siiski ainult juubelite puhul ei lavasta.

"Päris nii ei ole, aga kipub olema. Viimased 15 aastat on mu töökohad olnud sellised, et väga raske on olnud seda kahte kuud leida. Praegu ajaloomuuseumi juhina samamoodi, haarasin kinni võimalusest, mida Nuutrum väikese teatri paindlikkusega pakkus, sest mu lemmiknäitlejad mängivad seal ja teemegi proove millal saame," rääkis Rohumaa.

Lavastaja-ametis peale pikka pausi roostetamise ohtu Rohumaa sõnul pole. "Pigem on see, et tuleb hoopis mingisugune rahu ja küpsus ja arusaam sellest, mida sa tegelikult teha tahad. Minu põlvkonna puhul kehtib muidugi ka see, et lavastasime enda esimese kümne lavastusaasta jooksul elunormi täis," naeris Rohumaa.

Nuutrum teatri lavale toob Rohumaa 12 aastat tagasi David Ivesi kirjutatud näidendi, mis põhineb Austria kirjaniku Leopold von Sacher-Masochi 1869. aastal ilmunud samanimelisel novellil.

"Kuna ma põhiliselt lavastan uut dramaturgiat, siis see sobib mulle. Klassikaga on mul keerulisem suhestuda, aga keegi oli selle töö minu eest ära teinud ja see mõjus hämmastavalt värskelt, natukene ka eba-ameerikalikult, sest ta on intellektuaalsem, hästi tugevalt aja- ja kirjandusloo sees, aga muidugi ulatuvad ka teemad, mida ta käsitleb, väga tugevalt tänasesse päeva," tõdes Rohumaa.

Kusjuures on algteksti autori nimest tuletatud ka sõna "masohhism". "Masohhismi puhul võib rääkida sellest, et inimene naudib kannatusi ja kui mõtleme näiteks Dostojevski loomingu peale, siis see kubiseb masohhismist. Näidendis on ka see dimensioon tugevalt sees ja võiks öelda, et näidendi moto on "ole ettevaatlik enda soovidega"."

Rohumaa sõnul võib lavastust ka erootiliseks pidada. "Sõnas on erootika sees ja ka selles, mis tegelaste – lavastaja ja näitlejanna – vahel toimub. Kui vaatame 19. sajandit, siis sealne erootika oli subtiilsem, vähemalt see, mis väljapoole paistis. See mõõde on lavastuses olemas, sest räägib lisaks teatris toimuvale võimuvõitlusele ka mehe ja naise suhetest. Tegelikult ka ühiskondlikult meile määratud soorollidest," toonitas Rohumaa ning lisas, et Ivesi kirjutatud tekst pärineb ajast, mil USA-s tekkis nn MeToo-liikumine.

"See korreleerub ka tänase päevaga, kus oleme pidanud kultuuris paljud asjad ümber hindama selle vaatega, et sõbralik pepulaks naiskolleegi tagumikule, mis paarkümmend aastat tagasi tundus selline nali olevat, täna vaevalt enam naljakas tundub," sõnas Rohumaa.

Rohumaa hinnangul on Eestis läinud 30 aastat aega, et vabaneda nõukogudelikust platnoi-kultuurist, kus naised olid surutud töölis-kolhoositari rolli. "See kultuur oli levinud ja natukene ka meisse sisse imbunud. Mida tsiviliseeritumad me oleme, mida võrdsemalt üksteist kohtleme, seda tervem meie ühiskond on. "Ei" tähendab "ei". Ma usun, et see protsess on meile pigem head teinud ja võrdsete inimeste ühiskond on ka see, kus õitseb kultuur."

Eesti Lavastajate ja Dramaturgide liidu juhina koostas Rohumaa Paavo Piigi eestvedamisel koodeksi proovis käitumise ja laste teatriringide juhendamise hea tava kohta. Alguses oli tunda ka tõrkeid organisatsiooni seest. "Milleks sellist asja vaja on? Kas see süüdistab kedagi? Milleks on vaja selliseid dokumente koostada? Selleks, et kodurahu hoida," leidis Rohumaa.

Rohumaa tunnistas, et on ka ise proovides karjunud ja röökinud. "1990. aastatel kui sul oli lavastajana suurproduktsioon, siis pigem oli norm, et lavastaja tõstab häält, käitub verbaalselt vägivaldselt nii tehnilise töötajatega kui ka lavalolijatega," nentis lavastaja ning lisas, et nüüd pole sarnast impulssi juba ammu tunda olnud.

"Haridus, loed raamatuid, suhtled meeldivate inimestega ja elad üle ka enda sees need deemonid," pakkus Rohumaa selgituse küsimusele, kuidas halvast kombest lahti sai. "Kõikides asjades oled üldjuhul süüdi sina ise, lavastajate puhul kehtib see eriti. Loomulikult ühel hetkel temperatuur tõuseb ja sul on tunne, et "te lollid ei saa aru, mida ma tahan". Sellest tekibki vägivald," ütles Rohumaa, kelle sõnul on 15 aasta jooksul, mil tema on pigem teatrist eemal olnud, muutunud teatrimaailm palju inimsõbralikumaks ja psüühiliselt sõbralikumaks.

"Mul on meeles see, kuidas kunagised Panso õpilased rääkisid, et nad ei julgenud minna proovis lavale, hirmust. Mida vähem on ühiskonnas hirmusid, nii abstraktseid hirmusid kui päris hirmusid, seda parem on."

Psühholoogiline pinge ja kurnatus, mis tavaliselt Rohumaa noorepõlve prooviprotsesside käigus tekkis, tähendas Rohumaa jaoks seda, et päeval pärast esietendust oli soov surra. "Aga kui ma 2001. aastal Götebörgi teatris Tätte "Silda" lavastasin, enda meelest juba vana-vana lavastaja, etendus tuli välja, ärkasin järgmisel hommikul üles ja mõtlesin et: "nii, millest järgmisena pihta hakata", sest see stressitase oli viidud nii madalaks," tõdes Rohumaa.