Kuido Merits: Võimalik missioon. Herson. Märkmeid Lõuna-Ukrainast ({{commentsTotal}})

Kuido Merits
Kuido Merits Autor/allikas: Vabaerakond

Artikkel Loomingu värskest numbrist 9/2015.

Kodunt tagasi

Enamik tiimist on kas käinud puhkusel või puhkusele minemas. Ehkki puhata pole seni õieti millestki. Sõda on eemal — ei möödu päevagi, mil Ukraina valitsusvägede ja separatistide kokkupõrgetes Donbassis poleks hukkunuid ja haavatuid. Hersonist aga läheb juuli esimesel poolel kogu tiimi peale päevaraportisse kirja vaevalt üks kohtumine päevas.

Minagi käisin nädala kodumail, kus lootsin täiel rinnal jahedamat õhku hingata, kuid ligi 30 °C mõjus Tallinnas peaaegu rängemini kui 40 °C Lõuna-Ukrainas. Olin valinud tagasisõiduks lennu marsruudil Tallinn—Kiiev—Odessa, mis kujunes närvesöövaks. Kiievis seisis lennuk ilma konditsioneerita ligi tunni, sest oodati hilinejaid. Inimesed lehvitasid endale tuult ja higi voolas. Odessa rabas oma lennuväljakorraldusega, mis meenutas mõnda viletsamat Aafrika riiki. Meid aeti tara taha, kust keelati lahkuda, ja läks tublisti aega, enne kui pagas kärudega sinna veeti. Rahvas sööstis rüsinal oma kohvreid otsima — kostis karjeid: "Miša, meie pagasit pole?"

Tagasi Hersonis, tundsin, et vaevalt siin vaikelu kauaks kestma jääb. Edasise frustratsiooni kasv on tõenäoline, ehkki tiimi meilivahetusest ja raportitest võis näha, et regioonis muutusi pole.

Kõik jõustruktuuride esindajad on kinnitanud, et situatsioon püsib stabiilne. Krimmi poolel tugevdavad Vene väed oma positsioone. Krimmi veekanali kuivana hoidmine Ukraina poolelt viib lõpuks Krimmi-poolse veetaristu sulgemiseni. Kuberner Odartšenko kinnitusel on kõik oblasti strateegilise tähtsusega sillad sõjaväe kontrolli all, ometi väljendas ta pettumust presidendi otsuse üle Hersoni oblastis sõjaseisukorda mitte välja kuulutada. Ukraina sõjaväelasi ja vabatahtlikke Donbassis, kel pole piisavalt varustust, toetavad omavalitsused ja fondid, samuti tuleb eraannetusi, samal ajal ilmub pressis kriitikat seoses suurte kaotustega sõjapiirkonnas. Vene juhtivate poliitikute avaldusi peatsest Vene invasioonist Krimmi kaudu õhutatakse kuulujuttudega veelgi tagant.

Donetski oblastis Venemaa piiri lähedal tulistati alla Amsterdamist Kuala Lumpurisse teel olnud "Malaysia Airlines’i" lennuk, hukkus 283 reisijat ja 15 meeskonnaliiget. Paljud tiimi koostööpartnerid avaldasid sel puhul oma nördimust Lääne liidrite ja EL-i soovimatuse üle hakata karmimalt suhtuma Vene agressiooni riigi idaosas.

Sirvin ka Facebook’i-sõprade arvamusi Ukraina sõja teemal:

Hannes arvab: Kuulge, kas sünnib see, mida ma näen? Et tõesti jalgpalli MM-i varjus on alanud täiemõõduline agressioon? Vene tankid Ukrainas. Vene õhutõrjerelvad Ukrainas. Nüüd siis Vene piirivalvurid Ukrainas! Ja tehaksegi vaikselt ära, sest kõik vaatavad jalgpalli? Nii labaselt ei saa ju?

Siis Mats: Ukrainas toimuva valguses jääb mulje, et Kreml ei kontrolli üldse Venemaal toimuvat. Päevast päeva liiguvad relvastatud „eraisikute” trobikonnad ja sõjatehnika üle piiri Ukrainasse. Pidevalt tuvastatakse Vene armee sõjaväelasi (ja isegi piirivalvureid!) nii surnute kui vangilangenutena, aga Kreml ei kosta selle peale halligi. Nemad seal Moskvas ei tea midagi!

Tarmo ja "Uudised Ukrainast" jagavad Venemaa poliitaktivisti Novo­dvors­kaja pöördumist Donbassi separatistide poole:

"Te ei ole Putinile vajalikud,milleks te surete Ida-Ukrainas. Ma ei ole Ukrainas, Kiievis, ma räägin teiega Moskvast! Mingit Anschluss’i ei tule. Ukrainlastel ei ole kavas fašismi, nii et allaandmist nende poolt ei tule. Mida rohkem teid surnuid on, seda õnnelikum on Putin. Kuidas te Georgi lintidega päästate Venemaa? Kes on Putin? Stalinist! Kas te kavatsete selle Stalini pärast surra? Mõelge oma peaga! Putin lubab teile ainult hauda. Ainult teie ise saate ennast sellest hauast päästa." Ja nõnda edasi.

Poliitilised parteid

Osmo kutsub oma kabinetti, paneme ukse kinni ja viskame esmalt nalja palavuse üle nii Soomes, Eestis kui Ukrainas. Seejärel kuulen umbes pooletunnist juttu sellest, et poliitika alatiim töötab viletsamini kui teised. Et Mirko võiks palju rohkem teha — he’s so damn intelligent —, aga ta miskipärast ei tee. Edasi ütleb Osmo, et tema arvates olen mina tiimis n.-ö. väherakendatud — underoccupied. Et selliseid on küll veel, näiteks Valeri, Marianne ja veel mõni. Vastan, et otseselt ma seda ei tunneta, kui, siis ehk viimasel ajal. Muidu on aga rakendust ja kohtumisi küll olnud. Kuna meid on kokku aetud suur tiim, siis tuntakse end teinekord paratamatult väherakendatuna.

Nüüd pöörab Osmo jutu sellele, et on vaja kaardistada kõik Hersoni ja Mõkolaivi parteid — to do some mapping — ning panna kokku põhjalik taustapilt. "Muidu tulevad teised organisatsioonid sisse, näiteks ODIHR, aga meil pole endil infot. Meile peab kogu siinne poliitiline maastik olema põhjalikult selge."

Sellega olen 100% nõus, üldvalimised on tulekul, ilmselt oktoobris, parteidega oleme kohtunud küll, aga mitte süstemaatiliselt. Ütlen, et las ma hakkan sellega tegelema. Muidugi mitte päris üksi, vaid koos alatiimiga. Ja küllap Mirkogi aktiveerub. "See on just minu ampluaa, olen parteidega suhelnud nii Kiievis kui mujal."

Osmo noogutab, mul on tõesti hea meel, sest ees ootab hulk konkreetset tegevust — vähemalt septembri lõpuni välja.

Selgub, et kõige raskem on Hersoni parteidele jälile saada. Neid on rohkes­ti — mitukümmend vähemalt —, keskendume peamistele. Kohalikud tõlgid leiavad siiski ka infonappuses üles vajalikud telefoninumbrid ja aadressid.

Valmistume esitama kõigile parteidele samu küsimusi: programm ja ideoloogia, suhtumine praegusesse valitsusse, poliitilistesse arengutesse ja antiterroristlikku operatsiooni, plaanid tulevasteks valimisteks oktoobri keskel, rahalised toetajad ja valijaskond jne.

Kõige kättesaadavam on majanaaber Arengupartei. See on tekkinud Regioonide Partei riismetest. Teeme Mirkoga sinna asja.

Partei liider Hersoni oblastis on noor ja asjalik mees, Jegor Ustinov, kes alustuseks rõhutab partei Euroopa-meelseid ja unitaarseid vaateid, nagu ka pühendumist demokraatiale ja õigusriigile. Nende rahvuslik juhtkond olevat kollektiivne, mitte ühele isikule keskenduv, nagu näiteks Sergei Tigipko (Сильна Україна). Nemad on liberaal-demokraatliku hoiakuga juhtimisvõimekas professionaalne "kaadripartei".

Ustinov tunnistab, et sponsorid on olemas, aga need ei ole mitte üldtuntud oligarhid, nagu näiteks miljardär Dmõtro Firtaš (RosUkrEnergo kaasomanik ja Ukraina „titaanikuningas”).

Huvitav on see, et nende partei käis välja idee luua Ida-Ukraina rahuministri ametikoht. Just seetõttu, et praegune valitsus ei ole olnud võimeline tagama piirkonna sotsiaal- ja majandusalast ülesehitamist — rahuminister peaks just sellega süstemaatiliselt tegelema ja koordineerima jõupingutusi. Üldse on sõjategevus jõudnud sellisesse punkti, et tagasipöördumist ei saa olla, Ukraina armee üldpealetung on ilmselt möödapääsmatu. Samal ajal tuleks Kiievil rääkida separatistide liidritega ja nendega, kes neid mõjutavad, et päästa inimelusid ja leida lahendus.

Viimaks kritiseerib Ustinov kohalike võimude täielikku tegevusetust talveks valmistumisel. Neil polevat mingit programmi ega kalkulatsiooni, kuidas Hersoni oblastit vedelgaasiga varustada.

Kõrvalmajas on kurikuulsa marurahvusliku Paremsektori (Правий сектор) kohalik staap. Paremsektor oli algselt sõjalis-poliitiline liikumine, mis etendas mainimisväärset rolli Euromaidani tänavalahingutes. Alates märtsist 2014 on Paremsektor ka poliitiline partei, mida juhib karismaatiline Dmõtro Jaroš, samuti sõdib neil Donbassis vabatahtlik korpus, umbes 10 000 inimest. Suhted Ukraina võimudega on keerulised, Venemaa telekanalid on Paremsektorit nimetanud neonatsideks. Kummatigi pole rahvusvaheline press mingeid vihakuritegusid nende puhul täheldanud.

Hersoni paremsektorlased on kõik tõsised poolmilitaarselt rõivastatud mehed — üsna sarnased Mõkolaivi omakaitsemeestega, pealikuks Suhhupurov. Tema sõnul on nad paramilitaarne üksus ülesandega vältida Donetski ja Luganski sündmuste kordumist Hersonis. Kõige tähtsam on, et ei toimuks provokatsioone ega plahvatusi, eriti olulised on sillad. Meeste kinnitusel võib oodata Venemaa agressiooni Krimmi suunalt, kust iga päev lähetatakse siiapoole diversante. Kuna varem piiri polnud, siis on piirivalve nõrk — Paremsektor on abiks piiri valvamisel. Nende vabatahtlik pataljon „Tavria” sõdib ka Ida-Ukrainas, paraku on kümmekond meest hukkunud. Miilits on 90—95% korrumpeerunud, kõik saladused müüakse kohe maha. Pealik räägib sedagi, et Hersonis toodetakse pidevalt kuulujutte ja tekitatakse paanikat — täpselt olevat teada, et nädala pärast on Vene sõdurid Hersonis.

Järgneb kohtumine mehega, kel on naljakas nimi — Saldo. Vladimir Vassiljevitš Saldo oli 2002—2012 Hersoni linnapea, nüüd aga on Raada liige. Ta on Hersoni üks kesksemaid tegelasi, kontrollib ehitusäri, tal on palju vaenlasi ja tema ametiaega saatsid pidevad korruptsioonisüüdistused.

Istume Saldole kuuluva puhkekompleksi „Kadunud maailm” hooviterrassil (hoones asub ühissaun, kus hiljem tutvun toredate kohalike inimestega). Elena võtab Saldo ristküsitluse alla. Hiljaaegu esines Saldo ühes Venemaa telekanalis ja sai pärast kõvasti süüdistusi Moskva-sõidu eest, ehkki ta oli rääkinud Ukraina ühtsusest ja läinud vastamisi Žirinovskiga (selle tõestuseks demonstreerib Saldo meile tahvelarvutist videoklippi).

Saldo iseloomustuse põhjal moodustavad kõik Hersoni oblasti parteid — nagu kogu Ukrainaski — pigem „õõnsa üksuse” tuntud inimeste ümber. Niisiis ei teeniks proportsionaalse esindatuse süsteem valijate huve. (Eelmine niisugune katse 2005. aastal tähendas seda, et erakondade liidrid panid nimekirjade etteotsa oma pereliikmed kuni autojuhtideni välja.) Mitmeid parteisid pole reaalselt olemaski, näiteks Solidaarsuse Parteil (Petro Porošenko) ja Radikaalsel parteil (Oleg Ljaško) pole ei reaalset organisatsiooni ega struktuuri. Üldse ostavad paljud kandidaadid valijaskonna ära kingituste, rahasummade ja toidujagamisega haavatavatele gruppidele.

Küsin Saldolt, miks pole Donetskis end kehtestanud Ukraina rikkaim inimene Rinat Ahmetov, kuulsa jalgpalliklubi "Donetski Šahtar" omanik? Kui ometigi teine oligarh, Igor Kolomoiski, Dnipropetrovski oblasti kuberner, ei lasknud venemeelsusel levida (pani muuhulgas välja suure pearaha iga Vene sabotööri eest, maksis Ukraina langenud sõdurite peredele toetust jne.). Saldo möönab, et Ahmetov on vait jäänud ja ilmselt pagenud Londonisse.

Järgmine kohtumine on parteiga, kes varem nimetas end Ukraina Natsionaal-Sotsialistlikuks Parteiks ja kasutas natse meenutavat svastikat, ent võttis siis uueks nimeks Üleukrainaline ühendus "Svoboda" (Vabadus). Nad on rahvusradikaalid, ägedad antikommunistid ja sotsiaalsed konservatiivid, kes on palju üle võtnud Ukraina rahvuslaste organisatsiooni ehk OUN-i (Stepan Bandera) ja Ukraina Vabastusarmee (UPA) pärandist. Partei programmis on ühe eesmärgina nähtud Ukraina muutumist Euroopa geopoliitiliseks tsentrumiks, samuti efektiivsete julgeolekugarantiide nõudmist riikidelt, kes andsid Budapesti memorandumiga Ukrainale julgeoleku­tagatised (USA, Ühendkuningriik ja Venemaa) seoses riigi tuumarelvade loovutamisega Venemaale; nüüd soovitakse tuumaarsenali taastamist.

"Svoboda" kohalik juht Oleg Gavrilko on arusaadavalt iseäranis kriiti­li­ne kõhklevate lääneriikide suhtes. Saksamaa lubas 20 000 kuulivesti — kus need on? Ta kurdab, et tema partei tegevus ja pidevad püüdlused panustada valitsuse jõupingutustesse Ida-Ukrainas on jäänud avalikkusele märkamatuks. Selle asemel on meedia tähelepanu hoopis enam suunatud Paremsektorile, ehkki "Svoboda" on olnud palju aktiivsem võitluses iseseisvuse eest ja Venemaa vastu (Maidani lahingutes kaotati 18 inimest). Kuna meediakanalid püsivad peaaegu täielikult oligarhide kontrolli all, siis on „Svobodal” meedia kaudu rahvani jõuda võimatu.

Rahvuslikult häälestatud on peaaegu kõik parteid, nii ka partei UDAR. Selle esindaja rõhutab partei toetust EL-ile ega poolda mingeid läbirääkimisi separatistidega, kuna "nende hulgas lihtsalt pole, kellega läbi rääkida".

Erandiks on Regioonide Partei, mis pärast president Janukovõtši sigadusi ja pagemist Venemaale on selgelt määratud hääbuma. (Ometi juhtis see veel eelmisel, 2014. aastal täielikult kogu riiki — peaaegu iga oblastit, linna ja küla). Kohalik mees Vassili Rõlejev esindab partei ametlikku liini, mille järgi Maidani sündmused olid "globaalsete tegijate" inspireeritud nende majanduslikes huvides. Ta mõistab hukka peaminister Jatsenjuki valitsuse negatiivse retoorika idaregioonide elanike suhtes, mis on tuleohtlikku olukorda ainult õhutanud. Samuti on Rõlejevi arust Donetskis ja Luganskis 11. mail peetud referendumid igati õigustatud — nende piirkondade autonoomia ühtse Ukraina koosseisus oleks konflikti rahumeelse lahenduse eeltingimus. Üldse olevat kohatu korraldada ennetähtaegseid parlamendivalimisi sellal, kui idas on käimas sõjalised operatsioonid. (Ette rutates tulebki öelda, et kuna partei toetajad Donbassis valida ei kavatsenud, siis loobus ka partei oma kandidaatide esitamisest sootuks ja paljud liikmed ühinesid valimisteks — 26. oktoobril — marginaalse venemeelse Opositsioonilise blokiga.)

"Ljapis Trubetskoi"

Kuulen, et Hersoni on külastamas legendaarne Valgevene rokkbänd "Ljapis Trubetskoi" ja olen elevuses. Kui kuulan Youtube’ist nende lugu "Valguse sõdalased" (Воины света) ja vaatan kaht videoversiooni — üks Maidani võitlejatele pühendatud, teine Ida-Ukrainas vene terroristlike separatistidega võitleva Ukraina armee toetuseks — kipuvad pisarad silmi.

Бей барабан — пам, пам / Баррикады, друзья, шум, гам. / Воины света, воины добра / Охраняют лето, бьются до утра. / Воины добра, воины света / Джа Растафарай бьются до рассвета.

Kuigi "Ljapis Trubetskoi" sai aastal 2011 Valgevenes esinemiskeelu, on nad üha menukalt tuuritanud Ukrainas, ka Venemaal (kus pole peljanud levitada võimudevastast sõnumit), mitmel pool Euroopas ja Eestiski, isegi USA-s; õnneks pole "isake" Lukašenka bändi liidrit Sergei Mihaljokki trellide taha pistnud, kuid bänd ei anna juba aastaid intervjuusid.

Arutame võimalikku ühiskülastust asejuhi, valgevene taustaga rootslanna Katerinaga. Ta on esiteks rõõmsalt nõus, aga kui selgub, et kontsert toimub suurel staadionil, siis Katerina loobub ja soovitab soojalt minulgi mitte osaleda. Õige küll, Organisatsiooni liikmeil tuleb julgeolekukaalutlustel vältida suuri rahvakogunemisi, kui ei ole tegemist vältimatute tööülesannetega. Mina aga otsustan igal juhul minna, tulgu mis tuleb.

Jõuan staadioni „Kristall” ette täpselt kontserdi alguseks, kuid väravaid ei avata veel tund aega. "Selline on meie traditsioon," ütleb mulle üks noor poiss. Ometigi ei hakka rahvas märatsema ja väravaid lõhkuma, vaid lauldakse rahvuslikke laule ja muidugi kuulsat hitti "Putin huilo" (mis algselt tekkis Ukraina jalgpallifännide hulgas, levides hiljem mitme kollektiivi versioonidena üle kogu maa ja kaugemalegi).

Väga paljud on mässinud end Ukraina lipuvärvidesse või kannavad koguni rahvarõivaid. Kogu õhkkond meenutab 1988. aasta suve imelist fiilingut Laululava kontsertidel ja mujal Eestis.
Viimaks pääseb staadioni territooriumile, kus õlut ei müüdagi, vaid kõigest kalja. "Õlut ei tohi müüa, meie rahvas läheks peast lolliks," seletavad kaljamüüjad. Sissepääse valvavad miilitsad ja omakaitse vormis mehed — see on minu nähtuist kahtlemata kõige turvalisem rokikontsert.

"Ljapis Trubetskoi" ei lase end oodata, alustab hoogsa looga: „К нам приехал Трубецкой, / он как Моцарт, но живой…” Rahvas ei vaja vähimatki soojendust, sekundi pealt hüppavad sajad noored ühes taktis ja suurest rõõmust. Mul on nende üle hea meel, õhus hõljub kogu kontserdi kestel ehe rõõmulaine ja ümberringi valitseb jäägitu ühtekuuluvustunne.

Elena soovitusel otsustan järgmise päeva koosolekul oma osalemist ikkagi mainida. "Eile vaatlesin julgeolekusituatsiooni staadionil kontserdi ajal. Olukord polnud sugugi rahulik, kuid samas täielikult kontrolli all." Jätkan humoorikas võtmes, kolleegid esmalt muigavad, siis naeratavad, ja pärast kahetseb mõni, et kaasa ei tulnud. Päevaraportisse läheb kirja mõni rida, sh. märge, et the security standard of the event was high.

Rutiin

Augusti keskpaigaks on ÜRO teatel "terrorismivastase operatsiooni" algusest peale Ida-Ukrainas hukkunud kokku ligi 2100 inimest ning üle 5000 on saanud vigastada — viimase kahe nädala jooksul on arvud kahekordistunud. Ööpäevas hukkub Donbassis ligi 40 inimest, arvestatud on nii võitlejaid kui tsiviilisikuid.

Endiselt ei puuduta see tragöödia meie tiimi otseselt, jätkame lihtsalt oma tavapäraseid rutiinseid kohtumisi ja väljasõite. Kuigi olukord Hersonis ei ole ohtlik, rõhub kohalikke inimesi teadmatus tuleviku suhtes. Hersoni oblasti rabi Jossif I. Wolff on samuti Ukraina olukorra pärast üsna mures.

Ta räägib, et juudi kogukonna pagulastest liikmed on kiiremas korras põgenenud Ida-Ukrainast ja leidnud peavarju Hersonis (umbes 200 inimest) ja mujal Ukrainas. Enamik saabus paljakäsi, kuid kohalikud juudid abistavad, kuidas saavad. Transiit Krimmist Ukrainasse on raskendatud, kuna piiriala ei määratleta Ukraina poolelt rahvusvahelise piirina. Need võõrriigi passiga inimesed, kes soovivad tulla aitama sugulasi, riskivad sellega, et nad pannakse rongi ja saadetakse Krimmi tagasi. Julgeolekujõudude võimalused on piiratud, nende esindajad on vaid jaganud nõuandeid sünagoogi kaitseks, juhul kui olukord peaks halvenema.

Rabile teeb muret ka Ukraina armee seisukord. Sõdureid on tegelikult vähe, nad on enamasti Lääne-Ukrainast pärit ja ebapiisavalt varustatud. Tõelise invasiooni korral vallutataks piirkond vahest paari päevaga. Käivad kuuldused, nagu oleks osa kadunud või tapetud sõdureid ametlikult kuulutatud desertöörideks, et mitte maksta kompensatsiooni perekondadele. Samal põhjusel sunnitavat paljusid sõdureid alla kirjutama paberile, et nad võitlevad "vabatahtlikult". On kuulda lugusid sellest, kuidas makstakse kopsakat raha, et mitte sattuda mobilisatsiooni alla ega sõjaväljale.

Mulle helistab tuttav Mõkolaivi omakaitse aktivist Nikolai, kes on koos kaaslastega Hersoni külastamas ja siinsete mõttekaaslastega infot vahetamas. Nagu eelmiselgi korral, käib jutt sõjast Ida-Ukrainas ja nende toetusest antiterroristliku operatsiooni (ATO) tsoonis võitlevatele Mõkolaivist pärit sõdalastele. Nikolai räägib uhkelt, et aeg-ajalt püüavad nad kinni mõne Vene diversandi, samuti on Mõkolaivi oblastisse tekkinud „uusi nägusid” — neil hoitakse silma peal. Vene-meelseid tegelasi liigub linnas ringi, kuid mingeid proteste pole nad võimelised korraldama. Nikolai meelest on taunitav teatud osa elanike „ootame-vaatame” suhtumine, nagu ootaksid nad tagasi vanu aegu. Omakaitsemeeste silmis võrdsustub selline neutraalne hoiak Venemaa-meelsusega.

Kui Mõkolaivi mehi häirib paljude kohalike elanike toetuse puudumine (moslemitest ärimehed ja juudi kogukond ei panusta üldse), siis Hersoni oblasti kohta on ometigi teada, et tsiviilelanikud üritavad mitmel viisil aidata kohalikke võitlejaid idas, ostetakse isegi relvi. Näiteks korraldavad ettevõtjad Hersoni oblasti turismikeskustes tasuta taastumist kohalikele sõduritele ja nende peredele.
Tiimikaaslased jätkavad regulaarset patrullimist oblasti piirialal, vaadeldes piiriületust nii Tšongari poolsaarel, mida Venemaa poolt annekteeritud Krimmi poolsaarega ühendavad raudtee- ja autosillad, kui ka piiratud juurdepääsuga Arabati maasäärel.

Tehakse kindlaks, et Vene sõjaväeüksused on end positsioneerinud 9 kilomeetrit eespool oblasti piiri (võrreldes Hersoni oblasti ja Krimmi varem kehtinud halduspiiriga). Sellise manöövri põhjuseks peetakse kaugemat eesmärki — lõigata Hersoni oblast täielikult ära gaasihoidlatest Aasovi mere ääres ja Krimmis.

Piirivalvurite sõnul tehakse Vene poolelt öötundidel regulaarseid provokatsioone ja edastatakse lahinguhoiatusi. Kogu piiriala meenutab külmutatud riigipiiri konfliktipiirkonnas, kus mingit turvatsooni poolte vahel ei ole loodud. Samas jätkub riigisiseselt ümberasustatud isikute vool Donbassist Krimmi, ööpäevas tuleb keskmiselt 2000 põgenikku.

24. august — Ukraina iseseisvuspäev! Kiievis sõjaväeparaadil kõnelnud president Petro Porošenko märgib, et viimaste kuude sündmused on olnud ukrainlastele tõeline sõda, mis võib minna ajalukku kui 2014. aasta isamaasõda. Samal ajal võrdleb president Putin suveräänse Ukraina riigi armee tegutsemist natside tegutsemisega Teise maailmasõja ajal, kui nad tulistasid suurtükkidest blokaadirõngas Leningradi.

Hersoni peatänaval toimub suur rongkäik, eesotsas autod ja igasugused veokid, dekoreeritud sini-kollaste rahvusvärvidega. Sõda on muutnud sissesõitjate linna Ukraina-meelseks kohaks, kus hõljub rahvuslik vaim.

Ukraina telekanalitest jääb kõlama, et alles praegune 23. aastapäev on tõeliselt esimene aastapäev. Vaba Ukrainana oleme osa millestki suurest! Alles nüüd mõistame, mis on vabadus ja õige demokraatia ning kui raske on seda kaitsta. Tuleb õppida elama pidevalt ähvardava ohu tingimustes. Edukas Ukraina on Putini režiimi lõpp!

Interkanali saatejuht lõpetab saate sõnadega: "Me võidame tingimata. Ärge selles mitte kahelgegi!"

Endine välisminister Ogrõzko läheb veelgi kaugemale, öeldes, et kui nüüd vabanetaks oligarhilisest ühiskonnast, lõpetataks üksteise ninapidivedamine ja hakataks edukalt toimetama Euroopa suunal — siis 5—7 aasta, hiljemalt 10 aasta pärast võiks Ukraina olla samasugune arenenud riik nagu Poola. Potentsiaal kasvada Ida-Euroopa Prantsusmaaks on olemas. Kui aga Venemaa ja Putini režiim — mis eksisteerib üksnes sõdides — jätkab samamoodi, siis laguneb ta tükkideks, juba praegu ei taha Uural ja Kaug-Ida Moskvat enam toita.

Päev hiljem on Angela Merkel Kiievis visiidil ja ütleb otsesõnu, et Ukrainal on vabadus "minna Venemaa Euraasia Liitu", näitamaks uut valmisolekut sõlmida rahu Venemaa liidri Putiniga (EU Observer). Ukrainlanna Natalya kommenteerib uudist sotsiaalmeedias järgmiselt: Deutsch-sowjetischer Nichtangriffspakt 1939.

Pinged kasvavad

Osmo on seekord väga resoluutselt meelestatud. Tema pahameele põhjuseks on meie tiimist Kiievi peakorterisse läkitatud kaebekiri. Osmo jutust ei selgu täpselt, mis seal kirjas oli, ega seegi, kes oli saatja, kuid boss lubab minna lõpuni — selgitada välja need vaatlejad, kes on kaotanud reaalsustaju. Juhtunu olevat halb kogu tiimile. Kiievile olevat tekitatud kuvand, nagu oleks Hersoni tiim justkui puhkusereisil ega teeks üldse tõsiselt tööd. Muidugi ei võrdle me end Donetski või Luganski tiimiga, ütleb Osmo, aga kuidas saab keegi väita, nagu ei teeks me siin tööd…

Vahepeal soovib sõna Irene, kelleni on jõudnud kuuldused, nagu oleks temagi kirjale alla kirjutanud, mis polevat sugugi tõsi. Ta teatab ärritatult, et temagi kavatseb tõe välja uurida, kuna juhtunu tähendaks häbi mitte üksnes talle, vaid kogu Hispaaniale.

Arutame Elenaga, et need, kes kõige tõenäolisemalt selle kirja kirjutasid — Robert või Mirko — on mõlemad puudu, Robert pikemat aega haige ja Mirko puhkusel. Elena imestab, kas ma siis ei tea, et Mirko on koputaja. Osmo ütleb mulle hiljem, et kaebaja oli Robert. Kui mainin seda hiljem Mirkole, hüüatab too: "No!"

Tobedat segadust on tiimis palju, kuid mäletan oma välisteenistuse aastatest, et kaebekirjad olid üsna levinud praktika. Mis aga motiveerib meie tiimis inimesi kaebekirju kribima, jääb mulle küllaltki arusaamatuks.

Kahjuks lõpeb ootamatult ka minu hea läbisaamine Elenaga. Nagu ikka, tekib tüli tühisest asjast, Elena ei soovi poliitikatiimi arutelu pidada kohvikus nagu teised, vaid kontoris. Mina jään süüdi, kuna olen kõige häälekam. Arvasin, et meie sõprust ei ohusta miski, kuid tegin ilmse vea — on slaavi naisi, kes vihastavad järsku ja sügavalt. Elena on viimasel ajal nähtavalt labiilne ja närviline ning minuga niipea ei räägi — "sõbrakeseks" ma enam tagasi ei saa.

Peagi saabub külla Missiooni asejuht, šveitslane Alex Kiievist, kes rõhutab, et tiimide peamine prioriteet on julgeolek ja veel kord julgeolek. Hersoni tiimil tuleb edaspidi oma inimressurssi kasutada ka aitamaks kaasa Krimmi olukorra stabiliseerimisele.

Alexi peamise sõnumina jääb meelde, et ükski vaatleja pole ühte kindlasse kohta paigutatud lõplikult. Igaüks pole saadetud mitte ühte linna, vaid Missioonile. Igaüks olgu valmis lähetuseks uude sihtkohta. Missioonil ei arvestata vabatahtlikkuse või inimeste erisoovidega.

Alex lisab, et on juba vestelnud kuue vaatlejaga Hersoni tiimist (ilmselt meie militaarse taustaga kolleegid), kes sõidavad lähemal ajal Donbassi, kolm inimest peaks lähiajal lähetatama Mariupolisse.

Augusti lõpus käivad Mariupoli lähistel ägedad lahingud — kolm Ukraina diviisi selle ümbruses satuvad kolmelt tiivalt lähtuva rünnaku alla. Vene tehnika tulistab raskerelvadest Novoazovski suunast. Linna elanikud ja piirivalvurid on tegevuses linna kaitse tõhustamisega. Valitsus on saatnud linnale abiks täiendavat tehnikat. Venemaa-meelsete jõudude väitel on Mariupol juba peaaegu ümber piiratud. See ei vasta tõele, kuid septembri alguses jätkuvad öö läbi kestvad lahingud linna kaitsjate ja linna ründavate vägede vahel ka hommikul.

Saame kokku Mihhailiga, kes mainib, et mitmed tema sõbrad ja tuttavad on juba kolinud Hersonist Kiievisse — esialgu mõneks ajaks — ja mitmed plaanitsevad järgneda. Väljendan mõningast hämmingut. Siirdume väljakule, kus peaks üle hulga aja toimuma separatistide ja anti-maidanlaste miiting. See näitab, et pinged on tõusmas. Mõni minut enne algust pole kedagi näha ja Mihhail sätib minekule. Täistunnil ilmub sinna punktipealt umbes kolmkümmend inimest, kes võtavad välja loosungid: "No capitalism! No crises!", "Stop voine!", "Voina ubivajet ljudei i bisnes!" Peagi ümbritseb neid rahvakobar ja algab vastastikune sõimlemine, kõlavad hüüded: "Fašištõ!"

Ei lähe kümmet minutitki, kui väljakule tormavad "Svoboda" lippude all kohalikud "maidanlased" ja protestijad pagevad kiiruga laiali. Nende peamees, venemeelse sekti juht Jorobor Kiritšenko saab kõvasti vastu vahtimist ja üritab edutult sisse pääseda oblasti administratiivhoonesse. Miilits võtab mehe kaitse alla, tema särk on üleni verine ja peagi viiakse ta kiirabiautoga minema. Rahvas ei lahku veel niipea, separatistide loosungid põletatakse prügikastides ja lauldakse Ukraina hümni.

Samal Vabaduse väljakul tervitab 1. septembril Hersoni sõjamehi üle tuhande kogunenu. Pataljon "Herson" saadeti 19. augustil rindele, kus Donetski oblastis Ilovaiski linna lähistel satuti piiramisrõngasse — "katlasse". (Vene sõjaväelased tulistasid koridori, mille kaudu Ukraina võitlejad pidid vastavalt kokkuleppele piiramisrõngast lahkuma, kokku hukkus Ilovaiski tragöödia kõigi episoodide ajal ligikaudu 1000 Ukraina sõjaväelast.) Surma said kolm Hersoni pataljoni võitlejat, nende seas komandör, seitse meest jäi kadunuks.

Ehkki sõjamehed võeti vastu tänuhõisetega, sagenevad samal ajal hukkunute sugulaste avalikud ja vihased protestid. Eriti häälekad on sõdurite naised ja emad, kes avaldavad valjusti rahulolematust selle üle, et nende omaksed sõjas osalevad — mehed saavad surma, tingimused on õudsed, napib varustust ja raha ei maksta. Avalikud protestimiitingud, meeleolud matustel ja rünnakud pressis on suunatud regionaalsete ametivõimude vastu. Protestijad on õnnelikud, kui surve tulemusena lastakse ametist lahti Hersoni oblasti politseiülem.

Kõik viitab sellele, et Venemaa on võtnud nõuks luua maismaaühendus Krimmiga, mille vee- ja energiavarustus sõltub suuresti Hersoni oblastist ja seda läbivatest trassidest. Et invasiooni teel üritatakse luua „maismaasilda” või koridori Krimmi, ennustavad Hersoni jõustruktuuride esindajad, kes kirjeldavad tekkinud olukorda kui murettekitavat ja pingelist.

Ühel päeval kutsutakse viis kolleegi — kolm ungarlast, Dimitar ja Andy — paaritunnise etteteatamisega Kiievi peakorterisse. Kui nad naasevad, saabub mõne päeva pärast käsk pakkida asjad ja asuda teele Donbassi. Osa siirdub Kramatorskisse Slovjanski lähistel, teised Luganski ümbrusse ühte väikelinna. Pole teada, millised instruktsioonid neile kaasa on antud, kuid tõenäoliselt veedavad mehed julgeolekukaalutlustel enamiku ajast hotellis. Muud võimalust ei näigi olevat, Organisatsioonil pole veel kuulikindlaid sõidukeidki.

Seejärel siirdub kolmene grupp — Vlad, Suzana ja Lutz — Mariupolisse, kus ajapikku on kavas avada Missiooni uus tiim.

Tunnen, et minu aeg Hersonis hakkab läbi saama, ja otsustan sõita Odessasse külla härra Matsule, kes on Missiooni sealse tiimi asejuht. Tean, et Odessa on täis ahvatlusi — varem olen saatkonna esindajana istunud Potjom­kini trepil VIP-loožis, kus ettekandjad vahetpidamata serveerisid joovastavaid jooke, istunud koos linnavalitsusega mõisahoone terrassil uhke laua taga, kus tuli üksteise võidu tooste öelda (ise tõstsin toosti "Odessa huumori terviseks"), ja rüübanud Prantsuse bulvaril koos Juku-Kalle Raidiga Odessa vahuveinitehase kihisevat jooki, mis voolas otse kraanist. Seekord tuleb tervise huvides olla tunduvalt tagasihoidlikum, kindel see.

Jalgsimatk härra Matsuga läbi Odessa teeb linna mulle veel armsamaks — see paik on tõesti erilise hõnguga, igal sammul tajud ajalugu ja kultuuri, vaimsust ja huumorit! "Ahmi seda kõike! Ahmi," sisendab härra Matsu, rääkides mulle hoonete ajaloost, sellal kui jalutame Velika Arnautskajalt Preobraženski tänavale. Eks Odessagi sai oma paugu kätte, kui märtsikuus kokkupõrgete käigus pandi põlema Odessa Ametiühingutehoone ja hukkus üle 40 venemeelse ukrainlase. Pärast neid traagilisi sündmusi olid odessiidid mõni aeg arusaamatuses ja hirmunud, aga siis taastus Odessa endine vabameelne elu.

Õdusal septembriõhtul istume restorani terrassil — maitseme head-paremat, tõstame klaasi — ja arutame meie Missiooni tähendust. Odessa tiimis on vaatlejaid veelgi rohkem, üle kolmekümne, kõik otsivad samuti tegevust, et kuidagi kasulikud olla. Kas aga meie missioonist on Ukrainale ja ukrainlastele tõepoolest kasu? Peale selle, et demonstreerime oma kohalolekut? Jõuame ühisele seisukohale, et tuleb tõtt tunnistada — meist pigem ei ole kasu.

Meie missioon otseselt küll ei sega ukrainlasi, ent mingil moel abiks olla pole samuti võimalik. Naaberlauas istuvad mõned teisedki Odessa tiimi liikmed — tšehh, taanlanna ja leedulanna —, kes on üsna mureliku olekuga. Nad on just saanud teate, et keegi neist saadetakse Mariupoli. See pole enam Rio de Janeiro!

Ongi lõpp

Neil päevil septembri lõpus on kõigi pilgud suunatud Mariupolile. (See linn allutati mai algul separatistide võimule, ent valitsusvägedel õnnestus kuu aja pärast linn taas oma kontrolli alla võtta.) Mulle helistab Mariupoli lähistelt Kanal 2 reporterina tegutsev Silver Meikar ja lubab teel Odessasse Hersonis vahepeatuse teha. Meikar on teada andnud, et linnas on absurdne õhustik, tavapärane elu justkui toimib, ent elamisest järgmise pommitamise hirmus on saamas uus normaalsus.

Seega peab lähitulevik andma vastuse küsimusele, kas separatistide rünnakud tähendavad lõunarinde avamist eesmärgiga saavutada Kremli kontroll kogu Aasovi mere üle. Igatahes võetakse uuesti kasutusele termin "Novorossija", esmalt teatavad "Donetski Rahvavabariigi" tegelased, et ei ole loobunud Ukrainast eraldumise ja uue, Transnistriani (või Rumeeniani) ulatuva kaheksast Ukraina oblastist koosneva Novorossija riigi rajamise soovist. Seejärel kasutab sama terminit Venemaa välisministeerium.

Hersoni tiim jätkab esialgu tavapäraselt, ehkki kõigil on pärast kolleegide lahkumist rohkem tööd. Saame mitme peale valmis põhjaliku ja kokkuvõtliku paberi (factsheet) Hersoni ja Mõkolaivi regionaalsest profiilist: ülevaade poliitilisest ja majanduslikust olukorrast, julgeolekujõudude kohalolekust, tsiviilühiskonnast, riigisiseselt ümberpaigutatutest jne.

Paraku pole mu enesetunne pärast Odessa-sõitu kuigi hea — iga lõbu eest tuleb maksta! Palavus ja muu on teinud oma töö, tunnen teatavat roidumust. Osmo määrab mind taas raportööriks ja lisab juurde: "Juhul, kui sa ikka oled vormis." Raport valmibki seekord raskustega ja Elena esitab pretensioone.

On näha, et meie tiim kuivab õige pea päriselt kokku, ilmselt saadetakse juurde täiendust — militaarse taustaga vaatlejaid. Victor lahkus juba paari nädala eest koju Saksamaale, sama on tegemas Herbert ja pikalt põdenud jänki Robert samuti. Üllatuslikult plaanib lahkuda norrakas Klaus, nagu ka iirlane Joe.

Aga mina? Tulin ju arvestusega, et mu mandaat kehtib neli kuud. Juulis pakuti neile, kes taotlevad mandaadi pikendamist — kevadeni 2015 —, täita tulemuslikkuse hindamise raport. Sain Osmolt häid hindeid: täidan edukalt ja täielikult tööülesandeid ja vastan kõigiti esitatud nõuetele, pean kinni tähtaegadest, oskan töötada tiimiliikmena ja ehitada üles usaldust meeskonna sees, pean vastu pingeolukorras jne., jne. Kiievi peakorter andiski heakskiidu jätkamiseks… Mõtlesin endamisi, et võiks jääda näiteks jõuludeni.

Nüüd tunnen, et tähtede seis on muutunud ja Hersoni algne etapp selgesti lõpukorral. Osmo on mulle paaril korral tähendusrikkalt rõhutanud, et tiim läheb reorganiseerimisele. Kas ma soovin saada lähetust Donbassi, kus valitseb reaalne oht pantvangi sattuda või koguni surma saada? Asi pole üksnes hirmus — senise teabe põhjal olen veendunud, et julgestamata ja relvastamata vaatlejate lahingutegevuse piirkonda lähetamine on lihtsalt viga. Läheksin kindlalt, kui mul oleks sõjaväeline taust, mõnevõrra nooremana läheksin ehk puhtalt seiklushimust…

Peame Osmoga veel ühe vestluse, tulemusena sünnib konsensuslik otsus. Kui järgmise nädala algul saabub Kiievist Missiooni autojuht tooma varustust ja pakke, on mul oma kompsud valmis pakitud. Joe, Jouko ja Agostino on tulnud hüvasti jätma, aitavad asju tassida, embame ja lubame ühendust hoida. Aga vaevalt, et nii juhtub, elu läheb oma rada.

Tõsine autojuht Pavel arendab kiirust ligi 150 km tunnis, et jõuda Kiievisse vähem kui seitsme tunniga — tööpäeva lõpuks. Mõõdan pilguga kollendavaid välju ja tunnen ometigi kurbust. Mõtlen isekalt, et kui tõesti peaks järgnema Putini sõdalaste invasioon kas Mariupoli poolt või Krimmist — jumal hoidku selle eest! —, siis olnuksin Hersonis sündmuste keerises. Millise kogemuse võinuksin saada, millist kirjutamismaterjali varuda! Peletan need mõtted eemale — küllap oli praegu sedaviisi parem. Inimene jahib, kuid Jumal juhib.

Kiievis on tunduvalt jahedam ja tibutab vihma. Maidan on täielikult ära puhastatud, seal vuravad jälle autod, palju autosid. Kõik oleks nagu kunagi varem, aga samas ei ole ka. Mulle tundub, et inimestest õhkub erilist vabaduse vaimu, stiilsust samuti. See on ilmselt ainuke hea asi, mille eest sõda "tänada". Tunnelites ja tänavatel on paksult lipuvärvidega kaupu, eriti rohkesti Putini temaatikat: ПТН ПНХ! Suveniirimüüja annab mulle tasuta kaasa lipu, mille palub Eestis auto külge kinnitada.

"Su perekond rõõmustab kindlasti," ütleb Missiooni personalijuht, Jugo­slaavia päritolu austerlane, kui kirjutan alla lahkumisdokumendile. Selles on tal kahtlemata õigus.

Epiloog

Aasta hiljem suve hakul pole Ukraina mail suures plaanis muutunud mitte midagi. Rindejoon püsib enam-vähem samas kohas, kus ennegi. Ühestki vaherahust pole Donbassis kinni peetud, tulevahetused ei lakanud ka pärast 15. veebruari, nn. Minski II vaherahu sõlmimist ja raskerelvastuse tagasitõmbamise kohustust (Debaltseve tapatalgud). Tegelikult on lahingutegevus aegapidi järjest eskaleerunud. Juunis annavad vene separatistid Donetski lennuvälja läheduses pidevalt tuld, kasutatakse raskekahurväge, tankirünnakuid, snaipereid ja granaadiheitjaid. Venemaa on Donbassi teatud lõikudesse koondanud hulganisti tehnikat, moona ja võitlejaid. Ukraina võitlejad arvavad, et venelased kasutavad neid laboratooriumina, kus katsetada oma uusi relvi.

Porošenko on lugematuid kordi juhtinud Lääne liidrite tähelepanu tuhandete Vene sõjaväelaste viibimisele piirkonnas, Putin kinnitab endiselt, et Ukraina territooriumil pole ühtegi Vene sõdurit.

Mitte ainult Donetski lennuvälja ja Marjinka piirkonnas, vaid ka Mariupoli suunal Šõrokõne ümbruses käivad lahingud ööpäev läbi. Mariupolis saab jaanuari lõpul raketirünnakute tõttu surma ligi kolmkümmend tsiviil­elanikku, nende hulgas lapsed, palju on haavatuid. Urmas Paet külastab eurosaadikuna maikuus Mariupolit ja leiab, et nähtu on masendav. Paet on oma väljendustes vabam ja rõhutab, et sõnadest ei piisa, vaid Euroopa Liit peab andma maksimaalse panuse, et vägivald lõpeks. Või siis näeme vägivalla jätkumist, suunda Luganski—Donetski piirkonna ja Krimmi ühendamisele, uusi hukkunuid ja põgenikke ning Ukraina kaotab uusi alasid.

Hersoni tiimis jätkuvad sisepinged, mis päädivad Osmo Lipponeni lahkumisega — ta kutsutakse jõuludeks tagasi Soome. (Kiievi peakorteris ja teistes tiimides lendavad veel mõnedki „pead”.) Hersonis täidab liidri kohuseid Katerina, alles on jäänud vaid mõned "vanad" vaatlejad. Agostino on tulutult otsinud endale rakendust ÜRO süsteemis — mõnda kenasse paika Kariibi mere saartel —, kuid lepib siis ametikohaga Varssavis. Härra Matsu, kes paistis Odessat väga nautivat, on siirdunud hoopis Kiievisse — Euroopa Liidu delegatsiooni koosseisu. Enamik Hersoni ja teiste tiimide vaatlejaid on saadetud itta. Selles ei puudu loogika, Herson võis tunduda strateegiliselt olulise ja poliitiliselt õige kohana, kuid reaalne tegevus toimub ikkagi ju mujal.

Johanna, kellega pean südamlikku kirjavahetust, saab lähetuse algselt Dnipropetrovski, seejärel aga suunatakse ta Mariupolisse. Seal elab ta ühes hotellis koos Mirko, Suzanna, Zbigniewi ja Ioniga. Töö on palju intensiivsem ja ohtlikum — nad käivad iga päev patrullimas ja kannavad rasket (18 kg) kuulivesti. Kummalisel kombel olevat aga tiimi sealne elu ja sisekliima palju parem kui varemalt — teisedki vaatlejad olevat justkui leidnud uue hingamise — ja Johanna ei igatse taga Hersoni aegu.

Ta ei saa mulle edastada tundlikku infot, aga kirjutab, et Mariupol polevat just ilus linn, aga huvitav — seal on suur täika ja mitmeid antiigikauplusi. Õhk olevat tööstuslikult saastatud, olevat isegi raske hingata. Aasovi meri on aga õlireostuse tõttu liiga räpane suplemiseks. Kohalikud elanikudki väidavad seda, ent Johanna tunneb ikka kiusatust vette hüpata…

Nüüd tunnen, et sooviksin taas olla missioonil, miks mitte just seal — Aasovi mere ääres. Saadan kevadel Viini teele uue taotluse, kuid ei saa vastust. Pole imestada, tean teistegi näitel, et kui kord lahkud, siis ei pruugi niipea uuesti missioonile pääseda. Hilinemisega leian oma teisest postkastist, mida kasutasin missiooni aegu, kena kutse:

Lugupeetud härra Kuido Merits
Välisminister pr. Keit Pentus-Rosimannusel
on au paluda Teid koos kaaslasega osalema
rahvusvahelistel tsiviilmissioonidel osalenud ekspertide tänamisüritusele
kolmapäeval, 17. juunil 2015 kell 14.00
Välisministeeriumi fuajees.

Kahju küll, et maha magasin, heameelega oleksin näinud mõnda vana kolleegi ja surunud kätt uuel välisministril, kes aga peagi on ametist prii.

Olen mõtetega sageli Ukrainas ja kirjutan mõne selleteemalise artikli. Euroopa liidrid räägivad peamiselt sõja vältimisest ja rahu hoidmisest ning sellest, et Ukrainas ei saa olla sõjalist lahendust. Kuna Donbassis on pidev sõjategevus käinud rohkem kui aasta otsa, siis küsingi: kas siis Ida-Ukraina tapatalgud ei kvalifitseeru sõjaks Euroopas, vaid asetuvad teisele poole Huntingtoni tsivilisatsioonide piiri?

Ukraina on tükeldatud, Donbass kaotatud, ammugi Krimm — need paigad lisanduvad nimekirja, kus juba ees ootamas Lõuna-Osseetia, Transnistria, Gagauusia… Viitan tuntud analüütikule Vladimir Socorile, kes on selgelt esile toonud, kuidas Donbassi puhul tehti 2014. aastal katseid kohaldada uut Transnistria mudelit, mis tähendanuks aastakümneid kestvaid läbirääkimisi osapoolte vahel. Selline muster ei käivitunud Donbassi puhul, kuna Ukraina osutas võimet alustada sõjalist vasturünnakut ning edasi võidelda.

Kuid sellele kõigele vaatamata ei paista Ida-Ukraina tulevikus midagi muud kui külmutatud konflikti piirkonna staatus. Lääs ei hakka Ukrainat relvastama, pigem annab mõista, et sõdida pole enam mõtet. EL vihjab Ukrainale: miks mitte astuda sammuke Venemaale vastu ja anda Donbassile eristaatus? Aga kes hakkab kogu purustatud ala (10% riigi SKP-st ja 15% tööstustoodangust), mis nüüdseks kohati meenutab kuumaastikku, üles ehitama? Selleks pole suutlikkust Ukrainal, pole soovi Venemaalgi. Ja Euroopa kehastab endas konstantset kriisi: majanduskriis, rahanduskriis, eurokriis, Kreeka kriis, sisserändekriis…

Mis siis Ukrainast saab? Ei saa midagi. On arvatud (sõjakorrespondent Igor Taro), et see konflikt ei leia lõppu enne Krimmi tagastamist Ukrainale, kuna vastasel korral jääbki Venemaa Ukrainat Aasovi mere poolt blokeerima. Arvan, et meie silmad Krimmi loovutamist küll ei näe. Ükskõik mis loogika järgi ei tohiks venelased suuta Krimmi isoleerituna liiga kaua üleval pidada. Tegelikult kipub olema nii, et elatakse raskuste kiuste edasi — selliseid pretsedente leiab Venemaa lähinaabruses küll ja küll.

Praegu näib tõesti, et maismaakoridori rajamine on isegi Venemaale liiga suur ülesanne — pole piisavalt üksusi, et nii kaugele Ukrainasse tungida. Aga võib-olla aasta pärast on? Viie või kümne aasta pärast? Millal võtab Venemaa ette otsustava pealetungi? Me ei näe Putini sisse.

Pole kahtlust, et Organisatsiooni erimissioon Ukrainas on tulnud selleks, et jääda. See ei loe, et missiooni tegevus või tegevusetus on pälvinud kriitikat, sealhulgas ka asukohamaa poolt. (Organisatsioonil on 57 liiget, nende hulgas USA ja Venemaa).

Eesmärkidena on kirjas aidata ja toetada Ukrainat, vähendada pingeid ning aidata kaasa rahule ja stabiilsusele. Seda eesmärki pole mõistagi saavutatud. Oleks tarvis lepitada vastaspooli — ühel pool on Venemaalt saadetud võitlejad ja toetust saavad separatistid, teisel pool Ukraina valitsusväed. See tundub olevat üsnagi võimatu missioon. Tulemuslikum oleks ÜRO sinikiivrite kohalolek, mis aitaks vähemasti kahandada kohalike elanike kannatusi Ida-Ukrainas. Putinil oleks võimalus „nägu kaotamata” tagasi tõmbuda ja isegi lasta oma propagandamasinal Ida-Ukraina olukorda serveerida Venemaa võiduna. Need on „oleksid”, sellist stsenaariumi isegi prooviti, kuid tegemist on ilmse soovmõtlemisega.

On võimalik pidevalt jälgida ja kaardistada relvarahu rikkumisi — sellega Organisatsiooni umbes 500 vaatlejat päevast päeva tegelevadki. Olen kindel, et enamik teeb oma tööd pühendumusega ja teadmises, et aetakse õiget asja. Paraku on jälgimine ja vaatlemine piiratud ulatusega ja ligipääs olulistele aladele kitsendatud „kolmandate isikute poolt ja turvalisuse kaalutlustel”. Ometi jätkub vaatlejail tegevuspõldu aastakümneiks. Vaid imekombel — taevale tänu! — ei ole hukkunuid rohkem kui üks Punase Risti töötaja, kes jättis elu oktoobri algul Donetskis.

Juhtub, et mõnel päeval ei hukku kedagi, saadakse ainult haavata. Ukraina aga loeb oma hukkunuid, nii rahulikke elanikke kui sõdureid — sel suvel loetakse —, neid on kokku 6500 surnut.
Venemaa piiri poolt tulevad suured sõjaveoautod, mille kastis istuvad vastsed ajateenijad, pügatud peaga vene poisid. Nad hakkavad kogelema, kui saavad teada, et on Ukrainas. Nad kardavad veel tappa.

Teisel pool on tapva raketitule all Ukraina võitlejad, nad naeravad ja naljatavad lakkamatult — kibedalt, aga sihikindlalt —, et ületada surmahirmu. Nad usuvad, et kui nende naer peaks kaduma, siis on nemadki kadunud.

Toimetaja: Kaspar Viilup

Allikas: Looming



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: