Tänavu toimub järjekorras neljas Animist Tallinn. Mis on sel korral võrreldes eelmise festivaliga teisiti?

Kindlasti on erinev see, et me oleme lokatsiooni vahetanud. Kui varem olime Sõpruses, Kinomajas ning oleme katsetanud ka Kai kunstikeskuses, siis nüüd oleme Artises ning kõik filmiprogrammid on ühes kohas. Vaatame, kuidas läheb, sest me tegelikult pikka aega hoidsime Artisest eemale, kuna see on ikkagi kaubanduskeskuses. Aga neil on seal oma kohvik, seega äkki toimib...

Aga võistlus- ja eriprogrammid on samaks jäänud, lähme edasi selle sama struktuuriga, mis oleme välja töötanud.

Kas nende aastate jooksul on Animist end juba rahvusvahelisele animafestivalide maastikule sisse ka söönud?

Ma usun, et on küll. Me oleme küll väike festival, seega me ei ole see esmavalik, kuhu minna, ning saame võib-olla neid filme, mis siis teevad oma teise aasta ringi. Aga samas, kui vaadata sisse tulnud filmide tootmisaastaid, siis on seal väga palju ka 2025. aasta filme. Eestit ikka teatakse animariigina.

Sa juba osalt vastasid sellele, aga kas te praegu ajate Animistil rohkem taga esilinastusi või siis püüate pigem teiste festivalide paremikku kokku koondada?

Ei üht ega teist tegelikult. Oluline on ikkagi programmi sisu ja tervik, mis moodustub. Meile pole olnud olulised esilinastused ega ka teiste festivalide paremik.

Kui oleks palju esilinastusi, siis see tähendaks, et tuleb ka külalised kohale tuua. Kuidas teie puhul on, kui palju selline väike festival nagu Animist tegelikult suudab väliskülalisi Eestisse kohale tuua?

Sel aastal on kahjuks neid vähem, ühelt poolt on see seotud ka sellega, et Eestisse ja siit ära on üldse väga keeruline lennata. Aga meile ikkagi tuleb väliskülalisi nii võistlus- kui ka eriprogrammide raames, lisaks meil on rahvusvaheline žürii. Neile kõigile tagame öömaja, lennukulud nad tavaliselt tasuvad ise.

Mainisid, et kõige olulisem on Animisti puhul programmide sisu. Kas sa tunned, et teil on juba kujunenud ka mingi oma spetsiifika, mille poolest te teistest festilidest eristute?

Programmijuht on küll Priit Tender, kes oskaks paremini vastata, aga meie festival pole nii kerglane kui mõned teised. Meie kummagi jaoks pole animatsioon lihtsalt humoorikas väike vaheklipp, vaid oluline on filmide sisu ja mida nendega tahetakse publikule öelda.

Selles osas on meie festivalil küll oma nägu: kui programmijuht oleks keegi teine, oleks Animistil teine nägu (naerdes).

Kui suur teie meeskond üldse on?

Meie meeskond on tegelikult mina ja Priit (naerdes).

Aga kui festival hakkab kätte jõudma, siis tuleb meile veel inimesi, umbes viis-kuus inimest on meie tuumikmeeskond lõpuks.

Aga kas sinu ja Priidu jaoks tähendab Animist aastaringset tööd?

Tegelikult küll, sest kohe, kui festival läbi saab, tuleb tegeleda aruandlusega ja hakata leppima kokku järgmist festivali.

Osalt selle tõttu saimegi aru, et kuna oleme väike festival, siis me ei suuda seda korraldada iga aasta. Tundsime, et meil ei ole igal aastal nii palju pakkuda, seega proovime teha Animisti hoopis biennaalina üle aasta ehk jätta üks aasta vahele.

Vaatame, kuidas see toimib, on üksikud rahvusvahelisi festivale, kes on sedasi ka varem teinud.

Ehk siis möödunud aastal jäi vahele, tänavu toimub Animist ja järgmine aasta jääb jälle vahele?

Just, mõtlesime, et proovime seda, sest filmide valik selle vaheaasta tõttu ei muutunud ning me ei kadunud ka rahvusvaheliselt areenilt ära, mida natukene kartsime. Aga ei, meid leiti väga hästi jälle üles ja isegi rohkem tuli filme sisse, kui eeldasime.

Ega neid võimalusi Eestis lühianimatsiooni näha väga palju ei ole, üks suuremaid võimalusi lisaks Animistile ongi PÖFF Shorts. Kas ütleksid, et PÖFF Shorts on teie konkurent?

Isegi kui filmid kattuvad, siis sellest ei ole midagi, neil on teistsugune programm. Sul on seal ikkagi lühifilmide plokk, mida sa lähed vaatama ja kui seal on üks film, mida sa nägid Animistil, siis ma ei usu, et see kellegi jaoks probleem on. Tegelikult sa vaatad ju tervikut, need viis-kuus filmi, mis sul programmis on, moodustavad ühe terviku.

Ma ei ütleks, et on konkurents, sest meile tuleb niisugune animatsioonifänn, PÖFF-il on teine publik. Võib-olla laiem filmifänn ja animafänn osalt kattuvad, aga meil on mõlemal oma publik täiesti olemas.

Sa mainisid animatsioonifänne, aga kas Animist saab kätte ka rahvusvahelised animahuvilised? Oled sa neid ka festivalil näinud?

Meil on neid olnud igal aastal. Ma tean, et sel aastal on tulnud küsimusi, et miks Artise kodulehelt ei saa osta pileteid välismaalane, kellel ei ole Eesti pangalinki. See süsteem tehti nüüd meie pärast ümber, et ka välismaalane saaks pileteid osta (naerdes).

Tegelikult tuleb küll inimesi Soomest, meil on ka oma Läti kamraadid, kes käivad ja on tekkinud ka üllatavalt palju selliseid inimesi, kes tulevad iga aasta kuskilt mujalt riigist, on inimesi Suurbritanniast ning meil on käinud ka juhukülalisi Ameerikast. See on positiivne, et nad tahavad tulla.

Kui jätame animafänni kõrvale, siis kui juhuslik Eesti kinokülastaja satub Animistile, siis kas ta saab sealt ka elamuse?

Esimesel aastal ma olin isegi üllatunud, et kes need inimesed publikus on, ma ei tunne neid (naerdes).

Ma arvan, et maailm on muutunud ja enam ei olda selles kinni, et animatsioon on kindlal kellaajal televiisorist tulev lasteprogramm või midagi hoopis hirmutavat. Inimeste maitse on arenenud.

Seda teil ei ole väga olnud, et tullakse lastega seansile ja ollakse pahased, et mis jama te näitate?

Kusjuures ei ole kordagi olnud. Mulle tõesti tundub, et publik on arenenud ja informatsioon on liikunud, seega enam ei ole seda arvamust, et animatsioon on ainult lastele.

Meil on olnud mõnel aastal lasteprogrammid ja ausalt öeldes on suvel lastemassi palju keerulisem kinno saada kui täiskasvanuid. Sel aastal me näiteks ei teinudki lasteprogrammi, sest ei tekkinud ka lihtsalt head valikut filmidest.

Kas nii väikese festivaliga on võimalik ka üldse majanduslikult kasumisse jõuda?

Meie kasum on see, kui kõik arved ja palgad on makstud. Aga me teenime täiesti arvestatava koguse piletitulu, et tuleme ilusti toime. Eks me oleme ka MTÜ, seega me ei ajagi kasumit taga, põhiline on ikkagi see, et projekt ära teha ja järgmisel korral jälle nullist pihta hakata.

Oled nüüd mõnda aega Animistiga tegelenud, mis annab sulle hea aluse laiemalt animatsioonist rääkida. Mis trendid praegu rahvusvahelist animatsioonimaastikku defineerivad?

Silma on jäänud see, et jälle on väga palju käsitööd. On palju klassikalist nukufilmi ja joonisfilmi, arvutianimatsioon ja 3D tegi oma suure ringi ära ja autorid on tagasi pöördunud traditsioonilisemate käsitöötehnikate poole. See paistab tegelikult päris jõuliselt silma, aga seda on väga tore ja värskendav vaadata.

Kui hästi Eesti praegu rahvusvahelises animapildis silma paistab?

Rahvusvaheliste festivalide nimekirjades on alati Eesti filme sees ning Eesti filmidest kirjutatakse... Ma arvan, et kõik on stabiilselt hästi, meil tekib uusi tegijaid, aga on ka vanu tegijaid, seega meie pilt on praegu päris kirju ja igaühel on võimalus midagi teha.

Sa arvad, et Eesti animatsioonis on praegu head ajad?

Pigem küll. Meil on tekkinud palju väikseid stuudioid, mõni neist on eredam täht, mõni mitte nii väga, aga kõigil on praegu võimalus: kes tahab teha väikest asja, kes tahab kasvada suuremaks, mõlemal on oma koht olemas. Tegijatel on praegu valikuvõimalus.

Sinu enda kaks eelmist animatsiooni "Kontakt" ja "Toiduahel" valmisid 2018. aastal EKA-s, nüüd värske Nukufilmis tehtud "Ajasööja" jõuab meie ette alles tänavu. Miks nii pikk paus vahele jäi?

Tegelikult ma alustasin "Ajasööja" filmiga juba 2019. aastal, aga siin on erinevaid põhjuseid, miks see on veninud. Minu enda jaoks on see aeg samas läinud kiiresti.

Film kandis esialgu tööpealkirja "Kust tulevad täiskasvanud". Miks muutus see lõpuks ikkagi "Ajasööjaks"?

Film räägib sellest, kuidas me inimestena kasvame oma kogemuste najalt ehk kuidas ja kust tulevad täiskasvanud inimesed. Aga see "Kust tulevad täiskasvanud?" oli kogu protsessi vältel tööpealkiri. Ma tahtsin filmi siiski enne näha, kui sellele pealkirja anda.

Filmis on olulisel kohal söömisrituaal, mis tekitab ajahüppe ja et vaatajat suunata, sai film endale nimeks "Ajasööja".

Kui palju nende seitsme aasta jooksul see projekt sinu enda jaoks muutunud on?

See keskne teema, millest ma tahtsin rääkida – inimese kasvamine läbi elukogemuste – on jäänud samaks. Tegelikult mulle meeldis see pikk protsess, sest ma sain kõik lõpuni läbi mõelda.

Mida sa vormiliselt seal filmis otsisid?

Kogu tegevus toimub kortermaja fassaadil või kortermaja eklektilisel läbilõikel. Ma viskasin välja kõik eksterjööri stseenid, sest tundus, et majamudel annab tugevama kesta sellele filmile.

Lisaks oli mu soov, et nukud oleksid justkui marmorskulptuurid ning mida vanem on karakter, seda mõranenum või pragunenum ta on. See oli suur väljakutse nii mulle kui ka skulptorite ja animaatorile, et need nukud näeksid välja nagu kivikujud ning kuidas neid täpselt murendada. Katsetamist ja nuputamist oli palju.

Sinu filmi saab küll näha festivali avatseremoonial, aga mitte Animisti programmis. Miks nii?

Festivalijuhina on natuke ebamugav seda programmi panna, seega me otsustasime, et teeme esilinastuse. Seal ma seisan rahva ees justkui stuudio alluvana ning Nukufilm saab ka võimaluse, ma ei saa neile öelda, et ei, siin ei saa seda filmi näidata.

Aga praegu teeme esilinastuse ja sügisel saab seda ilmselt veel näha, nüüd on ju tehtud ka neid animakassette kinodesse, äkki siis Eesti publik ikka tuleb vaatama.

Samas, neid lühifilmide kassette on kinodes tõesti olnud, aga ega ka nende kokkupanemine pole vist väga lihtne ja publikuhuvi pole ka eriti suur?

Ma arvan ka, et vaataja ei lähe neid väga vaatama. Me enne festivali tegime igasuguseid animaprogramme ja väga keeruline on publikut kinno saada, sikutad mis sa sikutad, aga ta ei tule. Festivalil on ikkagi selline suurem kooslus ja inimene keskendub kindlal ajal ühele vormile, see toob publiku paremini kinno. Festivali ajal on meil saalides ikka palju rahvast.

Eestis saab filmi siis näha loodetavasti sügisel, aga mis plaanid on rahvusvaheliselt?

Festivaliring on algamas, juba on mõned festivalid teada, kuhu meid on valitud, aga ma ei tea peast, kas ma tohin neid juba nimetada (naerdes).