Oma emast raamatu kirjutamine oli Unduski sõnul huvitav, komplitseeritud, pidevalt muutuv ja arenev protsess, mille käigus sai ta oma ema kohta palju uut teada.

"Me tunneme oma vanemaid siiski alates nende mingisugusest east. Noorena me üldse ei mõtle selle peale, et nemad on ka kunagi olnud ka noored, veel enam lapsed – see ei ole üldse teema. Aga kui hakata kirjutama raamatut, siis kõigepealt ma mõtlesingi kirjutada seda pigem oma mälestustest, sellest perioodist, mida ma ise mäletan, aga siis hargnes ikka lapsepõlve välja. Siis oled sa sunnitud päris palju teada saama ja tundma õppima," rääkis ta.

Kirjanik Leelo Tungla sõnul oli Ellen Niit emalik ja empaatiline inimene. "Seda on tema loomingust ka tunda, et Ellenil on selline pehme tore huumorimeel." Raamatut lugedes üllatas teda see, kui ajastutundlikult Undusk Niidu loo kirja pani. "Maarja on ju noor inimene, aga ta räägib ka Elleni lapsepõlvest ja tudengipõlvest nii asjatundlikult, nii paljude materjalide põhjal tõestust saanuna."

Tungla sõnul on Ellen Niit eesti kirjanduses klassiku staatuses. "Ta on tõepoolest inimene, kes suurepäraselt vormi valdas, mida tänapäeval võib-olla nii palju ei kohta, oskas sellele ka väga sügava ja samal ajal väga efektse ja lastepärase sisu anda," märkis ta ja lisas, et Niidu loomingus on päikselisus ja väike tore moraal kõrvuti. "Seal ei ole kedagi hukka mõistetud. Isegi Katit, kes on oma karu unustusse jätnud," muigas ta.

Eesti raamatu aasta patroon, president Alar Karise kokkupuuted Ellen Niiduga on olnud kaudsed. "Ellen Niit oli minu isa ja ema eakaaslane, käisid samal ajal ülikoolis. Kõik see, mis seal raamatus kirjas on, see meenutab kõiki neid jutte, mida ma kodus kuulsin sellest ajast alates lapsepõlvest," avas ta.

Lisaks mäletab Karis eredalt seda, kuidas ta viie-aastaselt "Pille-Riini lugusid" luges. "See oli aeg, kus ma õppisin lugema. Läbi selle raamatu ma paljuski seda lugemist õppisingi."

Raamatut "Heleda mõtte laast" soovitab Karis vähemalt kolm korda lugeda. "Lugema seda lugu, siis lugema neid luuletusi, mis seal on, ja vaatama fotosid. Mina olen inimene, kellele meeldib see taust, kus kõik toimub. See on minu jaoks võib-olla veel huvitavam ja see kajastub võib-olla läbi nende fotode kõige paremini. Mõnikord jäängi seda fotot vaatama ja ei lähegi tekstiga edasi," kirjeldas ta.

Tungal tunnustas Unduski otsust panna raamatusse ka Niidu Stalini-aegsed luuletused, millele on kommentaarid juurde pandud. "Minul igatahes, võib-olla mõni muigas kurjalt, kes ma seda aega mäletan ja neid sundusi ja hirme tean, oli hale ja kurb mõelda, et vaene Ellen pidi ikkagi lõpuks Stalini luuletusse sisse panema ja rääkima, kuidas ta meiega on ja kuidas Lenin meid aitab. See on selle ajastu tragöödia," nentis kirjanik. "Mulle meeldib see, et see taust on sul nii huvitavalt välja maalitud. Ellen on esikuju, aga taustal on kõik elav ja loomulik, ei ole nõnda, et on maha vaikitud, et näe, tema luuletas sel ajal ainult õnnest ja teised olid stalinistid või kuidas tahes."

Maarja Undusk tõdes, et Niidu arhiiv oli väga sügav ja mitmekihiline. "Emal oli üldiselt kombeks enam-vähem kõik alles hoida. Ilmselt ta kuidagi kuklas mõtles tuleviku peale. Ja kuna ta oli selline naine, kes tõmbas inimesi ligi ja keda usaldati, siis on sinna kihistunud ka mitmesuguseid teisi perekondlikke arhiive. Paljud andsid oma materjalid tema kätte ja ütlesid, et vaata, mis sa nendega teed," kirjeldas ta.

Kui oma lapsepõlvest armastas Niit väga rääkida, siis Stalini-aegsest perioodist rääkimist ta vältis. "Lapsepõlve osa lähtubki seal ühest tema enda ülevaatest koos täiendustega, aga ülikooliaeg oli väga hämar, sest adekvaatset informatsiooni eriti selle kohta ei saanud," tõi Undusk välja.

Unduski sõnul meenutas elulooraamatu kirjutamine detektiivromaani tegemist. "Ma alustasin seda kirjutamist üldse intervjuudega, tema kaasaegsetega, kes olid siis veel väga paljud alles. Siis hakkas see asi kuidagi avanema, sest alguses sa ei oskagi nagu midagi küsida. Ja siis ma leidsin need Elleni kommentaaridega luuletused ja nii edasi ning siis hakkavad pungad ise avanema ning sa leiad asju ja tekivad seosed. See on väga põnev," kirjeldas ta.

"Põnevad olid need intervjuud, need vestlused nende Elleni noorusaja sõpradega. Sealt tuli informatsiooni, mida sa praegu enam kuskilt ei saaks. Väga väärtuslik oli nende inimestega rääkida."

Kuigi Undusk hakkas raamatut kirjutama juba siis, kui Ellen Niit elus oli, ei julgenud ta sellest emale kohe öelda. "Mõtlesin, et võib-olla ta hakkab mulle tegema mingisuguseid suuniseid või võib-olla see häirib teda, võib-olla mitte. Lõpuks ma ikka ütlesin talle."

Ta loodab, et ema Ellen ja isa Jaan Kross jääksid kaante vahele panduga rahule. "Ma ju ei tea, kuidas talle meeldib, et ma sinna mingi stalinliku luuletuse või Enole kirjutatud luuletuse panin, võib-olla see häiriks teda, aga kokkuvõttes ma arvan, et ta jääks rahule. Nad mõlemad jääks vast rahule, kui nad suudaksid seda natuke distantsilt vaadata, mitte väga isiklikult," muigas ta.