Intervjuud tehes pole põhjust lugejate eest varjata, et oleme juba lapsepõlvest peale tuttavad: elasime Keilas samal tänaval ja meil oli ühine koolitee. Mis teie majast on saanud? Ütlesid, et see mesi, mida praegu siin tee sisse paneme, on su venna mesilaste saak. Kas ta peab neid tõesti sealsamas Koidu tänaval?

Jah, vend Urmas elab endiselt seal ja tõesti peab mesilasi. Ta abiellus meie lapsepõlve naabritüdruku Pillega, meie majade vahel oli ainult hekk, nii me seal mängisime. Nüüd, kui Pille vanaema suri, panid mu vend ja tema naine sinna mesilastarud ja köögi, kus teevad ka maitsemett. Kas Teater. Muusika. Kino ei tee mett?

Veel pole teinud, aga aitäh idee eest, eelarvekärbete tingimustes on küll igasugu fännisärgid ja muud meened peast läbi käinud.

Käisin paar päeva tagasi Salme Kultuurikeskuses kohtumas Raivo Põldmaaga, vahetasime pühadekinke, ka neil on oma mesi olemas.

Aga Keilast ja ka sinust endast rääkides meenub mulle nii mõndagi, mida sa ise vist ei teagi. Mäletan nii hästi ühte korda, kui sul külas käisin — sa lasid mulle Frank Zappat ja Janis Joplinit, mis oli minu jaoks täielik maailmaavastus. Varem ei olnud ma sellist muusikat kuulanud. Olin korralik poiss, samas kogesin koolielus päris kõvasti vägivalda, elasin pidevas hirmus. See teie seltskond, see ansambel Wash & Go ja need performance'id, mida te seal Jan ja Andrus Uuspõllu, Kaileen Mägi ja Kristjan Otsmanniga tegite, mõjutasid mind väga. Ka see sinu kidramäng, vaat see oli minu jaoks mingisugune impulss, mis avas hästi palju. Aitäh selle eest!

Oi, seda on küll tore kuulda. See on ka mulle suur asi.

Te tegite ükskord mingit Kalevipoja perfonksi, see oli täiesti crazy värk. Ma olin ju ise ka kunstnike perest pärit, aga veidi klassikalisema suunitlusega.

Kui ma Keilas käin, siis nostalgia mõttes sõidan ikka alati oma lapsepõlvekodu eest mööda; kahjuks pole ma aga ammu tervet Koidu tänavat läbi jalutanud. Sinu maja õu paistis teiste seast silma, sest seal olid kujud, su isa oli ju skulptor. Oletan, et ka teie kodus oli boheemlust.

Ema isa Ferdinand Neimann oli samuti skulptor, kes tegi puidust skulptuure, nii et ka toas oli meil neid palju. Ja muidugi palju kunstiraamatuid. Kuigi ema Vaikel oli väga hea huumorimeel ja tema unistus oli mustlastega mööda ilma ringi rännata, oli ta elus siiski pigem range ja kange naine. Teenis perele raha ning kasvatas kolm poissi suurteks ja tublideks meesteks. Minu teine vend Meelis on nüüd samuti Kellerteatris, lavameistriks. Isa Endel Keller oli aga suhteliselt vaikne mees. Töötas Tallinnas Kunstiinstituudi ateljees, kus ma ka vahel kaasas käisin. Boheemlane ta ei olnud, vähemalt koduses elus see küll välja ei paistnud. Ta tegi enamasti tööd, tahus kivist skulptuure ja katsetas uute materjalidega, või siis ehitas maja. Mõned tema loodud portreed ja surimaskid on nüüd ka Kellerteatris välja pandud. Vanaema, kes samuti meil elas, kujundas paljuski mu lapsepõlve. Ta oli tõsiusklik baptist, võttis mind sageli palvetundidesse kaasa. Vanaema juttude mõjul rääkisin väiksena naabripoisile, et Jumal on habemega mees, kes elab pilve peal. Tema rääkis seda koolis edasi ja teised hakkasid mu üle naerma. Mina siiralt uskusin, nagu ka seda, et mu paremal õlal on kuldne ingel ja vasakul hõbedane, kes valvavad mu üle. See oli minu reaalne maailm, mitte metafoor. Kontrastina tulid kõrvale isa jutud, kes oli mõjutatud oma onust, keda isa nimetas soojalt "väikeseks kuradiks". Vanaonu oli väga jumalavastane. Mulle meeldisid need jutud ka, neis oli elutervet mässulisust ja "punki". Aga müstika oli mu elus väga olulisel kohal. Isa huvitus ka esoteerikast, spiritismist ja hingede rändamisest, vanaema rääkis lugusid oma unenägudest ja igasugustest külahulludest. Emal oli neli õde-venda, kellest kolm surid juba lapsena. Vanaema jutustas, et enne ema aastase väikevenna surma tulnud üks "kurja silmaga" naine köögiakna taha, näidanud nukku ja peitnud selle siis selja taha. Vanaema läinud välja, aga ei leidnud seal naisest jälgegi. No ja pärast seda suri tema laps ära. Palju oli ka lugusid vanaema lapsepõlvest, ka mitu tema enda õde-venda suri lapseeas. Keegi külanaine tuli vana-vanaema unenäos nende talu hoovi ja noppis kõik õunad puu otsast endale põlle sisse. Pärast seda unenägu jällegi varsti lapsed surid.

Kas su huvi õudus- ja põnevuslugude vastu saigi alguse neist vanaema juttudest?

Osalt kindlasti. Aga armastasin ka lapsena sellist kirjandust lugeda: Poe, Wilde, Dostojevski — tervikpildi olen muidugi alles hiljem kokku pannud. Kellerteatri nišši hakkasin otsima siis, kui läksin Mainori ärikooli ja tuli välja mõelda see müstiline miski, mis teistest eristuks. Pole ju mõtet lihtsalt veel ühte teatrit juurde teha. Seal ma uurisin ja mõtlesin ja otsisin, et mida meil Eestis veel pole. Minu kallist abikaasat Britti on alati köitnud head krimkad ja ka Netflixis ja muudel sellistel platvormidel on ju müstilised põnevuslood väga populaarsed, sealt ma oma idee leidsingi. Alles hiljem sain aru, et nii leidsin ka päriselt oma teema.

Lisaks eelnimetatud autoritele tõlgiti meie lapsepõlves eesti keelde ka päris õudseid muinasjutte, näiteks itelmeeni muinasjutud.

Just. Eks neid ole aja jooksul ka nudimaks ja nürimaks lihvitud, vastavalt ühiskonna normidele, aga kui mõelda, millistes oludes muinasjutud on sündinud: algselt oli ju vaja leida tegelasi, kes sind kaitsevad, neile nimed anda. Kõigele halvale tuli leida mingi seletus.

Kui räägime Kellerteatri repertuaarist ja sellest nišist, mille sa ärikoolis leidsid, siis kas see tähendab ennekõike õudus- ja põnevuslugusid kui kirjandusžanrit või saab seda žanrit uurida ja arendada ka teatrikunsti keele mõttes? Kas arendad kuidagi teadlikult ka oma esteetikat ja kujundikeelt, võttestikku, et seda muinasjuttude ja unenägude performatiivsust ka teatrilaval teostada? Herrmanni õõvaviiulid on selline äratuntav kujundlik päästik, mida on palju tsiteeritud ja ka parodeeritud, aga mis kunstilisi mehhanisme see žanr veel kätkeb?

Ma ei taha öelda, et ma teadlikult arendan esteetilist keelt. Mul ei ole lõppeesmärki arendada põneviku teatrikeelt. Teen selliseid lavastusi, sest mu taust on seotud kunstiga ja teisest küljest ka muusikaga. Olen Kellerteatris lavastanud ka täiesti ilma sõnadeta põneviku "Armunud alkeemik", mida kandis lisaks näitleja füüsilisele tegevusele suures osas just heli- ja pildikeel. Mul on sageli tunne, et mõtlen teatrist muusika terminites. Väga olulised on minu jaoks rütmid, toonid, pigem olen pidanud endas aastate jooksul psühholoogilist poolt arendama. Nüüd julgen juba öelda, et olen ka psühholoogilisi lavastusi teinud. Ka Nukuteatris oli minu esimene huvi visuaalne teater. Festivali "Treff" kaudu püüdsin siia tuua ägedaid välismaa lavastusi, kus ratsionaalne keel või sõna on vähem tähtis kui intuitiivne ja irratsionaalne kujund. See on minu kirg. Sel ajal, kui Nukuteatrisse läksin, oli eesti teatrimaastik ikka hoopis teistsugune kui praegu. Ma ei taha öelda, et minu toonane tegevus üksi seda muutnud oleks, aga ma olin selles kindlasti üks killuke. Nüüdseks on visuaalne teater muutunud vaat et juba peavooluks ja sõnakeskne teater pigem teisejärguliseks. Nimetagem kas või Lauri Laglet, Helen Rekkorit, Renate Keerdi jpt, kes loovad irratsionaalseid maailmu, mis ei ole konkreetselt kirja pandud ja looga ära seletatud. Aga jah, mina ei loo teadlikult põnevat kujundit, see on lihtsalt huvi ja kirg, mis on minu sees.

Koostöö Kristina Paškeviciusega on olnud väga viljakas, ta suudab minu mõtted liikumiskeelde sättida. "Skiso" on üks parimaid näiteid, andsin talle täiesti vabad käed. Olin enne kirjeldanud oma mõtet, aga palusin tal seda laiendada. Olgu selleks siis ema ja poja dialoog või Carmeni ja Lee vaheline stseen. Väga ägedalt teeb. Ta ei lähtu praktilisest eesmärgist, mida stseen vajab, vaid pigem avardab. Mulle meeldib, kui stseenid on seotud eluliste olukordadega, aga lähevad sealt veel edasi. Samas lavastuses pöörasin ka sellesama Herrmanni heliliselt tagurpidi, viisin hästi madalale; see kõlab võimsa läbiva motiivina. Sulgesin end Viinistule, kus olin kassiga kahekesi, ja hakkasin kirjutama. Öösel kuulsin järsku trumme, ärkasin üles ja hakkasin seda pidu otsima. Väljas oli täielik vaikus. Tagasi magama minnes tagusid trummid ikka mu peas edasi. Kuulsin asju, mida pole olemas. Hakkasin neid trumme siis ise muusikasse sisse mängima. Nii ma neid alateadlikke helisid, mis mind hirmutavad, siis nopin. Kõik asjad peavad moodustama mingi loo ja kui nad lugu ei moodusta, siis see ongi hullumeelsus.

Ülimalt tähtis on ka koostöö kunstnik Britt Urbla Kelleriga. Ta ei rahuldu kunagi esimese lahendusega, vaid oskab leida kujundi, mis on seletamatu ja abstraktne. Need kujundid haakuvad tegevusega, haaravad teised detailid kaasa ja on uskumatult ilusad. Kogu Kellerteatri eriline atmosfäär ja äratuntav, selge ja köitev visuaal on samuti Briti loodud.

Ärikoolis mõtlesid sa välja oma teatri kontseptsiooni, enne seda tegelesid Nukuteatris visuaalteatriga. Aga mida sa said EMTA lavakunstikoolist ja Ingo Normetilt? Teie kursuse lõpetasid lavastajatena peale sinu veel Tõnu Lensment, Tiit Ojasoo ja Urmas Lennuk — kõik nad on väga erineva käekirjaga.

Mina hindan Ingo Normeti juures just seda, et ta ei olnud teadlikult range eeskuju või isafiguur. Ta elavnes nagu väike laps, kui tekkis inspiratsioonimoment. Ta ei püüdnud oma autoriteediga kunagi domineerida. Vastupidi, ta oli lapselikult humoorikas, innustas oma teed otsima, puhus ande nagu sädeme lõkkele. Tema juhendatud lennud olid alati väga erinäoliste inimeste kombinatsioonid. Me lõpetasime 2000. aastal, ajal mil maailm alles hakkas avanema. Mäletan hästi, kuidas Ingo küsis, et kelle juurde me soovime praktikale minna. Ütlesin vist, et äkki Pedajase või Nüganeni juurde, aga tema küsis, et miks mitte Peter Brooki! Otsis kohe kontaktandmed välja ja küsis, et kas helistame. Temalt olen õppinud nii seda, et teeme kohe, kui ka seda, et maailm on lahti. Meil näiteks polnud õieti aimugi, misasi see brauser üldse on, aga Ingo käis ja küsis: "Poisid, surfate ka või?" Ingo oskas näha iga indiviidi; ta nägi inimestest läbi, seda, mida nad tegelikult vajavad. Tema innustas mind astuma ka magistrantuuri, muusikateatri lavastamise suunale. Tänu magistritöö juhendajatele Kristel Pappelile ja Joachim Herzile veetsin väga põneva aasta Berliini kuulsas Komi­s­che Operis lavastaja Andreas Homoki assistendina. Sain seal näha, mida tähendab töö tõeliselt suures, maailma mastaabiga teatris, ja kogeda Berliini pulbitsevat kultuurielu kogu selle kirevuses. See oli suhteliselt lühike, aga meeletult intensiivne ja inspireeriv aeg.

Kes teil veel olid: Mati Unt…?

Unt loomulikult, oma kohaoleku ja mõttemaailmaga. Ta andis meile dramaturgiat. Tema ei õpetanud, et kirjuta nii, siis on hästi. Ta andis meile palju lugemist, näiteks "Stiiliharjutused". Ei olnud alati lihtne aru saada, mida ta räägib, aga tema vahetus ja avatus mõjusid. Ta suhtles noortega alati nagu intellektuaalselt võrdsetega. Sõitsime kord koos bussis Tartusse, ta lavastas Vanemuises "Laulatust". Ta näitas mulle suurt mängutanki, kuhu oli ise noaga augud sisse lõiganud, ja rääkis, kui äge mõte tal tuli: et elusuuruses tank on laval. Ja oligi äge! Mina jälle dramatiseerisin kunagi hiljem Vanemuisele krimkat ja andsin Undile lugeda. Tema luges ja küsis ühe ja ainukese õige küsimuse: miks sa seda kirjutad? Sellised kohtumised ja küsimused ongi kõige olulisemad, jäävad eluks ajaks meelde.

Ingo suur teene oli veel ka see, et ta püüdis meid kokku viia väga tugevate isiksustega erinevatest valdkondadest. Mõned neist andsid terve loengusarja, mõnega kohtusime vaid korra või paar. Minu maailmanägemist on sellest ajast kindlasti väga palju mõjutanud kohtumised Toomas Liivi, Leonhard Lapini, Jaak Kangilaski, Evald Hermaküla, Vaino Vahingu, Aarne Üksküla ning mitmete teiste põnevate loojate ja mõtlejatega.

Lastemuusikakoolis õppisid akordioni, siis tuli saksofon ja sa läksid Otsa-kooli. Kõik teadsid sind kui muusikut, miks sa ikkagi teatri valisid?

Tegelikult oli mul lavaka mõte juba varem, ma lihtsalt ei julgenud mõelda, et olen näitleja. Seda, mida tähendab lavastamine, mõistsin hämaralt. Aga lugesin juba põhikoolis läbi Stanislavski raamatu "Näitleja töö endaga". Mu ema armastas väga teatrit, vedas meid juba lastena täiskasvanute tükke vaatama. Käisime ikka kogu perega, aga kui lavakasse läksin, siis isa ütles, et noh, läksidki sinna klounikooli. Ema hoidis mulle alati pöialt, ma olin tema lemmiklaps, ikkagi pesamuna. Aga kui lavakasse sain, hakkasin ka suitsetama ja pidutsema ja siis ema ütles, et enne olid ikkagi viisakas poiss, aga nüüd… Ma ei oska öelda põhjust, lihtsalt teater köitis.

Lahkusin Keilast väga kiiresti, sest nagu juba enne vihjasin, mul pole selle linnaga head sidet. Kooliaeg oli paras õudusunenägu, elasin kogu põhikooli aja halvavas hirmus. Sealsed poisid olid terroristid, pätid, kes lihtsalt võtsid mu täiega ette. Hiljem tapsidki nad ühe mehe ära.

Mäletan seda lugu. Aga mis neil üldse sinuga tegemist oli?

Ilmselt olin tagasihoidlik poiss ega hakanud piisavalt vastu. Samas olin teistest kasvult suurem. Ma ei tea, mille järgi valitakse ohvreid. Ma ei tea, mis nende peas toimub. Tegelen küll praegu teatris mõrvadega, aga seda ma endiselt ei tea. Nüüd suudan sellest juba täitsa rahulikult rääkida, aga mind on see viha saatnud ikka kaua. Ühesõnaga, lahkusin Keilast võimalikult kiiresti ja võib-olla oligi teater mulle põgenemise paik. Tallinnas käisin teatris igal võimalikul juhul, vaatasin ära kõik asjad, lugesin läbi kõik algmaterjalid. Pärast etendust läksin Pegasuse kohvikusse, võtsin pitsi Vana Tallinnat ja lugesin kavalehte. Ma natuke igatsen neid aegu, sest tänapäeval ei tähenda teater mulle enam sedasama mis tol ajal. Otsa-kool oli minu jaoks ju ka keskkool. Isa armastas pille, aga ei mänginud ühtegi. Saksofon meeldis talle vist ka sellepärast, et ta oli nõukavastane, ta oli oma põrandaaluse tegevuse pärast lausa Venemaal laagris istunud. Tema märkmete põhjal plaanin seal toimunust ka kunagi lavaloo kirjutada. Ta jäi ellu ja vabanes pärast Stalini surma. Ega sel ajal lastele nendest asjadest räägitud. Ma lihtsalt tean, et on palju hirmsamaid asju olnud kui minu lapsepõlv.

Ühesõnaga, isa nägi poes nõukogudevastast pilli, saksofoni, ja küsis selle proovimiseks kaasa. Kuna mina õppisin lastemuusikakoolis akordioni, läksime koos selle saksofoniga Keila muusikakooli tollase direktori Andres Teppo juurde eksperthinnangut küsima. Tema ütles, et sitt pill, aga küsis, et millal siis tundi tulen. No ja nii ma läksingi, lihtsalt ei osanud vastu vaielda. Teppo oli hea õpetaja, mina harjutasin usinalt ja poole aasta pärast olin Otsa-koolis.

Otsa-kool oli sel ajal tõeline vabaduse ja loomingulisuse kants. Seal tundsin esimest korda, et saan vabalt hingata. Asutasin kooli ajalehe Alla Breve, lõikasin ja kleepisin artikleid ja paljundasin neid paljundusmasinas, sest arvutit ju polnud. Ajalehe asutamise puhul tegin ka perfonksi, kus osales Otsa-kooli koor. Pärast etendust tuli kursaõde Kelli Uustani minu juurde ja ütles, et peaksin minema lavastajaks õppima. Enne seostus lavakas mul ikka näitlemisega, aga siis mõtlesin esimest korda, et lavastamine võiks olla midagi minu jaoks. Kui ma Otsa-kooli lõpetasin, oli lavakas vaheaasta, polnud vastuvõttu. Astusin siis Muusikaakadeemiasse saksofoni erialale, aga võtsin Ants Sootsi ja Heli Jürgensoni juures ka koorijuhtimise lisatunde — et kui lavakasse sisse ei saa, lähen edasi dirigendiks õppima. Mängisin siis ka Politseiorkestris ja pean ütlema, et teenisin sel ajal rohkem, kui ma üldse kunagi teatris olen teeninud. Täitsa tore elu oli. Muusikaga läks hästi, teatrikooli unistused vajusid natuke tagaplaanile ja unustasin vaadata lavaka sisseastumistähtaega. Ühel õhtul läksin ühelt keikka'lt üle Toompea koju ja astusin lihtsalt lavakast läbi. Kool oli juba pime ja tühi, aga Ivika Sillar istus õnneks veel seal ja ütles: "Kuhu te, noormees, nüüd veel tulete, tähtaeg oli juba eile!" See oli reede õhtu. Siiski ütles ta mulle, et kui ma esmaspäevaks saadan kolm tööd ja oma CV, siis äkki on võimalus, "aga ega Ingo selle peale hästi ei vaata". Tegin terve nädalavahetuse tööd, ööd ja päevad jutti, kursuseõde lõi need kirjutusmasinal sisse ja esitasin ära. Ja kuidagi olingi ma sinna kogemata sisse saanud.

Kuidas sa 2003. aastal Dvinjaninovi pakkumise vastu võtsid ja Nukuteatrisse sattusid?

Lavaka lõpus käisin Finn Poulseni juures assisteerimispraktikal ja tegin ka tema "Suveöö unenäos" Müüri rolli, see toimus siis Emajõe Suveteatris. Meil tekkis Dviniga kohe kontakt, kutsusin ta ka oma diplomilavastusse "Charlotte koob võrku" põrsas Wilburit mängima. Me ei kohtu Dviniga küll enam sageli, aga kui vahel näeme, siis on mul alati tunne, nagu kohtuks vana ja väga hea sõbraga. Võib-olla mõjus Dvinile ka see, et tegin oma diplomitööks lastelavastuse. Vanemuise tollane draamajuht Jüri Lumiste veenis mind, ju lihtsalt oli vaja lastetükki. Kursavend Tõnu Lensment, väga kihvti käekirjaga tüüp, võttis diplomitööks "Küüni täitmise". Seda peeti aastaid lavastamatuks näidendiks, aga ta tegi selle ära ja ägedalt tegi, kohe olid ootused laes. Mina läksin teist teed. Kuigi sain Vanemuises teha väga erinevaid asju, valusast Serbia sõjadraamast "Kas mängime kodu" kuni suurte ooperiteni, tekkis mul seal kolme aastaga veidi liinitöö tunne, justkui oleksin mutrike suures tootmiskombinaadis. Olin juba Dvini kutsel ka Nukus lavastanud "Tulipunase lillekese" ja siis ta rääkiski mu ära jutuga, et teeme koos midagi ägedat.

Kui umbes viis aastat varem kursusega Nukuteatri ruumides oma koolitöid lavastasime, oli maja olukord natuke nukker, palju joomist, kõik oli justkui tolmukihi alla mattunud. Üheksakümnendatel olid kõigis teatrites saalid tühjad, aga eriti just Nukuteatris. Mäletan, et seisime Urmas Lennukiga maja nurga peal ja mõtlesime, et kurat, must auk keset Tallinna vanalinna. Samas tekitas see palju ideid ja unistusi, mida kõike siin teha saaks. Siis tuli direktoriks Meelis Pai, kes tahtis koos Dvinjaninoviga teatri uuesti üles ehitada. See oligi äge, ülitihe, vastuoluline ja kirglik aeg. Minu meelest on Paile palju liiga tehtud. Tal oli hulk kehvi omadusi, mis ajaga ka süvenesid, mingi koha pealt oli ta paranoiline ja konfliktne, samas hoidis ta oma truppi ja seisis metsikult oma teatri eest. Ta armastas suurust ja vägevust, kõik pidi olema sädelev — kui oli pidu, siis pidid olema ka limusiinid. Ta pani Nukuteatri särama ja hoolis sellest väga. Tema algatas ja arendas välja ju ka Nukumuuseumi ja alustas suure saali projekteerimisega teatri hoovi. Tema oli ka "Treffi" festivali idee algataja, minu teada on ta algatanud ka Linnateatri "Talveöö unenäo" festivali. Teater ei ole ainult etendused, Pai püüdis kõike laiendada. Meil oli võimalik tuua siia välismaa tippe. Esimesel festivalil olin nõuandja, reisisin palju ja vaatasin teatrit väljaspool Eestit. Mõni aasta hiljem hakkasin ise festivali vedama. Ilma Paita ei oleks seda kõike sündinud, ükskõik kuidas see ka ei lõppenud.

Kuidas see siis lõppes?

Olen vältinud nendest asjadest väga avameelselt rääkimist. Ei taha kellelegi liiga teha. Mida see üldse tähendab: mis on minu lugu, mis sinu lugu ja kus on see tõde? Võin rääkida vaid sellest, kuidas mina seda kogesin ja nägin. Ma ei tea kõiki taustu, pole olnud ministeeriumi koosolekutel. Minu jaoks nägi see kõik välja väga, väga halb. Pai läks liiga lendu, sellega ma nõustun. Olime teinud Pai kaitseks aktsiooni, aga siis tuli kohale nõukogu esimees Komissarov, kogu trupp istus ümber laua, lugesime eelarveid… Koma näitas meile meeletut miinust ja ütles, et Pai lasi teatri põhja. Mitte ükski inimene seal laua taga ei osanud seda eelarvet lugeda. Nüüd ma saan aru, et eelarvet saab kirjutada igatpidi, see on omaette looming, tõesti on. Kahtlustan, et isegi riigikogus ei oska paljud eelarvet lugeda. Ühe aasta eelarve, hetke bilansi olukord ei ütle meile kuigi palju. Kõigele sellele eelnes ka "Puhhi" skandaal, mis oli muidugi omamoodi õigustatud. Me olime kauboid, läksime liiga lendu. Dvin lahkus ja siis mõnda aega kunstilist juhti ei olnudki, oli ainult teatrijuht Meelis Pai.

Trupp ei olnud muidugi sellega rahul. Samas, kõik võisid kõike rääkida, arvamust avaldada, kedagi ei lastud sellepärast lahti, keegi ei hakanud selja taga ussitama. Mäletan esikapidu, kus hakati tõdesid välja ütlema; kütsin ka ise direktorile kõik näkku, mida ma olukorrast ja ka tema juhtimisest arvan. Hommikul ärgates muidugi kahetsesin ja põdesin; isegi ei mäletanud, mida kõike ma olin öösel öelnud, aga Pai tuli koridori peal laialt naeratades vastu ja ütles, et hästi rääkisin. Ta võttis vahel kriitikat väga avatult vastu. Trupi poolt vaadatuna oli probleemiks see, et teatril ei olnud kunstilist juhti. Alternatiiviks oli keegi, keda mitte keegi ei tundnud. Arvati, et peaksin ikka kandideerima. Pai toetas mind, kuigi mul olid suured kõhklused, sest tundsin, et konfliktid on sinna juba sisse kodeeritud.

Siis varsti tuligi "Puhhi" idee. Muidugi ma teadsin, et seda ei tohi teha, aga mingi emotsionaalne õiglustunne sundis küsima, et miks ei tohi, mis mõttes ei tohi: Disney korporatsioon ostis kunagi Milne'ilt võileivahinna eest õigused ära ja keelas teistel lavastamise. Läksin Disneyga kauboi kombel võitlusse. Direktori abi Eda Kaljo oli väga nutikas inimene, kes hoidis ka Paid ohjes; tema hoiatas meid ka, et kuulge poisid, aga ega me ei kuulanud, täitsa lollakad. Leidsin netist, et isegi mõni USA profiteater on ikkagi "Puhhi" teinud — ja asi ei olnud maksmises, lihtsalt selles, et ei tohi teha ja kõik. Muidugi ei ole see õigustus, et teised tegid ka. Eks olime ju nõukaajast tulnud, autoriõigustest polnud nii selget teadmist. Poole prooviprotsessi peal mõistsin, et olen teinud väga vale valiku. No praegu on hoopis teine olukord. Eks me liiga ülbeks läksime ja paljudele see ei meeldinud.

Pai jäi direktoriks edasi?

Jah, mina võtsin süü enda peale. Mu elu kõige piinlikum hetk oli see, et ma tõesti valetasin. "Ringvaade" tuli minuga intervjuud tegema, Hannes Hermaküla küsis, kas meil olid õigused, ja mina lihtsalt valetasin talle näkku. Vabandusi ei ole, aga selgituseks saan öelda, et mul oli tunne, et minu õlul lasub kogu selle teatri saatus. Ei soovita seda mitte kellelegi. Ärge valetage!

Siis tuli Taavi Tõnisson?

Jah, töö jätkus. Taavi on südamega ja mõistusega tore poiss.

Ja siis tuli Mirko Rajas?

Jah, oli konkurss. Mina ei olnud tema poolt; leidsin, et Mirko on liiga noor ja kogenematu. Ütlesin selle ka väga selgelt välja. Olime koos Britiga koosolekul, kus kõik said öelda, mida arvavad. Nagu riigiteatrites ikka, hoiab enamik moka maas. Muutusin Nukuteatris paariaks. Veel enne, kui Mirko oli päriselt kunstiliseks juhiks kinnitatud, kutsus ta mind enda juurde ja küsis, kas ma kohe ei tahaks ära minna, kuigi mul oli lepingu lõppemiseni jäänud aasta. See aasta oli üks mu elu vastikumaid aegu: töötada kollektiivis, kus sind ei sallita. Tundsin, et ka osa trupist pöördus minu vastu, inimesed, kellega olime varem olnud head kolleegid ja suured Nukuteatri patrioodid. Arusaadav, inimesed tahtsid ju tööle jääda. Kui leping lõppes, siis ka lahkusin. Ma püüan alati ka vastaspoolt mõista — ju nad tundsid, et organiseerin mingit vastupanuliikumist. Kui otsus oli tehtud, oli kõik selge. Edasi ma ei susinud ega vimma ei pidanud. Ütlen veel kord, et see on minu nägemus ja minu versioon, mis ei pruugi olla ammendav. Ma aktsepteerin erinevaid vaatenurki. Mirko tuli ja tegi enda meeskonna. Ainuke asi, mida ma talle ette heidan, on see, kuidas ta alguses kuulutas, et ei tee kardinaalseid muutusi, kuidas teater ongi need meie inimesed, kes siin teatrit teevad, ja kuidas ka tema tahab kõiki neid inimesi hoida. Kuid siis, kohe varsti, hakkasid need, kes talle ei sobinud, ükshaaval teatrist lendama. Ka nimevahetus on minu arvates absoluutne jama. Mirko on ju ka ise Turus nukuõpet saanud, ka Taavi valdab seda, ja mõned veel. Aga mis saab edasi? Siis, kui ükskord ka nemad kaovad, on Noorsooteater lihtsalt üks paljudest. Ka VAT Teater teeb noortele — mis siis on selle teatri omapära? Nukuteater oli suure ajalooga, selge omanäolise žanriga teater, maailmas on väga vähe selliseid võimalusi ja potentsiaali töötada selliste vormidega.

Üks Mirko mõte oli vist see, et Ferdinand Veike asutas nukuteatri nõukaaegses ideoloogilises kontekstis.

Aga see ei puutu asjasse, milliseid olusid Ferdinand tookord ära kasutas. See oli üks võimalusi selles ajas. Üks professionaalne teater võiks Eestis ka nukukunstile pühenduda ja kindlasti teha seda ka lastele. Nuku kaudu on võimalik teha ka teraapiat ja palju muud. Kese võiks olla nukuvormidel, mitte selline hägune ala nagu "noortele tehtav teater". Valdav enamik Nukuteatri näitlejaid on tulnud draamakoolist. 2007. aastal korraldasime Nukuteatris eelvoorud, kus valisime välja noored, kes läksid Turu kõrgkooli nukuteatrit õppima. Anna Ivanova Brašinskaja vedas Turus seda õpet, mis on sellest koolist nüüdseks samuti kahjuks ära kaotatud. Draamanäitlejal on veres, et ta tahab ise laval särada, mitte olla nuku taga varjus. Ka ühiskondlikus teadvuses asub nukuteater ikkagi kuidagi teisejärgulisel kohal. Saan aru, et enamasti näitlejad ei taha ennast nukunäitlejaks nimetada. Noorsooteatri nime võttis juba Pai "nukuteatri" sõnale juurde, Linnateater n-ö andis selle üle. Trupis see nimevahetus paljudele meeldis — nüüd saab teha justkui "päris" teatrit. Palju uhkem, kuigi ka raskem tee oleks aga teha nukuteatrit nii vingelt, värskelt ja virtuoosselt, et kõik draamanäitlejad kahetseksid, et neil sellised oskused puuduvad. Lõppkokkuvõttes imestan, kuidas see nimevahetus ministeeriumis läbi läks. Nüüd on nukuteater Eestis muuseumi kolinud. Kahju.

Vahel on räägitud, et nüüd, kui NO99 on kadunud, on vastava võttestiku üle võtnud Toompere jr Draamateatris ja Mirko Noorsooteatris, samas on piletid erinevalt hinnastatud.

Lastele on muidugi madalamad piletihinnad, mida riik ilmselt doteerib. Kellerteater püüdis oma algusaegadel samuti lastele lavastusi teha, aga nüüd oleme sellest loobunud, sest ilma riigi toeta ei saa hoida nii madalaid piletihindu. Ma tõesti ei oska seda praegu rohkem kommenteerida.

Võimas teatrikoolkond on tulnud VHK ja Theatrumi kaudu, ka Mirko on selle kasvandik ja osa. Kas see määrab ka töösuhteid?

Kuuldu põhjal on mulle selline mulje jäänud. Ma ei ole selle majaga enam seotud, olen vaid kuulnud teiste inimeste jutte. Mingil hetkel võib selline ühine taust olla kasuks, aga peagi tekib teatav sumbumine. Kui läksin Tallinna Ülikooli haridusteaduskonda doktorantuuri, sattusin täiesti teise seltskonda. Järsku olid minu ümber inimesed, kes ei olnud teatrimaailmast. Nii värskendav oli kogeda teistsugust maailma. Sama juhtus Mainori majanduskoolis — kohtusin täiesti teistsuguse taustaga inimestega, see oli lahe. Sain aru, et olen elanud suures mullis. Kui Noorsooteater, VHK ja Theatrum moodustavadki mingi mulli, siis nad tulistavad sellega endale jalga.

Kellerteatris on palju endisi Nukuteatri töötajaid…

Nii on lihtsalt läinud. Nendega on vastastikune usaldus, eriti kui teed midagi nii hullu nagu erateater. Ma imetlen Jane Oksat, kes on orgunnipoole alustala. Ööd ja päevad, töötunde lugemata. Ta tuli hetkel, kui ei olnud mitte midagi. Oli renditud ruum, raha polnud. Ta tuli riigitöölt ära. Päevapealt. Ainuke side oli meil varem see, et kui ma sain riigitöölt kinga, siis tema oli üks nendest, kes ei pööranud tänaval pead kõrvale, pigem ütles veel ukse pealt, et kui sa midagi uut teed, siis anna teada. Riigiteatris oli ta koristajate ülem, nüüd meie põhivara ja väga väärtuslik töötaja. Keegi ei teadnud, mis meist saab, oleksime võinud kolme kuuga kõrbeda. Siis tuli peale ka koroona. Sürreaalne, et kogu see asi on püsima jäänud. Olen väga tänulik. Siis tuli Riho Rosberg, kes lasti Nukuteatrist pärast mind lahti. Ta astus sisse, olles ise oma eluga täiesti nullis, ja hakkas ehitama. Pani soojustuse majja. Nüüd on ta teinud oma ägedaimad rollid meie juures. Lisaks ehitab dekoratsioone ja mõtleb insenerlahendusi. Tarmo Männard on meil sageli majas figureerinud. Kaisa Selde on teinud meil mitu head rolli, temagi on ju Turus õppinud, väga potentsiaalikas näitleja. Sandra Lange tuli samuti ise, pakkus koostööd ja mõnda aega oli tal Kellerteatri prooviruumide juures ateljee. Sandra on teinud meie lavastustele vägevaid maske, ilusaid rolle ja lavastusi. Mu hea sõber Annika Land-Reisser, kellega olime "Treffi" kuldaegadel supertiim, korraldab nüüd Kellerteatris piletimüüki. Ka minu armas Britt oli varem Nukuteatri peakunstnik ja disainer, temast vabaneti seal poolteist aastat pärast mind. Lõpuks tuli see meile ju ainult kasuks, sest nüüd teeb Britt Kellerteatrile Eesti ägedaimaid kujundusi.

Kuid vähemalt sama palju, kui mitte rohkem, on meie ümber kogunenud inimesi igalt poolt mujalt — Dmitri Divak, Rene Topolev, Mario Maripuu, Anselm Püvi, Meelis Keller, Aksel Reisser, Ülle Hertmann-Knop, Kaspar Gräzin, Triin Tulp, Merili Saks, Sarlee Roosalu, Hanna-Grethel Polli, Pille-Riin Oksa, Mattias Tali, Lizette Viisalu, Margit Juurikas, Mark Sepp, Mirtel Põdra —, kõik ääretult töökad ja inspireerivad inimesed, kellest mitu on ka Kellerteatris n-ö üles kasvanud, saanud meie juures oma esimese teatritöö kogemuse ja oskused. Lisaks veel paljud lavastajad, kunstnikud, heliloojad ja muidugi rohkem kui kolmkümmend näitlejat, kes Kellerteatri lavastustes mängivad. Mitmed neist teevad kaasa juba nii järjepidevalt, et neid võib nimetada Kellerteatri püsitrupiks, näiteks imeline näitlejanna Liis Haab valmistab Kellerteatri proovisaalis juba oma üheksandat rolli Roosilehe uues lavastuses "Saagi lõhn" koos Harriet Toompere ja Kaisa Seldega.

Inimesed on kingitus, ma väga loodan, et oskan neid hoida.

Sa oled oma teatri kunstilise juhtimise andnud nüüd üle Andres Roosilehele. Mis saab edasi? Ja kuidas saada hakkama praegustes rahastamistingimustes?

Ma tegin alguses kõike, ühel hetkel enam ei jaksa. Samal ajal meie tegevus laieneb. Ei taha ennast lõplikult läbi põletada. Teine põhjus on see, et mul puudub ambitsioon olla tähtis kunstiline juht, see kogemus on tulnud iseenesest. Tahan rohkem kirjutada ja lavastada, teha omaenda asja. Mulle on huvitav, kui keegi teine tuleb ägedate ideedega, see sütitab mind. Ka Roosileht sai Nuku- või siis Noorsooteatrist "kingituseks kinga" ja lihtsalt tekkis õige moment. Me mõtleme heas mõttes ühtemoodi, aga samas ka piisavalt erinevalt, et oleks huvitav. Eks ma tundsin ise ka, et igal asjal on oma aeg ja et see hetk tuleb ära tajuda. Viis ja pool aastat ja rohkem kui kakskümmend esietendust oli repertuaari vedamise mõttes piisav. Roosileht tuli suure energiaga peale. Eelmises töökohas ei pääsenud ta oma ideedega löögile.

Küsimuse teine pool on teatripoliitika ja rahastamine. Kui kultuurkapital annaks normaalseid toetusi, mis tõesti kataksid kõik lavastuste välja toomise kulud, siis oleks päris hästi. Kulka on hea sõltumatu asi, parim kultuuri rahastamise vahend, mis praegu on. Ilma kulkata oleks kogu eesti kultuuripilt palju üksluisem ja igavam. Kahjuks on neil alati liiga vähe raha, mida jagada.

Veel mõned aastad tagasi kuulas kultuuriministeerium korrapärastel koosolekutel ka era-kultuurikorraldajate muresid ja jagas neile infot. Viimasel ajal paraku enam mitte. Ma arvan, et muutust on vaja, aga ei julge võtta enda peale vastutust, et see, mida mina mõtlen, annab parima tulemuse. Paraku ei tee suuri otsuseid ju ka kultuuriministeerium. Seal, kus tegelikke otsuseid tehakse, ei ole kultuur üldse mingi teema, kõik muud asjad on olulisemad. Kui nüüd hakata revolutsiooniliste ideedega midagi lammutama, siis kaasneb sellega oht, et kõik saavad hoopis kahju. Meie riigikogu on meie nägu. Ma pole tahtnud lammutada ja laiutada. Saan väga hästi aru, kui keerulised ajad on. Pean ka ise praegu olulisemaks, et võidetaks sõda Ukrainas. Kui pole vaba Eesti riiki, siis pole ju midagi.

Siiski leian, et Eesti teatrite praegune struktuur ei ole teatrile endale tervislik. Ja jagada raha põhimõttel, et nii on alati tehtud, on kivinenud hoiak. Ma ei taha kellelgi vaipa alt ära tõmmata, aga teatrite rahastamise süsteemi võiks tervikuna üle vaadata. Loomingulise poole ja taristu võiks lahku lüüa. Keskused peavad jääma üle Eesti, aga nad saaksid olla palju ökonoomsemad. Tugistruktuurid, turundus, samuti töökojad võiksid olla rohkem ühendatud. Loomingulised töötajad võiksid saada palka mitte majadelt, vaid otse kultuuriministeeriumist. See annaks neile ka suurema loomingulise vabaduse. Loomingulised ühendused võiksid konkureerida nendele lavadele ja taristule, mida majad haldavad.

Neid mõtteid tabab kindlasti kohe kriitikarahe ja arvatavasti ongi neis palju utopistlikku, aga teatrimajad peaksid olema kindlasti avatumad. Praegu ei saa Kellerteater  erateatrina riigi toetust, kui aga tahame minna sihtasutuse majja oma lavastust mängima, maksame väga suurt üüri. Samas saavad nemad ju riigi toetust. Olgu peale, teeme nii head asja, et maksame selle üüri piletitulust ära, aga sageli on teatrimajades ka vabu saaliaegu ülikeeruline saada. Kui tegin Mainoris äriplaani, oligi minu üks kaval mõte näidata, kuidas saab korralikku ja proffi teatrit teha ilma riigi toetuseta. Praktika käigus olen muidugi aru saanud, et ega see nii lihtne ole. Konkurentsi tingimustes, kus teised saavad toetust, ei ole kerge. Ma ei saa piletihindu tõsta palju rohkem kui teised, kes saavad keskmiselt seitsekümmend protsenti eelarvest kingituseks. Kindlasti peaks riik toetama eelkõige kultuuri kättesaadavust, mitte niivõrd selle tegemist. Hea on siin teoretiseerida ja lobiseda. Ma pole kindel, et kui oleksin ise ministeeriumis, teeksin midagi paremini.

Jaak Allik on korduvalt tsiteerinud Kaarel Irdi: väetada tuleb seda taime, mis kasvab. Mida teha aga nende asjadega, mis üldrahvalikult veel ei kõneta? Äkki peaks just väetama seda, mis veel ei kasva?

Avangardist saabki aegamööda peavool, see on ju täiesti normaalne. Selleks, et tekiks avangard, mis saaks jõuda peavoolu ja muuta kivistunud arusaamu, on vaja ka neid toetada. Kui sul on oma aed, siis seal on tugevamad ja kõrgemad taimed ja pisikesed, aga samuti ilusad nende vahel. Suured taimed vohavad ja lämmatavad väiksemad ära. Nüüd on küsimus, kas sa tahad mitmekesist taimevalikut või mitte. Kindlasti olen mitmekesisuse poolt — peab toetama uut, orgaanilist, sündivat kultuuri. Tuleb leida tasakaal. Samas, kes on see, kes näeb, kuhu tuleb väetist panna? Toetused peaksid olema dünaamilisemad ja suutma reageerida muutustele. Ainuke asi, mida pole teatris vaja toetada, on ajalugu, kunagised saavutused. Need on juba ära olnud ja enam toetust ei vaja, kui siis ainult arhiveerimiseks ja uurimiseks. Pikaealisus ei ole tingimata voorus.

Kas tahaksid teha Kellerteatri asju näiteks Draamateatri majas, Draamateatri eelarvest?

Me juba teeme suuremates saalides teatrit. Praegu mängime Kumu auditooriumis, kevadel tuleb uus lavastus Von Krahli teatris, sügisest hakkame Kellerteatri asju koondama Salme Kultuurikeskusesse. Üks asi on finantsiline hakkamasaamine, teine asi on ruum ise. Meie Püssirohuaida saalis saab teha kõige rohkem nelja näitlejaga lavastusi. Muidugi näen ma Kellerteatrit suurel laval tegutsemas, samas on Meremuuseumi püssirohuait üks osa meie teatri kontseptsioonist, millest me kindlasti ei loobu. Sellist õhkkonda suurtel lavadel ei saavuta. Eks ma otsin meile ikka lisaks ka päris oma suuremat saali, aga uues kohas ei tohiks kaduda ära Kellerteatrile omane atmosfäär.

Kas sa oled neid mõtteid avaldanud ka Eesti Etendusasutuste Liidu laua taga?

Ei ole, mind pole sinna kutsutud.

Olen kuulnud, et EETEAL on kultuuriministeeriumi partner, kes koondab ja esindab kõikide teatrite huve, sealhulgas erateatrite omi.

Mina sellest kuulnud ei ole.