Eelmisel aastal, luuletaja, tõlkija ja esseisti Heiti Talviku (1904–1947) 120. sünniaastapäeval avaldasin ajalootunni "Heiti Talvik ja Puškin". Sellest võib ehk jääda mulje, nagu oleks kirjaniku luulehuvide ringi kuulunud peaasjalikult vene klassika eesotsas Puškiniga (ja ka Blokiga). Ent vähemasti niisama oluline näis tema jaoks olevat saksakeelne luule, millest ta on vahendanud mitmed omapärased näited.

Tahaksin selles seoses fookusse võtta ühe Talviku päris viimase luuletusena esitatud – ja seni küsitava autorsusega olnud – pala algusreaga "Meie süda on kui kannel...", ent tooksin esmalt taustana ära ka mõned varasemad vahendused, mis oma nappusele vaatamata heidavad pisut valgust ka luuletaja enese elutundelistele hoiakutele.

Maailma lõpp

Oma luulekogude "Palavik" (1934) ja "Kohtupäev" (1937) vahepeal, 14. detsembril 1934 tõlkis Talvik Jakob van Hoddise (1887–1942) luuletuse "Weltende", mis omapärase musta huumori tõttu on muutunud saksa ekspressionismi klassikaks. Sellest aastal 1911 ilmunud ja otsekui suuri maailmakatastroofe ettekuulutavast kultusluuletusest on eraldi artiklid nii saksa- kui ingliskeelses Wikipedias; saksa keeleversioonis öeldakse: "See peaaegu ainus van Hoddise tuntuks saanud luuletus on taganud talle ekspressionismi teerajaja maine."¹

Jakob van Hoddis
"Maailma lõpp"

Pääst mütsi linlasel viib tuulehoog,
käib õhust läbi nagu hädahõik.
Koost katused ju varisevad kõik
ja kaldail, nagu kuuldub, kerkib voog.

Sääl puhkeb torm ja vete hulluv kohu
ju puruks litsub toekamadki tammid.
Pea kõiki hingelisi vaevab nohu,
raudsillult vette sulpsatavad trammid.

Olgu siin keeleoskajatele ära toodud ka selle kuulsa luuletuse originaal:

"Weltende"

Dem Bürger fliegt vom spitzen Kopf der Hut,
In allen Lüften hallt es wie Geschrei,
Dachdecker stürzen ab und gehn entzwei.
Und an den Küsten – liest man – steigt die Flut.

Der Sturm ist da, die wilden Meere hupfen
An Land, um dicke Dämme zu zerdrücken.
Die meisten Menschen haben einen Schnupfen.
Die Eisenbahnen fallen von den Brücken.

Kurb taevas

Pühastes 20. oktoobril 1941 on Talvik tõlkinud austria romantismiklassikut Nicolas Lenaud (1802–1850), ja et tõlkija on siin saavutanud eriti peenekoelise sõnastuse, olgu seegi vahendus tervenisti ära toodud.

Nicolaus Lenau
"Kurb taevas"

Üks mõte liikumas on taevapalgel –
see sünge pilv, kus raskeid endeid koos;
kui meelehaige tõvevoodil kalgel,
nii vähkreb üksik põõsas tuulehoos.

Tuhm, raskemeelne taevast kuuldub kaja
ja taoti pilgub ripsme tume viir –
nii pilgub silm kui nutta tal on vaja
ja viivuks ripsmeist välgub kalbe kiir.

Nüüd hargneb üle nõmme udu lõngu
ja kergeid külmaviirge rabaleost;
hahk taevas laskis, mähkund murehõngu,
ükskõikselt päikse libiseda peost.²

Sõjapäevil, 4. juulil 1943 teatab Postimees: "Luuletaja H. Talvik on tõlkinud Goethe "Götz von Berlichingeni, raudse käega rüütli" ja praegu tõlgib paralleelselt Goethe "Hermann ja Dorotheat" ja "Wilhelm Meisteri õpiaastaid"."³ Sõjaolud, uue nõukogude okupatsiooni tulek ja luuletaja peatne arreteerimine kevadel 1945 katkestasid need suurejoonelised tõlkekavad.

Kuu hiilgab taevatelgil

Küll aga on säilinud Talviku kõige pikem ja tollal – oli juba taas nõukogude aeg ja karm tsensuur! – muidugi käsikirja jäänud luuletõlge, dateeritud Pühastes 16. novembriga 1944 (esmatrükk: Akadeemia 2003/12). Ja et see – taas saksa kultuuriruumis kultuslik tekst – tugevasti haakub Talviku enese hilisluule religioossete motiividega, esitagem ta siin tervenisti.

Matthias Claudius (1740–1815)
"Õhtu laul"

Kuu hiilgab taevatelgil
ja tähed kuldsel helgil
ta ümber tärkamas.
Nüüd hingab rahu vallas
must mets ja niidukallas,
kus valged udud ärkamas.

Mis vaikus ümberringi!
Vaob hämaruse ringi
täis hellust ilm ja maa.
Kui vaikne, mõnus tuba,
kus meile antud luba
kõik mured meelest magada.

Eks kuu seal teed ei talla?
Vaid pool tast paistab alla
ja peidus teine äär.
Nii palju asju ilmas
on naeruks meie silmas,
sest maine pilk on tihti väär.

On inimlaps küll tore
ja patus kõrk ja kore,
kuid vähe, mis ta teab.
Ta tühja taga ajab
ja palju kunste vajab,
kuid viltu see ta sammud veab.

End, Jumal, kingi meile
ja kaduviku teile
meid hoia eksimast.
Tee rõõmule meis ase
ja lihtsameelseks lase
meist saada igaüht kui last.

Ja kui see Sinu tahe,
siis ole meile mahe,
kui surm on silma ees.
Ja võitnud surma vaeva,
meid võta üles taeva,
sa truu ja vägev abimees.

Seepärast rahu leidkem
ning une hõlma heitkem.
Öökülma hingab maa.
Meid jäta nuhtlemata,
hea Isa, ja meid kata
ja kõiki oma lapsi ka.

Meenutagem, et Heiti Talviku enese hilisemas luules tõuseb religioosne kallak vahel lausa domineerima. Sel puhul tundub mulle väga oluline Bernard Kangro kommentaar: kuigi Talviku luuletused "kõlasid mõnikord meeleparandusele manitsemistena, ei olnud ta mingi vanatestamentlik dogmaatik, kristlik moralist ega karm kohtunik. (---) Ta eetika põhines isikliku südametunnistuse häälel."⁴

Talvik ise on ühes erakirjas (tundmatuks jäänud autorile) avanud oma religioosseid vaateid ja teinud tähelepanuväärse kokkuvõtte: "Nii on jumalasalgaja Nietzsche teosed mulle usuliselt võrratult aktuaalsemad Thomas A Kempi magusast Jeesuse-joovastusest ja mõnigi Dostojevski usuline mässaja (näit. Ivan Karamazov või Kirillov) lähedasem ja inspireerivam tema pühakukujudest."⁵

Meie süda on kui kannel

Paguluses, ajakirja Tulimuld 1971. aasta 4. numbris avaldas Bernard Kangro kimbu Talviku viimaseid värsse: "Kaks kutset", kaks nelikrida ja "***Meie süda on kui kannel", koos järelmärkusega: "Eelnevad värsiread on kirja pandud vanglas ja tõenäoliselt viimsed Heiti Talviku sulest. Seepärast on nad avaldatud siin tema nime all, kuigi nad on arvatavasti tõlked või ainetel kirjutatud."

Kuigi Talviku autorlus on tundunud tõepoolest kahtlane, pole senised uurijad nende tekstide võimalikele algallikatele jälile saanud.

Siiski, vähemalt ühel juhul ("Meie süda on kui kannel") on oletatud, et algtekst võiks pärineda austria kirjanikult Peter Roseggerilt (1843-1918). See oletus leidub Paul-Eerik Rummo artiklis "Heiti Talviku hilisluulest", kus öeldakse: "Siinkirjutajale on hiljuti osutatud, et "Meie süda..." on tõenäoliselt tõlge ühest austria autori Peter Roseggeri luuletusest (mis muidugi ei vähenda, vaid pigem kinnitab – Talviku tõlkijapraktikat teades – tema kooskõla Talviku endaga); algteksti on peetud ka saksa rahvalauluks. Kahjuks pole küsitletuist keegi osanud algteksti t e r v e n i s t i peast, ja nende ridade kirjutamise ajal ei õnnestunud seda ka trükis üles otsida."⁶

Interneti abiga leidsin Roseggerilt järgmised read:

Unser Herz ist eine Harfe,
Eine Harfe mit zwei Saiten;
In der einen jauchzt die Freude
Und der Schmerz weint in der zweiten.
Und des Schicksals Finger spielen
Kundig drauf die ewigen Klänge,
Heute frohe Hochzeitslieder,
Morgen dumpfe Grabgesänge.

Talvikul (ja see on esitatud mitme tema hilisema kogumiku lõpuluuletusena):

* * *

Meie süda on kui kannel,
riist, mis kõlab kahel keelel.
Ühel rõkkab rõõm – ja teisel
nuuksub mure mustal meelel.

Elu põlisviise rohkeid –
Täna rõõmsaid pulmalaule,
homme süngeid surmaohkeid...

Nii et siis tõepoolest näib tegemist olevat Roseggeri tõlkega ja tulevastes Talviku väljaannetes tuleks luuletusele lisada Roseggeri nimi. Omalt poolt pakuksin vaid vahenduse teises nelikus puuduva esimese rea, näiteks midagi sellist: "Saatus mängib meile ette".

¹ Van Hoddise luuletuse tõlke esmatrükk: Akadeemia 2003, nr 12, lk 2605

² Lenau luuletuse tõlke esmatrükk: Akadeemia 2003, nr 12, lk 2606-07. Seda totaalset pessimismi ja maailmamuret kuulutavat poeeti hindasid kõrgelt Schopenhauer, Kierkegaard ja Nietzsche.

³ "Eesti kirjanike uudisloomingust" – Postimees 4. juuli 1943, nr 149, lk 6

⁴ Kangro, "Arbujad", lk 175

⁵ "Legendaarne", lk 192. Thomas a Kempis oli saksa kirjamees, kelle raamatu "De imitatione Christi" (lõplik tekst 1441) kohta teatmeteostes öeldakse, et see on Piibli järel enim loetud ja tõlgitud ristiusuteos.

⁶ Paul-Eerik Rummo, "Heiti Talviku hilisluulest" – tema artiklikogus "Kuldnokk kõnnib", Eesti mõttelugu, nr 91, Ilmamaa, Tartu 2010, lk 422