Arvustus. Ruum versus Köler Prize 2016 ({{commentsTotal}})

EKKM
EKKM Autor/allikas: Facebook

Näitus
"Köler Prize 2016"
Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseum
Avatud 5. juunini

Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseum (EKKM) pakub kohaspetsiifilist väljakutset Köler Prize auhinna nominentidele kunstnikele ning võimaldab piiridest väljapoole mõtlemist vaatajale - nende kunstinäitusi võib pidada suures osas kohaspetsiifiliseks hoone omapära tõttu. Tegutseb ju muuseum alates 2006. aastast kunagise Tallinna Soojuse kontorihoone ruumides. Algselt skvotitud majast on saanud loomingulisuse pelgupaik. Miks aga pelgupaik?

Pikalt on kõneldud valge ruumi mõjust. Brian O'Doherty (1971) kirjutas oma essees “Inside the White Cube”, kuidas galeriid ja muuseumid võõrandavad inimesed kunstist. Valge kuubik peaks pakkuma ideaalis ajatut ruumi, kus külastajad saavad kogeda taieseid puhtal kujul väljaspool nende igapäeva konteksti. Tegelikkuses aga tekib lõhe vaatajate ja vaadeldava vahele, sest esimesed käsitlevad viimast kui midagi kauget ja haaramatut.

Selles mõttes on EKKM hea koht, kus tuua kunst inimestele lähemale. Antud muuseumis pole tüütuid lisandeid nagu piletijärjekorrad, tõkked objektide ees või kuklasse hingavad turvamemmed. Kuigi ausalt öeldes on viimastega vahepeal tore näituste üle juttu teha, kui neil on selleks hea tuju. Institutsionaliseeritud lihtsa valge kuubiku asemel kohtuvad inimesed kunstiga maja kolmel omamoodi korrusel. Hoone keerdkäigud, roostes trepid, kaldes katuseruum võimaldab ka kunstnikul kasutada koha spetsiifikat enda hüvanguks. Samas võib see ka üle jõu käivaks osutuda.

Tänavuse Köler Prize’i üks nominentidest Laura Põld demonstreerib kohaspetsiifilisuse võlusid ja valusid. Tema taies “When Your Mate Danced Like a Tree” kipub ära kaduma muuseumi kõrgete lagedega jahedasse ruumi. Soe puidulõhn, erksad, kuid samal ajal pehmed värvid ning mustvalged joonised koos kõrvaklappidest kostuvate industriaalmüra-laadsete helidega ei suuda moodustada kombinatsiooni taodeldavast hubasest toast. Teos laguneb pigem tahtmatult bipolaarseks.

Paremini on Põllul õnnestunud ruum enda jaoks tööle panna tööga “Valguskiir põhjustatud mesilase lennust ümber granaatõuna sekund enne ärkamist”. EKKMi viltune katuseruum on alati suureks väljakutseks kunstnikele ning Põld saab sellega hästi hakkama. Laest alla rippuvad lambikobarad, puutalad ja tolmustest akendest läbi kumav mahe valgus tekitab tunde laisast suvepäevast maal, kus enne ärkamist kostab õrnalt, kuidas mesilane üritab sumisedes läbi klaasi õue päästa. Peeglid katuseruumi lõpus loovad tunde nagu mesilaselegi, et sume reaalsus jätkub ka teisel pool pinda, kuhu tahaks end sisse suruda.

Siinkohal meenub Andrea Fraseri video (2001) “Little Frank and His Carp”, mis toob välja piirangud, mida inimene võib kogeda, kui talle on seatud kunsti kogemisel piirangud - kas siis tõlgenduslikud või füüsilised tõkkelintide näol. Selle koha pealt kiitus EKKMi eestvedajatele, kes jätavad külastajale vabaduse suhestuda kaasaegse kunstiga ise. Sealjuures, kes tunneb, et tal on vaja juhatust teoste loojapõhisesse maailma, saavad end alati täiendada alumise korruse kohvikus videot vaadates või lisamaterjale lugedes.

Muuseumi kolm korrust ja mitmed ruumid jaotavad kunstnike tööd tihtilugu kaheks. Huvitaval kombel tundub üks ruum alati teise üle domineerivat. Nii nagu Põllul annavad ka Kristi Kongi teosed kahes erinevas saalis vastandliku reaktsiooni. Kui alumisel korrusel mõjuvad taieste “Ma ei ole oma pead padjal liigutanud” virvendavad värvid pimeduses nii uinutavalt kui ka kohati epileptiliselt ning kiirustab ruumist lahkuma, siis maali- ja installatsiooniseeria “Pilt läbi pisarate. Visuaalne essee akendest vaatlemisest” lillakas-roosakal taustal peatab aja vaataja jaoks. Kunst astub külastajale lähemale ning viimane sulandub osakeseks sellest Alice’i imedemaast.

Sarnane efekt tabab kui käia mööda tube Krista Möldri “Kohalolu” ja “Vahemaa” fotoseeriatega tutvumas. Kui pilt valgel seinal võib mõjuda eraldatuna tegelikkusest, siis Möldri üles võetud hetked kõnetavad otseselt. Tekib taaskord tunne justkui vaataks läbi akna teisele poole reaalsust - fuajee tolmune plaatpõrand, linaga kaetud kopitanud lõhnaga diivan ja toalille vars toovad silme ette pildi taaskord suvistest kulgemistest ja istumistest väikelinnade väljasurnud vallamajades.

Muuseum ei tohi olla Theodor W. Adorno (1953) sõnul mausoleum, kus objektid kaotavad oma sära ja algab hääbumise protsess. Selles mõttes täidab EKKM vastupidist funktsiooni. Peale tõsiasja, et näitused vahetuvad muuseumis pidevalt, antakse kunstile vabadus elada oma elu. Igal külastajal on vastutus tutvuda kunstiga, kuid mitte seda kahjustada. Just kahekesi jätmine annabki vabaduse tõlgendusteks, hetkedeks ja sügavamaks analüüsiks.

Kui Kongi ja Mölder tekitavad oma loominguga vaikelulist helgust, siis Raul Kelleri helikunst pimedas ruumis äratab üles šamaanlikud tunded hinge sügavamates soppides. Tema töös “Kuus trummi” imeb iga objekt endasse ümbritsevast tekkiva saundi ning paiskab selle välja sageduslike helidena pimeda toa nurkadesse. Kaob tunnetus aja ja ruumi vahel ning kogeja saab osaks teosest.

Fantaasia paneb tööle ka Art Allmägi “Cold War / Holodnaja voina” kaks erinevat versiooni – Eesti ja Vene poolne vaade riikide omavahelisele suhtele. Samas, kuigi võib eeldada, kellele missugune vaade kuulub, võib selle ümber mõtestada - Venemaa mõtleb Eestist, kui pidevalt valves olevast ja kaitsevalle ehitavast naabrist ning Eesti Venemaast, kui pidevatest luurajatest seinal rippuv ikoon nende pattudele peale vaatamas.

Juba kuuendat aastat EKKMi poolt välja antava auhinna Köler Prize’i idee on “populariseerida kaasaegset kunsti ning tõsta esile kohalikul kunstiväljal aktiivselt tegutsevaid olulisi kunstnikke ja kunstirühmitusi“. Selle koha pealt võib nõustuda, sest näituse selektsioon on aastate kaupa pakkunud alati kõigile midagi vaatamiseks ning kindlasti muutnud suhestumist kunstisse nii mõnegi jaoks.

Suhestumise all mõtlen eelkõige võõristuse pehmenemist. See tähendab, et kunst muutub lihtsalt kaugelt vaadeldava objekti asemel osaks reaalsusest ning paneb vaatajat mõtlema või mõistma mingeid aspekte ümbritsevast, mida ta varem ei näinud või ei tunnetatud. Selles mõttes ongi EKKM kaasaegse kunsti pelgupaik. Looja paneb loomingu muusemi ruumi oma elu elama. Külastajal avaneb aga võimalus saada osa või osaks taiesest kui ta talle oma sundimatu visiidiga au teeb.

Selles mõttes on Hanno Soansil õigus olnud, et Köler Prize on pigem häppening kui näitus. Tal puuduvad rangelt institutsionaliseeritud raamid. Samas, et muuta kunst osaks ümbritsevast, ongi ehk vaja näituste klassikalisest kontseptsioonist välja murdmist ning kord aastas inimeste meelte värskendamist. Ja ka see aasta on kunstnikud ruumispetsiifikaga rinda pistes olukorrast väärikalt väljunud.

Toimetaja: Kaspar Viilup



"Pidu"

Tõnu Karjatse filmikomm: seebiooperlik karakteridraama "Pidu"

Sally Potteri veidi üle tunni kestev “Pidu” on tänapäeva kinotrende arvestades eksperimentaalse maiguga, laiemas ajaloolises plaanis aga kammerlik tragikomöödia (dramöödia) inimestevaheliste kokkuleppeliste koosluste ja sidemete haprusest.

FILM
Filmikassett "Paha lugu"

Arvustus. "Pahade lugude" kõikuv dünaamika

Filmikassett "Paha lugu"

"Nissan Patrol”
režissöör: Andres Maimik ja Katrin Maimik

“Varakevad”
režissöör: Gustaf Boman Bränngård ja Rain Tolk

Kokkulepe”
režissöör: Gustaf Boman Bränngård ja Rain Tolk

“Nõiutud”
režissöör: Maria Avdjuško

“Jõulumüsteerium”
režissöör: Katrin Maimik ja Andres Maimik

6/10

TEATER
KIRJANDUS
KUNST
Arhitektuur
MUUSIKA
Arvamus
Artur Talvik

Artur Talvik: Ojasoo on karistuse saanud, ärme viska teda ühiskonnast välja

Vabaerakonna esimees, riigikogu liige Artur Talvik on president Kaljulaidilt iseseisvuspäeva vastuvõtu kutse juba saanud ja lubab kindlasti 24. veebruari õhtul Eesti Rahva Muuseumi kohale minna. Teda ei häiri „absoluutselt mitte“ , et riigipea vastuvõtu ühe põnevama osa – kontsertetenduse – lavastab teater NO99 ja Tiit Ojasoo.

Paavo Järvi

Paavo Järvi: Eestil on juba selline maine, et sealt tuleb midagi huvitavat

16. jaanuaril toimus Estonia kontserdisaalis Erkki-Sven Tüüri 9. sümfoonia esiettekanne Eesti Festivaliorkestri esituses ja dirigent Paavo Järvi juhatamisel. Eesti Vabariigi sünnipäevaks valminud teos kannab pealkirja "Mythos" ning toob kuulajani helilooja nägemuse eesti müüdi kujunemisest.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: