Peatoimetaja sõnul on Tähekese tellimuste arvu esimene mõjutaja laste sündimus. "Täheke on ju esimene ajakiri vähemalt Eestis elavale lapsele ja seda juba mitu põlvkonda. Meil just lõppes jubejuttude võistlus, mille kõige noorem osaleja oli kolmeaastane. Selle järgi saab aru, mis vanuses esimesed tellijad on. Eelmisel aastal sündis lapsi natukene üle 10 000," rääkis Martson.

"Ei tea, milline see number sel aastal tuleb, kas tuleb 10 000 täis või mitte, aga mõne aasta jooksul kajastub see kõik meie tellimuse numbrites. Aga siiani oleme ikkagi Eesti kõige suurem lasteajakiri ja ma arvan, et see jääb nii ka edaspidi. 65 aastat ajalugu on ikkagi nii pikk asi ja soliidne saba, et sellest väga lihtsalt lahti ei saa," sõnas Martson Vikerraadio kirjandussaates "Loetud ja kirjutatud".

On olnud aeg, kus Täheke on suunatud ainult päris väikestele lastele, aga täna võib sealt leida ka tõsisemaid arutlevaid tekste. "Kuna Eestis on lasteajakirju nii vähe, siis peab seda pakkuma üsna erinevatele sihtgruppidele. Ma ise olen öelnud, et Tähekese lugeja on viie- kuni üheksa-aastane, aga kui mõelda viie- ja üheksa-aastase lapse maailmale, siis on need ju täiesti erinevad. Ma ikka julgeksin öelda, et meil saab nalja ka. Ei ole kõik tõsine ja sügav. Ilma naljata ja rõõmuta ei saa," ütles Martson.

Tähekeses on üks rubriik ka anekdootidele pühendunud. Kust need lühikesed naljatekstid pärinevad, Martson avaldada ei taha. "See on saladus. Ma ei saa seda reeta, muidu kõik lähevad sinna, kust ma neid võtan, ja hakkavad ka sealt võtma. Tegelikult ei ole üldse lihtne anekdoote leida, sest viimasel ajal on kogu huumor kolinud sotsiaalmeediasse ja need ei ole üldse anekdoodid, vaid pigem pildiline huumor. Anekdoote leiab vanadest headest raamatutest ja võib-olla ka mõnest teisest keelest tõlkides," selgitas peatoimetaja.

Martson tõdes, et lapsi, kes iseseisvalt ajakirjani jõuavad, jääb aina vähemaks. "Ma tajun, et Täheke on tänapäeva lapse silmades vanamoodne meedia. Igasugune paberkandjal ilmuv tekst on tema jaoks juba vanamoodne, traditsiooniline, midagi, mida täiskasvanuga koos lugeda. Neid, kes selleni iseseisvalt jõuavad või kuskilt ise üles leiavad, on aina vähem, ja aina rohkem loetakse ajakirja koos," sõnas Martson.

Tähekeses on oma koht ka koomiksitel, mida laps loeb pigem omaette. "Seal on trükitähed, lühike lugu ja koomiksit ette lugeda on ju täiesti võimatu. Küll aga näen ma tendentsi, nii Eestis kui ka mujal maailmas, et koomiksid on tegemas comeback'i. Mitte selliste ribadena, vaid ka päris tõsiste lugudena," märkis Martson ning lisas, et Paabeli Torni lastekirjanduse tõlkeauhinna juturaamatute kategoorias võitis Roberta Balestrucci Fancellu raamat "Annie. Pärituul taskus".

"See räägib maailma esimesest naisjalgratturist, ameeriklannast, kes sõitis 19. sajandi lõpus ümber maakera. Lugu on koomiksivormis, aga samal ajal päris sisulik ja põhjalik. See ongi pigem graafiline romaan lastele," lisas ta.

Tõlketöö

Hetkel ootab Martsonil laual oma korda Ljudmila Ulitskaja teos. Martson on varemgi Ulitskaja vene keelest eesti keelde tõlkinud, lausa neljal korral. "Praegu on mul muidugi väga n-ö huvitav olukord, sest eeskätt olen tõlkinud vene keelest ja nüüd viimasel ajal üritan ukraina keele rongi peale hüpata. Vene kaasaegse kirjandusega on suhe ambivalentne nii lugejal kui ka tõlkijal. Tekib küsimus, et mida siis tõlkida," selgitas Martson.

Mõningaid autoreid on Martson ise kirjastajatele tutvustanud, sealhulgas Ulitsakajat. "Ikka pakun seda, mis kõnetab mind ja arvatavasti ka lugejaid. Ulitsakaja oli vist küll autor, keda mina kirjastusele Tänapäev esimesena tutvustasin. See on nii naljakas selles mõttes, et mina sain tema kohta teada oma ema Kiievi sõbrannadelt ja Kiievist just. Ma arvan, et ukrainlastel oleks selle kohta nii mõndagi praegu öelda. Aga noh, Ulitskaja, kuivõrd ta nüüd enam Vene autor on. Tema teosed praegu veel Venemaal keelatud ei ole, aga varsti juba on," tõdes tõlkija.

Vene keelest on Martson tõlkinud ka lastekirjandust. Üks populaarsemaid nendest on Grigori Osteri humoorikad lastejutud raamatus "Õuduste kool". "Venemaal on Oster eelkõige tuntud "Kahjulike nõuannete" autorina. Need on siis luulevormis nõuanded lastele, kuidas pättust teha. Sellel kahjuks ei olnud Eestis sellist kõlapinda ja "Õuduste kool" oli minu jaoks esimene lasteraamat üldse ning hetkel ka võib-olla kõige müüdum raamat, sest sellest on tehtud juba kolm trükki," rääkis Martson.

"Sellega oli tore lugu ka. Kunagi oli mul vaja teha Eesti raamatukoguhoidjatele ettekanne lastekirjandusest. Tükk aega pakuti, mina ei olnud nõus, sest ma arvasin, et ma ei tea vene lastekirjandusest eriti midagi. Minu lastetuba ei sisaldanud eriti palju Vene lastekirjandust. Midagi ikka ilmus, aga hakkasin siis vaatama, mis on kaasajal ilmunud. Avastasin Osteri "Õuduste kooli", tõlkisin selle jutu ära raamatukoguhoidjatele ette lugemiseks. Aga minu kolmeaastane laps tahtis õhtujuttu. Mul ei olnud midagi rääkida, olin just Osteri jutu ära tõlkinud, oli mul meeles ja siis rääkisin talle," meenutas Martson, lisades, et järgmisel õhtul nõudis laps uuesti sama juttu.

"Sai aru, et ilmselt selles teoses on midagi, mis lugejat kõnetab. Siis sai vene lastekirjandusinimestega ka suheldud ja ütlesin neile, et see raamat on meil hitt, nad olid väga üllatunud. Sest selle raamatuga on samamoodi nagu Annie Schmidti "Viplala lugudega" Hollandis. Seal on see üks Schmidti raamatutest, aga sugugi mitte kõige kuulsam. Hollandlased on alati väga üllatunud, et Eestis kõik seda tegelast teavad," selgitas Martson.

Ukraina keel

Praeguseks on Martsonil ukraina keelest tõlgitud kaks lasteraamatut – "Sõda, mis muutis Rondot" ja "Maja ja sõbrad". "Need on väga väikesed lastekirjandusteosed. Mõlemad on üsna napi tekstiga. Kui ma alustasin, siis ma tegelikult ei osanud veel ukraina keelt nii hästi. Olen üritanud juurde õppida ja praegu tõlgin ühte romaani," rääkis Martson, kelle ema on küll ukrainlanna, aga kes on siiski terve elu Tallinnas elanud. "Kellega sa siin Tallinnas ukraina keelt rääkisid tol ajal?"

"Kiievi ukraina keel, mida nõuka ajal räägiti, oli hoopis teistsugune kui praegune kirjakeel. Väga palju on seda, et kui sa ei ole seda keelt koolis õppinud, grammatikat alates A-st ja B-st süsteemselt, siis täiskasvanuna võid sa seda ju kursustel omandada, aga hästi palju tuleb praktilise töö käigus," tõdes Martson.

Pooleli on Martsonil Maria Matiase romaan "Magus Darusja". "See on üks Lääne-Ukraina peresaaga. Räägib sündmustest Ukraina ajaloos, 1939. aastast kuni 1950. aastate alguse traagiliste sündmusteni. Väga teistmoodi raamat, ei ole Sofi Oksanen," selgitas ta.

"Enne seda on mul veel üks teine asi Loomingu Raamatukogus seismas ja see peaks tulema eesootaval suvel. Selle on kirjutanud üks vene arst, keda ma arvan väga paljud tartlased teavad nimepidi, aga ei tea täpselt, mis asju see mees ajas. Tema nimi on Nikolai Pirogov ja raamatus on tema Tartu mälestused. Ta õppis Tartus aastatel 1828–1833. Pärast seda oli viis aastat ka Tartu kirurgia kateedri juhataja ja Venemaa üks legendaarsemaid kirurge," rääkis ta.