"Ma pole veel see, kes tahaksin olla"
Režissöör: Klára Tasovská

"Meie avafilm "Ma pole veel see, kes ma tahaksin olla" oli suur üllatus meie programmimeeskonnale, kelle ühtseks lemmikuks see osutus," ütles Kaarel Kuurmaa ja lisas, et see film põhineb ainult fotodel ja liikumatutel piltidel. "Aga ometi see film on väga dünaamiline ja liikuv, see räägib ühest Tšehhi fotograafist Libuše Jarcovjákovást, kes 1960. aastate lõpus hakkas pildistama üles kõike, mida ta nägi ja koges toonases Prahas, see tähendas ka väga palju alternatiivskenet, kunstirahvast ja ka geiklubisid, mis oli sotsialismileeris täiesti keelatud nähtus."

Libuše Jarcovjáková otsis Kuurmaa sõnul pidevalt vabadust. "Ta otsis pidevalt ka marginaalseid ühiskonnagruppe, seal oli vietnamlasi ja mustlaseid, ta liikus väga värvikates seltskondades ja loomulikult sotsialismi kaanonite järgi ta mingit tunnustust nooruses ei saavutanud," selgitas ta ja mainis, et tema fotod on elu, üllatust ja toorust täis, mida ei ole puhta esteetikaga fotokunsti kõrval harjutud nii palju nägema.

"Arhitekton"
Režissöör: Viktor Kossakovsky

"Viktor Kossakovsky on meil juba olnud mitmekordne külaline, ta on käinud meil ka meistriklassi tegemas," ütles Kuurmaa ja lisas, et Kossakovsky teeb suuri ja eepilisi dokumentaalfilme. "Sel korral pöördus ta pilgu kivimite või maastiihia poole ehk kuidas ühest küljest saavad kivimist ja liivast ehitised ja kuidas mingis mõttes pärast nendest ehitistest saab uuesti kivim, ta mõtiskleb inimkonna ehitusliku jalajälje üle."

"See on selline ringjas ning väga võimas kinokogemus, kõigi Kossakovsky filmide kohta võib öelda, et neid tasub vaadata kõige võimalikult suuremal ekraanil, koos Evgueni Galperine'i muusikaga moodustab see võimsa, esseistliku kogemuse," tõdes ta.

"Klaas - minu täitumata elu"
Režissöör: Rogier Kappers

Omal moel sobib "Klaas - minu täitumata elu" Kuurmaa sõnul ka Arvo Pärdi 90. sünnipäeva tähistamiseks. "Kui Arvo Pärti kõlab pea kõigis maailma nurkades, siis see film on ka sellest, kui ootamatutes kohtades võib Arvo Pärti kohata, nimelt üks Hollandi 50ndates härrasmees otsustas, et teeb teoks oma lapsepõlveunistuse ja õpib mängima veega täidetud klaasidest pilli, mis on väga hästi kõlav, aga pagana keeruline õppida, sest sõrmed lähevad veriseks ja see on üks hirmus treening, aga ta teeb selle visa sihikindlusega teoks."

"Ta hakkab mängima tänavanurkadel ja püüab ka väiksemaid kontserte saada, ta mängib palju popklassikat nagu ABBA't ja Simon and Garfunkelit, aga ka Bachi ja Beethovenit, tema suurim lemmik on samas Arvo Pärt, kelle "Tabula Rasat" ta 1988. aastal Maroko kõrbes Sony Walkmani kassetilt kuulas ning ta sai sellest sellise elamuse, et Arvo Pärt on tema iidol," sõnas ta.

"Seal filmis on kasutatud ka Dorian Supini filmi "24 prelüüdi fuugale", seega seal näeb lõike ühest Eesti dokumentaalfilmist ning ta kohtub ka Amsterdamis oma iidoliga ja see kohtumine on ka salvestatud, nüüd ta tuleb ka esimest korda Eestisse," ütles Kuurmaa.