Sõna talv kuulub eesti keele sõnavara ürgseimasse kihti ja tuhande kõige sagedasema eesti keele sõna hulka. EKI ühendsõnastikus on talvel kolm tähendust. Peale kõige külmema aastaaja võib see viidata ka tervele aastale korraga või siis kitsamalt kooliaastale, aga ka külmale ilmale muul ajal kui päris talvel.

Eesti keele ühendkorpuse andmeil kirjutatakse talvest, võrreldes teiste aastaaegadega, kõige vähem. Talvest omadussõnadega rääkides kirjeldatakse lume olemasolu või selle puudumist ning väljas valitsevat temperatuuri. Talv võib olla näiteks karm või pehme, pakaseline või soe, lumine või lumetu. Kuigi korpuse andmeil kirjutatakse just sellest aastaajast kõige vähem, viitavad talvega kõige sagedamini kasutatavad tegusõnad sellele, et see aeg paljudele inimestele siiski väga meeldib, sest talve oodatakse, nauditakse, armastatakse ja igatsetakse.

Talvest on tuletatud palju teisi sõnu, näiteks tuletised talvine, talvitama ja talviti, aga ka liitsõnad talisuplus ja talvetaat. Talvetaat viitab talvekülmale kui elusolendile, näiteks lauses "Ühe ööga suutis talvetaat muuta pimeda sügise talve võlumaaks".

Nii nagu on heal lapsel mitu nime, saab ka talvetaati teisiti kutsuda, kas külmataadiks või pakasetaadiks, näiteks lauses "Obinitsa oli end külmataadi abiga uhkesse piduehteisse sättinud" või "Pakasetaat teeb peale ninanäpistamise ka huuled ja suunurgad katki".

Talvekülmale kui poisilikule, sageli ulakale ja vallatlevale elusolendile saab aga viidata sõnadega külmapoiss või pakasepoiss, näiteks lauses "Pakasepoiss oli ennast sisse seadnud ja hommikuti oli maa tihti hallast valge" või "Kui oled soojalt riides, ei hammusta sind ükski külmapoiss".

Soovin meile kõigile muinasjutulist talve võlumaad ja mitte ühtegi külmapoisi hammustust!