Alustan veidi kaugemalt, kultuurikärbetest. Võib-olla peakski nüüdsest alustama igast kultuurinähtusest rääkimist just sellest. Jah, kultuuril on rasked ajad pea kõikjal – kärbitakse Soomest Saksamaani, ent kultuur ei ole ju kena asjake vitriinkapis, mida aeg-ajalt tähtsa päeva puhul läikima lüüa, vaid meie vereringe osa isegi siis, kui ennast kultuuritarbijana mitte teadvustada. Sellelt toonilt vaatangi tagasi sel sügisel esimest korda toimunud Sõltumatu Tantsu Festivalile (STF), mida korraldas Sõltumatu Tantsu Lava (STL).

Kõigepealt tuleb märkida, et ehkki rahvusvahelisi etenduskunstide festivale on Eestis mitmeid, on just kaasaegsele tantsule pühendatud festivalide arv olnud hulga väiksem – lausa null. STF-i kümne päeva jooksul jõudis Eesti publikuni viis täispikka tantsulavastust ja mitu lühilavastuste õhtut. Lisaks haagiti festivali külge ka BFM-i koreograafia õppekava Mait Agu preemiate üleandmine, Islandi Kunstiülikooli kaasaegse tantsu lõpetanute minifestival ning tantsu digitaalsete tehnoloogiatega lõimiva residentuuriprojekti showcase'id. Valdkonnakeskseteks mõttevahetusteks oli programmis Koreokohviku arutelupäev. Seega – eks juba festivali toimumise fakt oli Eesti kaasaegse tantsu skeenele oluline, ent milline aga oli STF-i pale? Milliseks STL oma esimest rahvusvahelist festivali kujundas?

Laval on tantsulegendid

Rahvusvahelisele programmile keskendunud festival saatis oma avalavastusega selge signaali, et esmajoones ollakse ikkagi näoga Eesti tantsu poole. Henri Hüti, Mai Murdmaa, Rainer Jancise, Cloe Jancise, Maarja Tosina, Georg Elleri, Florian Wahli ja Rommi Ruttase koostöös valminud "Pühendusega" avaldas austust legendaarsele Eesti balletmeistrile Mai Murdmaale.

Kuidas avaldada austust elavale legendile? Piisavalt on olnud neid kultuurilooliselt olulisi inimesi, kes on jäänud elu teises pooles oma eatu loomingu varju ning kelle lihast ja luust olemasolu tuleb meelde alles siis, kui on hilja. "Pühendusega" püüdis seda viga vältida. Lavastus ei olnud niivõrd tagasi- kui edasivaatav – loojad ammutasid küll Murdmaa loomingulisest pärandist, kuid tõlkisid selle kaasaegse tantsu lavakeelde. Näiteks ei suhestunud tantsijad mitte ainult liikumise, vaid ka materjalidega – kehalist vastupanu võisid osutada näiteks klaasitükid kummikutes või suutäis liiva. Lavastuse lõpuosa sidus Murdmaa loometee tema konkreetsete lavastustega ning duettide taustal kuvati projektorist lavastuste pealkirju koos aastaarvude ja fotomaterjaliga.

Küsimusi tekitas minus aga hetk, millest juba enne esietendust sosistati – Murdmaa enese lavale ilmumine, mis aga toimus hoopiski lavastuse keskel. Stseen kahe tantsija vahel lavale juhitud (pealtnäha kerges segaduses) Murdmaaga võis ju olla liigutav ning temast kumav rõõm taas rambivalguses olla nakkav, kuid väärikas eas legendi enne järgmist stseeni viisakalt ära juhtimine nii, et ta ei saanud lõpuaplausistki osa, mõjus küsitavalt. Tekkisid käärid kellegi pärandist inspireerumise ja tema füüsilise eksistentsi vahel, viimast aga ei saa samamoodi koreografeerida nagu butafooria siia-sinna liigutamist. Küllap ei mõeldud halba, seda enam, et asjaga olid seotud ka lähedased, kes Murdmaa enese soove ja hetkevõimeid paremini teavad, kuid lavastuse viimane osa möödus vähemalt minul pigem kummalist valikut seedides kui järgnevat nautides. Sellegipoolest oli tegu olulise žestiga, mis tõi Eesti tantsuloos kokku balleti ja kaasaegse tantsu.

"Pühendusega" ei jäänud ainsaks lavastuseks, mille algallikaks olid auväärses eas tantsulegendid. Ungari koreograaf Boglárka Börcsök ja Saksa filmitegija Andreas Bolm vahendasid lavastuses "Figuring Age" oma kohtumisi kolme 90–101-aastase Ungari kaasaegse tantsu grand old lady'ga, keda praeguseks enam meie seas ei ole. Lavastus ei keskendunud siiski kolme naise loomingulisele jäljele Ungari kultuuriloos, vaid eelkõige sellele pärandile, mis ladestub pea sajandi jooksul tantsija kehasse, ning sellele, mida on võimalik kehaliselt edasi anda või vastu võtta.

Börcsök lahendas oma vahendajarolli seda äärmusesse viies ning lasi kolmel juba lahkunud naisel kummitustena oma keha seestada sellisena, nagu ta neid mäletas. Nii muutuski ta oma kehahoius, žestides ja pilguski pika elu elanud daamideks, kelle suu läbi avanes opressiivse ühiskonna raskus – olgu selleks kellegi isa jõuvõtted maailmasõdadevahelisel ajal, et tütrest arsti ei saaks, moderntantsu keelamine kommunistlikus Ungaris või ka praegune rahulolematus Orbaniga. Ümmargune valge ruum, kus etendaja publiku seas ringi liikus, oli ühtaegu kliiniline ja liiga naha alla pugev. Vaevumärgatav helikujundus lisas atmosfäärile ebamaist pinevust.

Börcsöki kehastatud naised vajasid ühtlasi oma hapras ja kanges kehas abi. Publikuliikmeid paluti etendajat käe alt toetama, talle istet pakkuma või küünalt süütama leebe kindlameelsusega, millele keegi ära öelda ei osanud, võib-olla ei tahtnudki. Nii kehtestati vaatajaile lähedase külalise roll, mille tõttu oli keeruline lavastuse suhtes distantseerituks jääda – olgu põhjuseks siis abistamisega paratamatult kaasnev intiimsus või etendaja žestide tuttavlikkus, milles võisid peegelduda ka iseenda eakad sugulased. Etendusele järgnes aga videoinstallatsioon noist naistest oma kodudes, mida lavastus minu meelest enam ei vajanud – tundsin, et Börcsök näitas neid oma keha kaudu juba piisavalt selgelt.

"Figuring Age" oli avaraimalt tantsu mõtestav lavastus festivalil – siin tähendas koreograafia ennekõike kehatööd, et igas hingetõmbeski anda edasi kedagi teist, samuti publiku liigutamise trajektoore nii ajas, ruumis kui ka emotsionaalses plaanis.

Tants kui virtuoossus

Börcsöki publikumanipulatsiooniga, mida manipuleeritavad paistsid ka pigem nautivat (mina igatahes küll!), kõlas kaasa festivali lõpulavastus Silvia Gribaudi "Graces". Juba etenduse algusest suunati publik reageerima tantsijate väikseimatelegi trikkidele või naljadele ning loodi pea märkamatult üha uusi publikut püüdvaid konkse, kuni lõpuks leidis saalitäis rahvast end püüdlikult ooperikoori matkimas või superkangelastele heliefekte tekitamas. Eesti publik?! Bravissimo, indeed!

Lavastuse sisu aga tegeles ilu erinevate vormide ja virtuoossusega. Gribaudi keeras arusaama just naisest kui ilu kandjast pea peale ja tema lavastuses kehastasid kolme graatsiat meestantsijad. Gribaudi ise võttis taktikepi viibutaja rolli, kuid meeste uhke(ma)te hüpete ja kauni(ma)te pooside kõrval ka koomilise käpardi oma. See tekitas minus esialgu veidi kimbatust – ühelt poolt on vananev naine nagunii ühiskonnas marginaliseeritud, teda ei pea lisaks ka naeruväärseks muutma, teisalt aga on naisel siiski õigus endale haarata ükskõik mis roll, ka koomiline. Seda enam, et siiani kostab hääli, et naiste tehtud nali ikkagi ei ole naljakas ning et keskealine naine olgu parimal juhul nähtamatu. Gribaudi seda aga laval kahtlemata polnud, nii nagu ka meesosatäitjad – kõik väga sarmikad ning osavad publikut vastuvõtlikumaks peibutama.

Kui aga otsida virtuoossust ilma selle mehhanisme kahtluse alla seadmata, siis seda pakkusid Prantsuse koreograafi Leïla Ka kolm lühilavastust. Fookuses olid kehad, mis sooritasid korduvaid liigutusi, rütmilisi hingetõmbeid, kukkumisi ja püstihüppamisi pea üleinimliku tehnilise täiusega. Liikumine mõjus korraga masinlikult ja hapralt, seda eriti selgelt lavastustes, kus oli üle ühe tantsija, nii et esile kerkis sünkroonsus. Tantsijad muutusid masinavärgi osadeks, nende kiired ja täpsed liigutused hakkasid silme ees lainetama. Selline koreograafia nõuab tantsijana enese kohandamist teiste kehadega, lavastajana tuleb viiest inimeseks koosnevasse rivvi valida soovitud täpsuse saavutamiseks ka sama pikad ja enamvähem sama kujuga kehad. Ise huvitun teistsugusest tantsust – sellisest, milles meisterlikkus ei tähenda erinevuste ega individuaalsuse välja puhastamist. Kuid kahtlemata oli tegu võimekate tantsijate ning omanäolise koreograafiga.

Tants kui vastupanu

Virtuoossus, isegi selle naljakspööramine, on pikapeale tegijale väsitav. Tantsukunstnik peab tänapäeval olema igati vormis ja tihti täitma lisaks koreograafi, lavastaja ja etendaja rollile ka näiteks projektijuhi, sotsiaalmeedia spetsialisi, meikari, koristaja ja autojuhi oma – ning seda olukorras, kus töötasu ei küündi kultuuritöötaja alampalga lähedalegi, nagu alles hiljuti osutas Raho Aadla.¹ Selle rähklemise tulemit võis aimata Ungari 2023. aastal Rudolf Lábáni auhinnaga pärjatud tantsulavastuses "Fatigue", milles koreograaf ja etendaja Viktor Szeri astus aeglustatud reggaetoni'irütmidel venivate poplugude keskele ning hakkas aeglaselt võnkuma, jätkates sama liikumist terve tunni. Aeg venis psühhedeelsuseni ning muutis tähenduslikuks iga väikseimagi lisanduva detaili – esimese pilgu publikusse, käte langetamise, muutused taustaprojektsioonis.

Kunstnikuvestlusel rääkis Szeri, kuidas ülima minimalismini viidud lavastuse idee sündis just enne stipi tagastamise tähtaja kukkumist ja peale suurt läbipõlemist. Ometi tuli välja, et täielikust allaandmisest alguse saanud lavastus imponeeris ka turuloogikale, kuna seda on väikese tiimi ning pea olematu lavakujunduse tõttu soodne festivalidele kutsuda. Nii muutus "Fatigue" omamoodi oksüümoroniks – apaatseks festivalide hitiks.

Szeri lavastust võib näha vastupanuna neoliberaalsele maailmale, mis nõuab liiga palju, vastu annab aga vähe (ja kindlasti mitte turvatunnet). Ehk võib lavastust näha lausa quiet quitting'u ehk vaikiva taandumise tantsuvormis vastukajana? Viimane on mõiste, mis pärineb palgatöötajatelt, kes täidavad töö juures vaid miinimumnõuded, seistes nii vastu ühiskonnas valitsevale saavutusnõudele ja vältides ületöötamist².

Vastupanuga, ehkki veidi teistele probleemidele ja teises vormis, tegeles ka Portugali koreograafi Piny lavastus ".G RITO". Lavastuse poliitilised alltoonid andsid endast märku juba ruumi sisenedes – igale toolile oli jäetud zine ehk väike geriljatrükis kollaažidest, millel figureerisid ka etendajate emad-vanaemad, ning tekstidest, mis enamik oli küll portugali keeles, aga mille feministlikku rõhuasetust võis tabada ka Google Translate'i abita. Zine toimis seega lavastuse kontekstis omalaadse kavalehe ja poliitilisusele häälestajana, ühtlasi oli selle abil tiimi tõekspidamistel potentsiaal väljuda teatrimajast, reisida publikuga kaasa – natuke nagu takjad või võililleebemed...

Angola-Portugali juurtega Piny oli koos oma Angolast, Brasiiliast ja Hispaaniast pärit kaasesitajatega lavastusse sidunud igaühe elu jooksul kogunenud liikumispärandi, aga ka esivanemate laulud ja oskused. Nii oli lavastusse põimitud näiteks vogue, kõhutants ja capoeira, taustal kõlasid aga näiteks Põhja-Portugali naiste töölaulud, mis neid omal ajal kurjade kavatsustega meeste eest kaitsma pidid. Lavastuse poliitilisus ehk status quo'd kahtluse alla seadev potentsiaal väljendus seega mitmeti. Lavale jõudsid marginaliseeritud kogukondade ellujäämis- ja/või rõõmuotsimistaktikad, näiteks vogue kui queer-kogukonnast alguse saanud tants; capoeira kui algselt Brasiilia mustanahaliste orjade võitluskunst. Samuti on poliitiline otsus lavastada viisil, mis loob kõikide etendajate senistest kogemustest ja huvidest lähtudes, kuna see õõnestab (mitte ainult) teatriloome tavapäraseid hierarhiaid.

Veidi mõjuski lavastus etendajate eneste vaheline asjana, ühe maailma ehitamise ning hoidmisena – ühise rituaalina, mida ümbritseb neljast küljest publik. Tantsijate vaheline usaldus oli märgata, eriti eredaks tegi selle aga hetk, kui nad kutsuti etenduse lõpus aplausiga tagasi lavale – esimese asjana tänati ja tähistati grupikalliga üksteist ning alles siis kummardati publikule, kes seda maailma tunnistama oli kutsutud. Väike detail, aga oma spontaansuses kõnekas ja kaunis.

Teatri poliitilisusele mõtlesin ka Islandi Kunstiülikooli kaasaegse tantsu eriala lõputööde minifestivalil "Ð festival", millega vastlõpetanud koreograafid oma kodulinnades tuuritavad. Tallinnasse jõuti värske vilistlase Juulius Vaiksoo kaudu. Kuuest tööst viis olid soolod, neist omakorda nelja koreograafi lõputööd lähtusid isiklikest teemadest. Meenus Gregor Kulla "Peenrast" loetud intervjuukatke kirjaniku ja mõtleja McKenzie Warkiga autofiktsiooni teemal – nimelt pakub Wark, et näiteks kväärinimesed pöörduvad tihti just autofiktsiooni juurde sellepärast, et sellised lood on seni enamasti olnud puudu või peidus³. Ehkki Kulla ja Wark räägivad kirjandusest, usun, et autofiktsiooni seost rääkimata lugudega saab laiendada ka mujale. Islandi tudengite lõputööd tegelesid näiteks oma mittebinaarse identiteediga, autismiga, isa-tütre keerulise suhtega, ning armastuse otsingutega selle eri vormides; mitmed pöördusid oma loo jutustamisel otse publikusse. Vaiksoo ise oli läinud abstraktsemat rada ning tema töö – ainsana duett – puudutas "loomuliku" ja "kultuurse" omavahelist suhet. Tundus privileeg saada osa meile kauge ülikooli kõige värskemate lõpetajate töödest – näha, millisel viisil nad oma lavastusi üles ehitavad ning mis teemad neil südamel on.

Kõige põletavama sisuga etendusõhtule, Ukraina tantsu platvormile ma ei jõudnud, aga selle toimumine ise oli tänuväärt – ühtaegu pakkuda etendusvõimalust neile kunstnikele, kelle tegevus on sõja tõttu raskendatud, teisalt hoida pildis pikka ja painavat sõda, millest meil, kõrvaltvaatajatel, ei ole tegelikult õigust väsinud olla. Fookus Ukraina kultuurile on samamoodi allasurutud häälte esiletoomine. Mõtleme kasvõi sellele, kui vähe tõlgiti peale Eesti taasiseseisvumist eesti keelde Ukraina kirjandust⁴ – nii kõrvaliseks olid Vene imperialismi kombitsad ka meie jaoks selle kultuuri surunud.

Tants ja kultuuripoliitika

Lisaks lavastustele ja showing'utele lõi STF ka võimaluse valdkonna aruteludeks. See kulus eriti ära praegusel ajal, mil kultuurist on saamas luksus, mitte elu loomulik osa. Koreokohviku arutelupäeva vestlusringides kerkisid esile kaasaegse tantsu(-kunstnike) pidev vajadus enda olemasolu põhjendada ning tõsiasi, et mitte alati ei saa kindel olla, et kultuurivaldkonna rahastusega seotud inimesed just kaasaegse tantsu eripäradega tuttavad on. Kuidas siis saabki tõhusaid otsuseid vastu võtta, kui nüüdistantsuskeene (enamasti vabakutselistel) tantsukunstnikel on hoopis teised mured kui riigiteatrite näitlejatel? Näiteks tõstatas Raho Aadla ühise liikumiskeele loomiseks tantsutruppide loomise vajaduse, Sveta Grigorjeva tegi ettepaneku tagada tervisekindlustus vähemalt loomeliitudesse kuulujatele, Triinu Aron rääkis tantsumaja vajalikkusest. Nende ideedega võib nõus olla või mitte, aga kahtlemata peaks iga kultuurivaldkonnaga seotud poliitik ja ametnik järele vaatama vestlust "Tants kultuuripoliitikas"⁵, mis on hea alguspunkt, et end teemaga kurssi viia.

Küll aga polemiseerin otsusega muuta vestlusringid performatiivsemaks sellega, et panelistid pidid samal ajal ühiselt toitu valmistama. Mõistan soovi anda vestlusele twist, kus eriarvamuste kiuste peab jõudma mingigi tulemuseni, olgu see või kõigest söödav, kuid kui rääkida näiteks tantsukunstnike raugevast jaksust alatasustatuna ja sotsiaalsete garantiideta jätkata Eesti kultuuri panustamist või tantsuvalla eestkostjate tagasihoidlikkusest nõudmiste esitamisel, siis piimas leotatud küpsised näpu vahel on lihtsalt tähelepanu segav faktor. Paratamatult jäin mõtlema sellele, et rahvusvahelise õiguse või riigikaitse eksperte küll näiteks kartuleid koorima ei panda – kas etiketi ja konverentsikorraldajate vähese kujutlusvõime tõttu, või võetakse lihtsalt noid valdkondi ka tõsisemalt...?

Tuleviku tantsunired?

Kokkuvõtteks oli STF vormiliselt ja temaatiliselt mitmekesine festival. Ehkki esmapilgul võis tunduda, et programm on koostatud printsiibil "kõigile midagi" – kellele tantsu kui võimekate kehade liikumist, kellele võimestavat feministlikku teemapüstitust, kellele pisarateni naljakat show'd, kellele hoopis tehnoloogia ja tantsu ühisosa, siis tegelikult kerkisid esile selgemad tulipunktid – erinevate kehakogemuste avamine erilise fookusega vananemisel, virtuoossuse küsimus tantsus ning vastupanu rõhumisstruktuuridele. STF andis hea sissevaate sellesse, milliseid vorme võib kaasaegne tants võtta ning tekitas nii ainest kui ka võimalusi aruteludeks.

Nüüd aga tagasi arvustuse alguses tõstatatud mure juurde kultuurivaldkonna rahastuse pärast. Alustan kitsamalt – soovin väga, et ka edaspidi saaks vaadata rahvusvahelist tantsu selleks mujale reisimata; samuti oleks huvitav näha, milliseid valikuid STL järgmisel festivalil teeb. Liiguks STF veel erinevamate kehakogemuste vahendamise poole ja tooks keskmesse ligipääsetavuse? Võtaks festival igal aastal mõne kindlama fookuse? Ajastaks STL STF-i programmi veel mõne kohaliku tantsulavastuse esietenduse? Praeguste kärbete juures tundub see kõik liigagi optimistlik ning mõistan, et eelkõige tuleb praegustes oludes toetada siinseid koreograafe-tantsijaid. Kuid siiski, siiski...

Liikudes aga laiemaks – rahastuse vähesus või sootuks kadumine kaotab ehk viimasedki tantsukunstnikud, kes ei jaksa lõpmatuseni vaesuse piiril või päevatöö kõrvalt kunsti luua. Nii võivad hääbuda ka tantsu erinevad avaldused, kuivades halvimal juhul paariks juhuslikuks nireks riigiteatrite või meelelahutussaadete juures. Kogu kultuuri ökosüsteemil tervikuna on elujõudu aga ainult siis, kui see on võimalikult mitmekesine. Ning mitmekesisust toetab omakorda institutsioonide ja riigi rahaline tugi. Seega kui küsida, millest sõltub tants, siis nii kurb ja äraleierdatud kui see ka ei ole, kõlab vastus: mitte ainult tegijate tahtest, vaid ka rahastusest. Loodan igal juhul, et STF-il on võimalust jääda kohalikku tantsuvälja rikastama – esimene katse seda juba tegi.