Rein Raud: luule on jäänud veidi luuletajate enda asjaks ({{commentsTotal}})

Rein Raud
Rein Raud Autor/allikas: PM/Scanpix

Kultuuriteoreetik ning kirjanik Rein Raud andis välja luulekogu "Unelindude rasked saapad", mis on mitmete tõlgete kõrval tema esimene luulekogu üle paarikümne aasta. Rääkisime autoriga paar sõna nii uuest teosest kui ka Eesti luulest laiemalt.

Miks otsustasite taas luulekogu välja anda? Kas teilt on veel luulet oodata?

Luule on mulle alati lähedal olnud, näiteks mu tõlgetest suurem osa on ju luule. Ka mu esimene raamat “Paljajalu” oli luulekogu ja 1980ndatel aastatel ilmus mul neid veel kolm. Aga kui praegu kriitilise pilguga oma vanu luuletusi üle vaatan, siis jääb neist raamatutest ühtekokku pinnale vähem tekste kui sellesse viimasesse nüüd raamatusse sai. Nii et mingis mõttes on tõesti tegemist uue algusega. Vahepealsete aastakümnete vältel on luule väga muutunud ja ma ise muidugi ka. Olen pärast käsikirja äraandmist tõesti veel luuletusi kirjutanud, aga kas neist kunagi veel üks raamat saab, on hetkel raske öelda.

Kas "Unelindude rasked saapad" on sündinud aastate jooksul kogutud materjalist või on see ühtne tervikteos?

Olen need tekstid kirjutanud viimase paari aasta jooksul ja nende nii-öelda käivitus tuli sellest, et olen viimasel ajal tõlkinud mõnesid oma lemmikluuletajaid Lääne autorite seast (William Carlos Williams, E.E.Cummings, Paul Celan jt.). Varasem jaapani luulesse süüvimine ei ole kunagi sedasi mõjunud, aga nende luuletajate tekstide taasloomine eesti keeles ilmselt pani mul midagi sees liikuma, nii et tulemuseks on see raamat. Enamus neist tekstidest on kirjutatud vaikuses ja rahus, aga olen oma märkmikku kandnud igal pool kaasas ning mõned tekstid olen sinna kirja pannud ka reisidel.

Stiililiselt paistis teoses silma eripalgelist luulet. Kuidas te ise seda kokku võtaksite? Millised teemad domineerivad?

Veider, et nii küsite. Mulle endale on kogu aeg tundunud, et need tekstid on üsna sarnase tonaalsusega. Kui neid kuidagi gruppidesse jagada, siis ehk selle järgi, kuidas olen kasutanud riimi ja rütmi, mõnedes tekstides on neil olulisem roll kui teistes, kuigi traditsioonilist vormi pole selles kogus üldse ning ilma rütmilise teljeta pole ka ükski luuletus.

Teie värsket luulekogu ei ole suures plaanis ka võimalik lehitseda. Millest tuli idee raamat niiviisi kujundada?

Ma tahtsin, et see raamat avaneks ka füüsiliselt lugejale natuke isiklikumalt. Mul pole tõtt-öelda midagi näiteks e-raamatute vastu, loen neid ise sageli, eriti akadeemilisemat kirjandust, aga vahel ka romaane, kuid nii, nagu kino ei asendanud teatrit, ei peaks mu meelest ka e-raamat asendama füüsilist, ning võib-olla ongi luule just see viis keelt kohelda, millel sobib paremini saada päriselt asjaks ja oma lugejat igas mõttes puudutada.

Kui te vaatate kultuuriteoreetikuna Eesti luulet, siis kuidas olukord tundub? Minule paistab, et püüdjaid on väga palju, aga pinnale jäävad eriti vähesed.

Jah, see on tõepoolest nii, aga see on ju alati nii olnud ning selline kirjeldus iseloomustab just nimelt elusat ja tervet kultuurisituatsiooni. Mis pigem muret teeb, on see, et luule on jäänud natuke luuletajate asjaks, samas kui ka kirjandusest huvituvate inimeste enamik selle vastu nii suurt huvi ei tunne. Luule on see osa kultuurist, kus keel on kõige rohkem elus ja paneb proovile oma piire. Tinglikult võib öelda, et tugev luule on see, mis ei lase keelel hanguda ja muutuda pelgaks tehniliseks suhtlusvahendiks.

Mu meelest on oluline, et kõigil keele rääkijatel oleks oma emakeeles loodud luulega mingisugune side. See ei pruugi toimida tingimata just kõige uuema ja eksperimentaalsema luulega, nii nagu ka kõik muusikasõbrad ei jälgi kaasaegse klassikalise muusika arengut. Aga sellest uuest luulest alguse saanud keelelised olemisviisid levivad tasapisi laiali ja võivad jõuda inimesteni ka nii-öelda lahjendatud kujul. Peamine, et jõuavad. Praegu on mul aga hirm, et kantseliit ja tabloidide keel on inimestele lähemal. Sellistes oludes on just väga hea, kui luule on säilitanud ikkagi sellise aura, et paljud noored inimesed üritavad end luuletades teostada.

Algas ka uus õppeaasta. Mida värske kooliaasta toob Tallinna Ülikoolile ja kultuuriteooriale?

Loodan, et head. Õppekavade uuendamisega on kõvasti vaeva nähtud ja nüüd jääb vaid järele proovida, kuidas nad praktikas tööle hakkavad.



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: