Siitani ja Pärdi teed ristusid üsna kaua aega tagasi. "Ma olin 18-aastane, lõpetasin just muusikakeskkooli ja olin võtnud pähe kirjutada lõputöö tema tšellokontserdist "Pro et contra". Olin hädas, otsisin abi, Helju Tauk aitas mind päris palju, kuigi ta enam õpetada ei tohtinud sel ajal ja ta suunas mind helilooja juurde. Ütles, et võta telefoninumber ja mine Mustamäele," meenutas Siitan.

"Noor inimene on hakkaja ja läksin. See kontakt on saatnud mind kogu mu elu ja selle leidmine muutis mu elu. Julgen teda ka oma õpetajaks pidada ja mitte võib-olla nii väga muusika vallas, vaid lihtsalt inimesena," lisas ta.

Samas on Pärt öelnud, et ta pole tahtnud eriti kellelegi õpetaja olla. "Ei ole ja kindlasti ta ei mõtle ka minu puhul, et ta oleks minu õpetaja. See on tema loomus. Ta ei taha kujundada, ta ei taha muuta kedagi teist kui ainult iseennast, ilmselt. Kõige parem õpetamine on ju tegelikult eeskuju kaudu ja sellena on ta kindlasti õpetaja väga paljudele. Aga õpetaja-õpilase suhet tal vist otseselt ei ole tõesti kellegagi kunagi olnud," rääkis Siitan.

1980. aastatel oli Pärt sunnitud perega Eestist läände emigreeruma. Seda tehti raske südamega, kuigi avanes täiesti uus maailm, kus heliloojat ka oodati. Aga mitte avasüli ning ovatsioonide saatel Pärdi muusikat kohe vastu ei võetud, aastaid tuli ka väga palju kriitikat.

"Ta maandus alguses Viini ja seal on ka tema kirjastus Universal Edition, kes tegid selle maandumise palju pehmemaks. Üsna varsti nad kolisid Berliini ja Saksamaal oli tollel ajal, on võib-olla natukene veelgi, väga radikaalse modernistliku muusika eelistus. Pärdi muusikat peeti kaugelt liiga lihtsaks, arvati, et see on natukene kitšilik rahamasin. Ma ei hakkaks neid kõige hullemaid hinnanguid isegi tsiteerima," selgitas Siitan.

"Aga kindlasti ei võetud teda asjatundjate ringides alguses vastu. Tegelikult oli probleem ka selles, et ei olnud sündinud n-ö tõeline Pärdi muusika kõla, mida me täna tunneme. Keegi ei olnud seda otseselt kuulnud ja see olukord 1980. aastate ECM-i plaadistustega. See hakkas nii lummama inimesi, hakkasid tulema tellimused ja hakati ka esitama rohkem, esitajad hakkasid aru saama, mis see muusika on."

Omaette küsimus on, et milliseks oleks osutunud Arvo Pärdi muusikaline teekond, kui Saksa muusikaprodutsent ja ECM plaadimärgi asutaja Manfred Eicher ei oleks juhuslikult kuulnud raadiost "Tabula rasa" salvestust.

"See küsimus on mind vaevanud. Selge on see, et Eicher on väga palju Pärdi teekonda kujundanud nende plaadistuste kaudu. Üks on võib-olla instrumentaalmuusikate kooslus, kes oli juba kogenud Pärdi muusika olemust, aga 80-ndate teisel poolel Hilliard Ensemble ja Paul Hillier, kes kujundab selle vokaalmuusika kõlapildi. See on midagi, mida ei olnud Saksamaal sinnamaani kuuldud. Ma ausalt öeldes ei imesta, et nad esimesed esitused seal nii hullu kriitikat said, sest nad ei olnud üldse sellel lainel. Ka läänes võttis tublisti aega enne, kui Pärdi vaimsus avastati või omaks võeti," tõdes Siitan.

Pärt on öelnud, et teos on tegelikult valmis siis, kui see on salvestatud. "See on selles mõttes tõsi, et noodipaberil, proovisaalis ka esmaettekandel võib olla mida iganes, aga tõeliselt kontsentreeritud nägemus teose kõlast sünnib stuudios. Ja Eicher on tegelikult ju tõeline kõlavõlur, kes keskendub ainulaadse hoolega kõla omadustele. See, et Arvo Pärt temaga kokku sattus pidi olema mingisugune saatuse sõrm, sest teistmoodi Pärdi muusikat üles võtta päriselt ei saa," nentis muusikateadlane.

"Nendel aastatel ei teinud tõesti keegi maailmas nii palju tööd kõla leiutamisega stuudios kui Manfred Eicher. Näiteks paariminutilist klaveripala "Für Alina" olid nad salvestanud stuudios kaheksa tundi. Ma ei tea, kas mul on nii palju fantaasiat, et kujutada ette, mis seal toimus ja mida seal timmiti, aga see on tõeline pühendumine, mida on plaatide pealt ka kuulda," tõdes Siitan.