Arvustus. "Jussike, Jussike, Vargamäe ussike..."
Uuslavastus
Von Krahli trupp "Jussikese 7 sõpra"
Dramaturgiline tugi Liisa Saaremäel
Valguskunstnik Kaido Mikk
Osades Kristina Preimann, Kristel Zimmer, Edgar Vunš, Markus Auling, Herman Pihlak, Karl Birnbaum
Esietendus 19. oktoobril Von Krahli teatris.
Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka armastus," ütles isa. Sina oled teind ja minu ema tegi teda ka, ega muidu nii vara surnud; aga armastus ei tulnd, teda pole tänini Vargamäel. /../ Aga mis siis on? Küsib Andres endalt, ega tea vastust.
- (A.H. Tammsaare, Tõde ja õigus V)
1966. aastal ilmus nõukogude Eesti raamatupoodidesse õhuke suuremaformaadiline ja värviline lasteraamat "Jussikese seitse sõpra", autoriks graafik, raamatuillustraator ja vabakutseline kunstnik Silvi Väljal. Lihtsakoeline vihikuke sai kiiresti populaarseks, sest oli ta ju kantud eestlasele igiomasest tööeetikast. Jussikese seitse sõpra on nädalapäevad, millest igaüks tähistas mingit töösektorit - maaharimisest pesupesemiseni. Jussikese unistus oli jõuda Pühapäevamaale ja seda ta juba esmaspäeval otsima asuski.
Uuenenud Von Krahli teatri uue koosseisu esimene lavastus "Jussikese seitse sõpra" läheb edasi sealt, kus raamatuke lõppes. Jussike ongi jõudnud Pühapäevamaale, kus on võimalik vaid kõik hea, see ongi realiseerunud utoopia, mida tõotas marksistlikust filosoofiast välja kasvanud kommunism, ühiskondlik korraldus, kus pole ei riike, klasse ega ka perekondi, pole ka eraomandit, kõik on ühine nagu lõputult veniv näts. Von Krahli laval avanev vaatepilt auravast mullivannist ning ülimas õndsuses ja viisakuses suplevatest noortest inimestest sarnaneb lugematutele spaadele ning hotellidele üle maailma, kus iga päev kordub sama rituaal. See seisneb täpselt reglementeeritud tegevustes ja repliikides, ainukeseks valikuks "kas mulliga või mullita".
Samasugust düstoopiat on kirjeldanud aastal 1924 Jevgeni Zamjatin ("Meie", tõlkinud Maiga Varik, Tänapäev, 2006) ja temast tõukuvalt ka 1932. aastal Aldous Huxley ("Hea uus ilm". tõlkinud Henno Rajandi, Tänapäev, 2008). Von Krahli uue trupi (Kristel Zimmer, Markus Auling, Karl Birnbaum, Kristina Preimann, Hermann Pihlak, Edgar Vunš, Liisa Saaremäel) lavastus näitab ihaldatud mugavusmulli ja lõhkab selle kõlava pauguga. "Lõputu küünlapäeva" ("Groundhog Day", rež. Harold Ramis, 1993) sarnaselt korduvasse puhkepäevarutiini tekivad mõrad, kui üks puhkajatest (Kristina Preimann) näeb unes mingis tsüklis kinni olevat, abi vajavat meest - Jussikest. Peagi on tunkedes Jussike (Karl Birnbaum) ka ise kohal, sisenedes näidendisse läbi seina, tinglikku lavaruumi lõhkudes. Jussikesest saab Päästja, kes vallandab puhkuserituaalidesse surutud ihad, sparadiislikku vanglat ei suuda aga temagi lammutada, sest lõpuks on ju Pühapäevamaa tema jaoks seesama igatsetud ja Tõotatud Maa, kuhu poole ta kogu aeg on teel olnud.
Von Krahli uue koosseisu lavastus puudutab ühtaegu suuri ja ka väikeseid teemasid ning teeb seda isegi sundimatu sujuvusega. Selles on mängu lavastusliku ruumiga, teatri kui meediumiga, nutikaid lavastuslikke lahendusi ja tugevaid karaktereid. Iga tegelane sõidab täpselt oma rada, isegi siis, kui pealtnäha valitseb kaos. Ehkki võtmeisikuteks kujunevad Karl Birnbaumi Jussike ja Kristina Preimanni visionäärist kaunitar, on igal tegelasel oma roll loo kujunemisel. Morrissey ja Propeller lavastuse muusikalises kujunduses mõjuvad asendamatult orgaaniliselt – "Everyday Is Like Sunday" toob lavastusse puhkusekultuse ja protestantliku tööeetika kriitika kõrvale veel ühe mõõtme, mis praegu, kui Ukrainas lõhkevad iga päev pommid, annab omaette mentaalse litaka.
Noored lavastajad/näitlejad asetavad lodevaks muutunud heaoluühiskonnale nina ette mõranenud peegli, justkui küsides: kas see ongi see? Kas see ongi kõik, mille poole olete kogu elu püüelnud – igavesti igav Pühapäevamaa? Ja pärast seda? Ei olegi midagi? Kaheksandat päeva ju ei ole? Või on? Äkki Puhkus tähendabki lammutamist, et järgmisel päeval loomis- ja ülesehitamistsüklit uuesti alustada?
Pikemas usutluses Postimehele nendivad noored lavastajad/näitlejad, et teater ei peagi kõigile meeldima. Samuti ei pea teatrist otsima alati ainult puhkust ja lõõgastust. Ka seda võib ja seda ka teatris on, kuid, kui on mille peale mõelda ka pärast etendust, kui etendus või lavastus suudab vaatajas midagi liikuma panna, midagi nihestada, toob ta välja illusoorsest heaolumullist, on sellel suurem väärtus kui oskame arvata. Selle põhjal saab juba igaüks ise küsida endalt, kas armastus, mida Vargamäe Indrek igatses, on tulnud.
Toimetaja: Neit-Eerik Nestor