Tehes uurimust keeleuurija tänapäevaste abiliste rakendamisvõimalustest, sattusin kokku sõnaga kõiksugu. 1976. aasta ÕS-is sõnal kõiksugu registrimärgendit ei ole, ent sellest järgmises, 1999. aasta ÕS-is ja tolle uustrükkides 2018. aasta ÕS-ini (k.a) on kõiksugu märgitud argikeelseks. Tema sünonüümil, ne-liitega sõnal kõiksugune märgendit ei ole. Ka 2009. aasta seletavas sõnaraamatus kõnekeelsusele osutavat märgendit sõnal kõiksugu ei ole.

Vaatasin selle peale tekstikorpusest keeleandmeid. Selgus, et kõiksugu on populaarsem sõna, seda kasutatakse ligi kolm korda sagedamini kui sõna kõiksugune (vastavalt umbes 33 300 ja 12 000 esinemisjuhtu). Uurides lauseid, kus neid sõnu on kasutatud, ning allikate teemasid ja žanre, kus need sõnad tüüpilisemalt või ebatüüpilisemalt esinevad, ei jäänud nende vahel märgatavaid erinevusi siiski silma.

Küsisin ka keelemudelilt GPT-4o, mida tema asjast arvab (kuigi pole võimalik teada saada, millise materjali põhjal ta väiteid esitab). Tema leidis, et sõna kõiksugune "kasutusvaldkonnad on sarnased sõnale kõiksugu, kuid kõiksugune kaldub pisut rohkem ametlikkuse poole". Uurisin edasi, kas saab öelda, et sõna kõiksugu on alati kõnekeelne ja sõna kõiksugune alati neutraalne sõna. Ta leidis, et ei saa ja et "tegelikult on mõlemad sõnad eesti keeles enamasti neutraalsed ja formaalsuse poolest üsna sarnased, kuid nende kasutus võib varieeruda sõltuvalt kontekstist" ning et "pigem sõltub sobivus tekstiliigist ja autori stiilist".

Kuulaja võib mõelda, kas näiteks lause "Seega kõiksugune abi on teretulnud, sh nõuanded" muutub kõnekeelsemaks, kui selles oleks kasutatud sõna kõiksugu. Või kas lause "Kogub kõiksugu asju, enesele teadvustamata, miks või milleks" muutub kuidagi, kui selles oleks kasutatud sõna kõiksugune?

Kokkuvõttes sõltub siinsel juhul palju rohkem laiemast ümbrusest, mitte ainult ühest sõnast.