Prokurör süüdistas mind kohtus, et kaks korda on kogu selle protsessi jooksul olnud toimik minu käes ja kaks korda ei ole ma talle öelnud, keda üle kuulata. Tõepoolest. Tema käes on riigi vägivallamasin. Tema ei pea raha lugema, mida ta selle protsessi uurimiseks kulutab. Ma küsisin prokuratuurilt, palju on raha kulunud minu krimasja peale. Nad vastasid, et nad ei ole lugenud ega pea lugema. Ja mina pean tegema tema tööd. Seda aga ei saanud ma teha mitte.

Prokurör oli silmnähtavalt ärritunud kuulates nimekirja inimestest, keda me tahtsime kohtusse kutsuda ja nõustus neist vaid kahega: Dr Sirje Kiin ja Jaak Allik. Ja nendegagi nähvates: noh, võime ju kuulata, mis neil öelda on. Aga teised: Rein Raud, Maarja Kangro, Tarmo Jüristo, Oudekki Loone, Kajar Pruul, Jaanus Adamson, Janek Kraavi, Meelis Oidsalu, prokurörile ei sobinud.

WTF?

“Kes on Rein Raud? Kes ta selline on?” plahvatas Lea Pähkel üle saali. Saal naeris uskumatusest. Kindlalt üle poole saalist olid Rein Raua kunagised õpilased. Kohtunik hoiatas, et kui vaikust ei saa, siis laseb ta saali tühjendada. Lea Pähkel jätkas: “Kas tal on suur pedofiiliaalane lugemus? On ta pedofiiliakirjanduse ekspert?”

“Ei, vastasin mina, ta on professor, kultuu..”

“See ei puutu asjasse, kui ta ei ole pedofiilikakirjanduse ekspert siis ma ei nõustu tema tunnistajaks tulemisega.” lõpetas Lea Pähkel jutu.

Ja sel hetkel sain ma aru, kui õige oli olnud Paul Kerese otsus, et me ei anna oma tunnistajaid prokuratuuri ja politsei kätte. Sest nad ei otsi tõde. Nad on otsustanud mind hävitada ja süüdi mõista.

Kerime tagasi

Esimesel ülekuulamisel uurija Niina Zagarovskaja juures ähvardati Pauli, et nad võivad konfiskeerida Glikmani büroo kõik arvutid, kus asub UNTITLED12 tekst. Leon Glikman muutus murelikuks ja mõtles sellest teha ametlikud teated nii advokatuuri kui mujale, sest lisaks advokaadibüroole asub seal ka Iisraeli aukonsulaat.

Minu teisel kohtumisel uurija Zagarovskajaga, kui ta vedas mind mööda arestimaja keldreid, võttis sõrmejälgi ja DNAd, tunnistas Zagarovskaja, et ta ei ole lugenud ühtegi mu teost ning talle ei meeldi üldse eesti kirjandus.

Täpselt niimoodi me kujutasime ette, läheks IGA INIMESEGA, kelle me prokuratuurile enne kohut oleksime tunnistaja teada andnud.

Küsimus: “Te olete lugenud UNTITED12?”
Vastus: “Jah, ma olen kirjandustead…”
Küsimus: “See on teil arvutis ka?”
Vatsus: “Jah ikka, ma uuris…”
Küsimus: “Te ei saanud aru, et see on kurtegu? Me konfiskeerime teie arvuti ja vaatame, mis seal veel huvitavat on.”

Me ei saanud seda teha. Tegu on kultuurinimestega. Teadlastega. Nad ei ole, ega saagi olla valmis kohtumiseks vägivallamasinaga, mis ei ole huvitatud tõest vaid tagakiusamisest.

“Noh, hea küll, oletame, et te saate arvuti tagasi rutem kui menetlus võtaks, mitte viie aasta pärast, oletame, et me oleme head, me pakume teile oportuniteeti, teie rikkumine ei olnud suur…”

Täpselt nii käituti minuga. Täpselt sellist diili pakuti mulle. Mitte kedagi ei tohi anda sellise vägivallamasina kätte.

Kui uurija Zagarovskaja ja prokurör Pähkel jätsid advokaadibüroo ründamata, siis kirjandusinimeste murdmisega poleks neil mingeid südametunnistusepiinu ega seaduslikke takistusi olnud.

Ainult kohtu kaitse all.

Me ei saanud seda lubada. Meie ainus võimalus, meie ainus lootus oli, et tunnistajad saavad oma ausaid ütlusi anda kohtu kaitse all. Avalikult. Kartmata prokuratuuri ja politseid.

Aga eilsel kohtupäeval sain ma aru, et ka see saab väga kole olema. Lea Pähkel on vihane, et neid inimesi tal varem teada ei olnud. Ja rünnakud saavad olema küünilised, jõhkrad, halastamatud, isiklikud.

“Kes on Rein Raud?”

See küsimus kumiseb mu peas. Ilmselgelt saab prokurör küsima seda igalt ühelt, kes tunnistajapinki istub: “Kes te olete, Sirje Kiin? Mis doktor te selline olete? On teil suur pedofiiliaalane lugemus? Kas te pooldate pedofiiliat? On teil palju pedofiilidest sõpru? Mis teeb teist pedofiilse kirjanduse eksperdi?”

Lea Pähklil ei puudu mitte ainult teadmised eesti kultuuri ja kirjanduse kohta, tal puudub ka igasugune lugupidamine sellega tegelevate inimeste vastu. Ta on kalestunud jõhkard, kes teeb oma tapatööd. See telekas nähtud viisakas malbe mask langes, kui ta küsis: “Kes on Rein Raud?”

Palun vabandust

Ma palun teie kõigi ees, keda me tunnistama kutsusime, vabandust. See ei saa olema ilus. Rünnatakse teie väärikust, au, professionaalsust, kõike. See on selline sõda, kus miski pole püha. Enamus teist saab olema kohtus tänu kohtunikule, kes otustas, et on valmis kõik ära kuulama. See tähendab, et olete kohtus vastu prokuröri tahet. See ei saa ilus olema. Te saate nägema, et samamoodi nagu minu 18 aastane kirjanikutee, ei tähenda prokurärile teie senine teadus- ega kultuuritegevus midagi. Saate ilmselt kuulma raidumist: kas te pooldate pedofiiliat? Kas teil on suur pedofiilialane lugemus?

Aga jumal tänatud, et see kõik ei saa toimuma kuskil politsei keldris, sõrmejälgede võtmise ja DNA proovide vahel, kus te oleksite päris üksi. See oli ainus, mis me saime teha.

Kuid see pole veel kõik

Nimelt on Lea Pähkel andnud sisse taotluse, et kohtuistung kuulutataks kinniseks. Välja arvatud süüdistus, kaitsekõne ja viimane sõna. Lea Pähkel väidab, et seda on vaja teha kõlbluse huvides. Ta väidab, et teos on lapsporno, siis selle suuline ettekandmine on samuti lapsporno esitamine. Tema eilset käitumist kohtus nähes, ei kahtle ma hetkegi, et kinniseks on vaja istungit just seetõttu, et ta saaks avalikkuse silma alt eemal tunnistajaid tampida.

Ma kandsin suvel umbes 200le inimesel selle teose ette. See on kuritegu. Lapsporno suuline esitamine. Sellist paragrahvi küll ei tundu olevat, aga Lea Pähklit see ei häiri.

See protsess on nüüd fundamantaalselt sõnavabadusest. Rääkimisest.

Vaata, kui istung kuulutatakse kinniseks põhjusel, et kantakse ette suulist lapspornot, siis tähendab see, et praktikas luuakse mingi uus lapsporno liik. Suuline. Sellist seaduses ei ole. See tähendab seda, et igaüks, kes isegi viskab nalja lapsporno üle, peab arvestama, et kui vestluspartner võtab selle linti, siis saab algatada krimasja.

Ma mäletan, et kunagi reklaamibüroos üks kolleeg armastas naljatada: sile nagu 9 aastase poisi käsi. Ja no kui palju nalju on isegi Meola ja Kaur-Ära-Löö-Last-Hansoni teemadel tehtud. Seal naljades on alati lapsed olnud. See saab nüüd karistatud.

Samuti tekib prokuratuuril võimalus algatada krimasi jutu pealt, mida nad ise lindistavad. Suuline lapsporno. See ei puuduta nüüd kaugeltki enam ainult kirjanikke. See on totalitarism, kus absolutselt iga inimene, kes sel teemal räägib, ükskõik, mis põhjusel, mis kontekstis, võib saada suulise lapsoporno krimasja ning sellega võidab võimaluse end kas kolmes kohtuastmes kaitsta või võidab võimaluse oportuniteedile minna.

Päriselt vaikiv ajastu

Paul Keres ütles, et ei ole mitte kuidagi võimalik kahjustada avalikku kõlblust Rein Raua või Sirje Kiini ütlustega. Muidugi on see nii.

Ma ei saa tegelikult ka aru, kuidas inimesed täiesti vaikides sellised õigused, nagu rääkimine, ära annavad. Sest tundub nii ogar, et keegi neid võtta tahab?

Kohus teeb selles asjas otsuse järgmisel nädalal, kas on sellised fiktiivsed asjad, millest enam avalikult rääkida ei tohi, millest rääkimine on kuritegu, mis võib teid 3 aastaks vangi viia. Mis ei puuduta ühtegi teist inimest, mis pole ei vihakõne, solvang, riigisaladus; mis on lihtsalt sõnad, teatud kunstilises järjekorras, kirjandus.

See olukord ei meenuta mulle enam ei Poolat, ega Ungarit. See meenutab Türgit.

Seega: ärge kirjutage eesti keeles. Selles keeles ei ole keegi kaitstud. Kasutage loominguks inglise keelt. Seal on sõna ja loominguvabadus. Seal olete te kaitstud. Ja oodake tähelepanelikult kohtu otsust järgmisel nädalal. Kui keelatakse avalik rääkimine UNTITLED12 tsiteerides, siis tuleb vältida ka eesti keeles rääkimist. Mul on tunne, et Lea Pähkel tahab järgmiseks tulla luule ja räpi kallale.

Samas tuletage mulle meelde, milleks mul seda riiki vaja on, mis segab eesti kultuuri eesti keeles tegemist ja sellest eesti keeles rääkimist?

EELISTUNGI PROTOKOLL /VÄLJAVÕTE/

04.02.2016.a Tallinnas
Algus kell 11:00
Lõpp kell 11:40

Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja koosseisus
kohtunik Leo Kunman
sekretär Katrin Lopsik
prokurör Lea Pähkel
kaitsja Paul Keres´e osavõtul
arutasid eelistungil süüdistatava Kaur Kender´i kriminaalasja kohtulikuks arutamiseks ettevalmistamist.

Ilmunud:
Ringkonnaprokurör Lea Pähkel
Süüdistatav Kaur Kender
Kaitsja Paul Keres

Prokurör: vastuväiteid ikka on. Hakkame otsast peale. Kaitsja on oma kaitseaktis hästi lühidalt toonud tunnistajate kohta arvamuse, aga prokurör tahaks natuke täpsemalt teada, milliseid asjaolusid kõik need tunnistajad tõendama meil hakkavad. Meil on 9 tunnistajat märgitud. Kuulaks huviga, võtame siit esimese, kes teil siin nimekirjas oli. Enne kui prokurör midagi oskab arvata selle asja kohta. Esimene oli Rein Raud. Prokurör kuulab ja siis prokurör arvab.

Kaitsja: esimese asjana tasub lugeda kaitseakti.

Prokurör: prokurör luges, aga ma kuulan millist asjaolu Rein Raud selles kriminaalasjas peaks tõendama aeg, koht, viis.

Kaitsja: kuidas see kaitseakt teile ebaselgeks jääb, mis osas täpselt.

Prokurör: te olete kirjutanud asjatundja ütles, et Rein Raud Eesti kirjanik, endine Tallinna Ülikooli rektor, Tallinna Helsingi Ülikooli professor, ei sisalda pornograafiat.

Kaitsja: just.

Prokurör: mis tema taust on, kes ta selline on, et ta saaks öelda, et see ei sisalda pornograafiat. Kuna meil vaidlusalune teos süüdistuse kohaselt on tegemist pornograafilise teosega, mitte lihtsalt pornograafilise vaid lapspornograafilise. Siis ma küsin see asjatundja, mida ta oskab selle kohta öelda ja mis alusel?

Kaitsja: lugupeetud prokurör Rein Raud on seda teost lugenud, ta on seda hinnanud kirjandusteadlasena ja on asunud seisukohale, et tegemist ei ole pornograafilise teosega, kuna selles puuduvad pornograafilise teose tunnused. Eeskätt see teos ei ole mõeldud seksuaalse erutuse esile kutsumiseks, ta on mõeldud selle hävitamiseks ja tegemist on silmapaistva kirjandusteosega transgressiivse kirjanduse vallas. Reid Raud endise kirjaniku, Tallinna Ülikooli rektorina, Tallinna Helsingi Ülikoolide professorina on kahtlemata pädev andma eksperthinnangut asjatundjana selles osas, kas tegemist on pornograafia liiki kuuluva teosega või mitte.

Prokurör: kõigepealt ma tahan kohtule öelda, et kuna pedofiilia on seksuaalsuunitluse häire, mis enamikes inimestes seksuaalset erutust ei tekita, siis see lähtekoht kaitsjal on täiesti vale koguaeg rääkida sellest, et keegi loeb teose läbi, mis on liigitatud pedofiilseks ja see peaks tekitama kelleski erutust. Enamikes inimestes see erutust ei tekita. Sellepärast ma küsin veelkord, see alus peaks olema nüüd selline asjatundja ülekuulamisel, et kui te mulle ütlete, et Rein Raud on kirjanduseksperdina lugenud väga palju pedofiilide poolt kirjutatud teoseid, uurinud pedofiile, seda mis neid erutub või mis iganes ja ta saab selle koha pealt öelda meil kohtuistungil, et see konkreetne teos ei kuulu sellesse valdkonda. See, et me oskame kõik lugeda, ma tuletan kaitsjale meelde seda, et te olete taustalt eestlane, Kaur Kender on eestlane, kohtunik on eestlane, prokurör on eestlane. Me oleme kõik Eesti taustaga, me oleme kõik lugemisvõimelised. Me oskame kõik eesti keelt lugeda. Me saame kõik aru, mis on kirjutatud sõna sõnalt. Sellepärast ma küsin veelkord, et seda, et me hakkame siin seda teost ette lugema seda me oskame ilma lugupeetud professoriteta ka ja seda teost me hakkame ette lugema sellepärast see kinnine ongi. Hakkame ka asjatundjatele seda ette lugema sellepärast see kinnine ongi. Aga ma küsin veelkord milline on tema pädevus öelda, et tegemist kas on lapspornoga või ei ole.

Kaitsja: lugupeetud prokurör ma kinnitan teile, et Rein Raud ei ole andnud oma hinnangut kõhutunde järgi ehk selle järgi, kas see teos tekitab temas seksuaalset erutust või mitte, vaid ta on andnud oma hinnangu selle järgi, kas selles kirjandusteoses esinevad pornograafilisele kirjandusele omased tunnused muuhulgas ta käsitleb teose intentsiooni. Ta käsitleb seda kuidas kirjanik mängib lugeja arusaamadega, lugeja mõistusega. Millist sõnumit üritab lugejale kohale viia ja millised on need kirjanduslikud tehnilised võtted. Seda tuleb meile Rein Raud rääkima.

Prokurör: äkki me saame valesti teosest aru.

Kaitsja: ma olen täiesti kindel, et te olete teosest valesti aru saanud.

Prokurör: selge, see on nagu tuumafüüsika, et tuleb eraldi selgitada kõikidele lugejatele, et
E = mc2, et see ei ole mitte see ja siis kutsume teadlase, kes ütleb, et see on relatiivsusteooria.

Kaitsja: ma kardan küll, et me peame selles protsessis selleni minema.

Prokurör: mina arvan, et Rein Raua ütlused selle kohapealt ei ole vajalikud, lugeda me oskame ise suurepäraselt seda teost. Ma arvan, et ta võib kindlasti olla väga hea asjatundja Eesti kirjanduse alal, aga et ta lisaks sellele protsessile lisaväärtust selle tõendi uurimisel ma arvan, et mitte. Palun jätta rahuldamata.