Aurora Venturini (1921–2015) kuulsus kirjanikuna saabus alles küpses eas, kui ta 2007. aastal 86-aastasena ja laiemale üldsusele täiesti tundmatuna võitis Argentiina päevalehe Página/12 romaanivõistluse. "Täditütred" sai hispaaniakeelses maailmas otsekohe väga populaarseks ja tänaseks on seda tõlgitud juba pea kahekümnesse keelde.

Loo peategelane, noor tüdruk Yuna, jutustab oma päevikus lausa jahmatava otsekohesuse ja valusa aususega igapäevaelust nii mitmeski mõttes normist kõrvale kalduvas perekonnas ning kasvamisest tunnustatud kunstnikuks, taustaks 1940. aastate Argentiina komberuum ja La Plata agul. Terav must huumor seguneb õrna poeetilisusega, millest kokku saab säravalt isikupärane jutustajahääl, kelle jaoks ükski teema pole tabu, isegi mitte komad.

Tõlkija Mari Laan tutvustab saatesõnas lähemalt ka autori ekstsentrilist isikut ja tavatut elukäiku.

KATKEND
Aurora Venturini
"Täditütred"

Alaarenenud lapsepõlv

Minu ema oli õpetaja tal oli kaardikepp ja valge kittel ta oli väga range aga hea õpetaja ühes äärelinna koolis kus käisid lapsed kes polnud isegi keskklassist ja ka mitte eriti andekad. Kõige tublim oli poepidaja poeg Rubén Fiorlandi. Ema töötles ulakate laste päid kaardikepiga ja saatis nad nurka seisma värvilisest papist eeslikõrvad peas. Harva juhtus et mõni paharet oma tegu kordas. Ema uskus et mõistus tuleb pähe pepu kaudu. Kolmas klass kutsus teda kolmanda klassi õpetajapreiliks kuigi ta oli abielus minu isaga kes jättis ta maha ja ei tulnud enam kunagi koju tagasi pereisa kohust täitma. Ema andis ennelõunal tunde ja kell kaks tuli koju. Lõuna oli siis juba valmis sest tõmmu Rufina kes talitas tubli perenaisena oskas süüa teha. Mul oli kõrini iga päev hautiste söömisest. Õue peal kaagutas kanala mis meid toitis ja aialapil võrsusid imelised kuldsed kõrvitsad taevastest kõrgustest alla heidetud ja sukeldunud päikesed, nad kasvasid kõrvuti kannikestega ja kidurate roosipõõsastega mille eest keegi ei hoolitsenud, nemad lisasid kangekaelselt sellele viletsale solgiaugule aroominüanssi.

Ma ei ole kunagi kellelegi tunnistanud et õppisin kella tundma kahekümneaastaselt. See ülestunnistus on piinlik ja on üllatav. See on piinlik ja on üllatav põhjusel mille te saate minu kohta teada hiljem ja mulle tuleb meelde palju küsimusi. Eriti tuleb mulle meelde küsimus: mis kell on? Tõesõna, ma ei tundnud kella ja kellad kohutasid mind samamoodi nagu mu õe ratastooli vurin.

Õde kes oli rohkem alaarenenud kui mina oskas küll kella numbrilauda lugeda aga ei osanud raamatuid lugeda. Me ei olnud tavalised et mitte öelda me ei olnud normaalsed.

Põrr... põrr... põrr... ümises mu õde Betina oma õnnetust mööda aeda ja plaaditud siseõue ringi kärutades. Põrin oli ilatseva ilastaja ilast lige. Vaene Betina. Looduse eksitus. Vaene mina, samuti eksitus ja veelgi enam ema kelle koormaks olid unustus ja ebardid.

Aga sellel mandunud maamunal tuleb ette igasugust. Seepärast ei ole loogiline liialt kurvastada mitte millegi ega kellegi pärast.

Mõnikord ma mõtlen et oleme unenägu või košmaar mis päevast päeva tegelikkuseks saab ja ühel hetkel lakkab olemast, lakkab ilmumast hingelinale ja ei piina meid rohkem.

Betinal on häiritud psüühika

See oli ühe psühholoogi diagnoos. Ma ei tea kas ma kirjutasin õigesti. Mu õe selgroog oli kõver, kui ta istus tundus ta selja tagant nagu mingi küürakas mutukas lühikeste jalgade ja täiesti uskumatute kätega. Vanamutt kes käis meie sukki nõelumas arvas et emale tehti raseduste ajal viga, Betina ajal hirmsamini.

Küsisin psühholoogilt, vuntsikestega ja kokku kasvanud kulmudega preililt, mis tähendab psüühika.

Ta vastas et see on seotud hingega, aga et mina ei saa sellest aru enne kui ma suuremaks kasvan. Aga ma aimasin et hing on justkui valge lina mis on keha sees ja kui see määrdub muutub inimene idioodiks, täpselt nagu Betina ja natuke nagu mina.

Kui Betina põristades ümber laua tiirutas hakkasin tähele panema et tema ratastooli seljatoe ja istme vahelisest praost paistab saba, ja ma mõtlesin et see on hing mis temast välja immitseb.

Usutlesin uuesti psühholoogi, seekord et kas hing on eluga seotud ja tema vastas et on ja lisas et kui enam ei ole siis inimene sureb ja hing läheb taevasse kui ta on olnud hea või põrgusse kui ta oli halb.

Põrr... põrr... põrr... lohistas Betina oma hinge enda järel ja ma märkasin et see on iga päevaga üha pikem ja hallide plekkidega ja ma järeldasin et varsti kukub see tal küljest ära ja Betina sureb. Aga mul oli sellest ükskõik sest ta tekitas minus vastikust.

Kui oli söögiaeg, pidin mina õele süüa andma ja ma toppisin talle meelega toitu valesse auku ja pistsin lusikat silma, kõrva, ninna, enne kui see tema suure suu sisse jõudis. Ai... ai... ai... halises see hädine räpakott.

Ma võtsin tal juustest kinni ja surusin ta näo taldrikusse ja siis ta jäi vait. Mina ei olnud oma vanemate eksimustes süüdi. Pidasin plaani tema hingesabale peale astuda. Lood põrgust hoidsid mind tagasi.

Ma olin katekismust lugenud ja "sina ei pea tapma" oli mulle mällu sööbinud. Aga üks nätakas täna, teine homme kasvatasid pikemaks seda saba mida teised ei näinud. Seda nägin ainult mina ja rõõmustasin.

Koolid teistsugustele õppuritele

Mina kärutasin Betinat kooli. Seejärel kõndisin enda omasse. Betina koolis tegeleti eriti tõsiste juhtumitega. Üks laia näo, prullsuu ja seakõrvadega põrsas-poiss sõi kuldtaldrikult ja jõi puljongit kuldtassist. Ta haaras oma lühikeste sõrgadega tassist ja rüüpas lurinal tekitades sellist häält nagu veekeeris kaevu põhjas ja kui ta sõi midagi tahket liigutas ta lõualuid ja kõrvu aga ei suutnud oma õieli hoidvate metsseakihvadega midagi hammustada. Ükskord ta vaatas mind. Tema pisikesed silmad olid kaks rasva sisse uppunud ilmetut kerakest, ometi nad muudkui vahtisid mind ja ma näitasin talle keelt siis ta ruigas ja virutas kandiku maha. Tulid hooldajad ja pidid ta rahustamiseks kinni siduma nagu looma, sest seda ta oligi.

Kui ma ootasin millal Betina tunnid läbi saavad jalutasin mööda selle soodoma sammaskäiku. Nägin et sisse astus preester koos kooripoisiga. Keegi oli lina, oma hinge ära andnud. Preester pritsis püha vett ja ütles kui sul on hing siis võtku Jumal sind enda rüppe.

Millele või kellele ta seda ütles?

Astusin ligemale ja nägin üht Adrogué tähtsat perekonda. Nägin laual siidräti peal kannellooni. Mis ei olnud kannelloon vaid miski mis oli väljutatud inimüsast, vastasel juhul poleks preester seda õnnistanud.

Küsisin järgi ja üks halastajaõde rääkis mulle et see kõrgest seisusest abielupaar tõi igal aastal ühe kannellooni ristida. Et arst soovitas rohkem mitte sünnitada, sest see on parandamatu. Ja nemad ütlesid et kuna nad on korralikud katoliiklased ei või nad jätta järglasi sigitamata. Hoolimata oma alaarengust leidsin et see on jälk aga ma ei võinud seda öelda. Tol õhtul ei saanud ma vastikusest süüa.

Ja minu õe hing aina kasvas. Mul oli hea meel et isa oli ära läinud.