Urmas Viik ütles, et mahapõlenud maakodu puhul oli šokimoment väga lühike. "See oli siis, kui telefonikõne tuli, et maja on maha põlenud, peale seda oli tohutu energiapuhang ja entusiasm, me hakkasime kohe tegutsema ega kahetsenud midagi ning lükkasime põlenud rondid kõik kokku." meenutas ta ja lisas, et järgmine suvi oli juba maja katuse all. "Siin oli lugematu arv talguid."

"See põleng oli mõnes mõttes õnnistus, šokk ja õnnistus korraga, sest me poleks hakanud siin midagi parandama või kui ka oleks hakanud parandama, siis mitte nii totaalselt ehitanud," mainis Urmas Viik ja ütles, et praeguseks nad ongi oma töökodadega Kuivastusse kolinud. "Peale selle, et siin on palju ruumi, annab siin ka kõike ise korraldada, see on minimudel elust ja tööst korraga, kõik on algusest lõpuni võimalik siin valmis teha."

Kodusesse galeriisse on Urmas Viik pannud üles väga vähe töid. "Osadel seintel on illustratsioonid raamatutest, on ka uuema sarja töid, seega mul pole mingit printsiipi siin, kuna me siin ka mängime igasugu lauamänge, siis on päris lõbus, kui on pildid ka ümberringi seina peal," tõdes ta ja kinnitas, et tal oli päris pikk paus näitustega. "Ühel hetkel motivatsioon kadus ära, ei leidnud väga põhjust ja keskendusin raamatutele, paari viimase aasta jooksul on olnud tihedalt, praegu on kuhjunud neli-viis näitust üksteise otsa."

"Ma planeerin palju vähem kui ennemuiste, teen süüdimatult ja väiksema enesekriitilise meelega kui kunagi, eks siin on teatud ohud ka," mainis ta ja lisas, et sellele küsimusele ta enam ei mõtle, mis on graafika. "See on ammune minevik."