Mihkel Mutt: rahvuslus on sõimusõna
Plekktrummi saatekülaliseks oli kirjanik Mihkel Mutt, kellega vesteldi tema uuest romaanist "Eesti ümberlõikaja" ja arutleti rahvusluse küsimuse olulisuse üle ühiskonnas.
Mihkel Mutt selgitas, et uue romaani pealkiri hõlmab ääretult paljusid tahke: "Kindlasti ei tule seda pealkirja võtta anatoomilises tähenduses, see on metafoor. See tähendab muutust, kellekski teiseks saamist. Eesti keeles on nii palju võimalusi seda vaadata. Siin on üks tegelane, kes tahab saada kellekski muuks, end vaimselt ümber lõigata. Seda võib võtta ka nii, et Eestit tahab keegi tervikuna ümber teha. Eesti ise tahab saada millekski muuks, lahustuda. Võib-olla tahab Euroopa Eestit ümber teha või hoopis Eesti Euroopat ümber teha. Kõik need võimalused tulevad raamatus arvesse ja eraldi võetuna pole neist mitte ükski õige."
Uus romaan käsitleb Eesti ja eestlaste seisu tuleviku Euroopas ning autori jaoks on keskne rahvusluse küsimus. "Mõistusega olen ma tugevama poolt, aga südamega nõrgema poolt. Ma näen, et see euroopalik ja globaliseeruv värk, see universalistika, omandab ülekaalu meie ühiskonnas ja rahvuslik muutub sõimusõnaks, ma tunnen vajadust asuda selle poolele," selgitas ta oma hoiakut.
"Rahvuslus on tähtis väikeste ja keskmiste suurusega rahvaste jaoks, neil on ka vaja rahvusriiki. Kui palju on ajaloos olnud rahvaid, kes on kadunud ja miks nad on kadunud – sest neil polnud oma riiki, kes neid oleks kaitsnud. Meil on õnneks see olemas, sest maailmas on olnud areng ja tsivilisatsioon. Rahvastel lastakse edasi kesta, kui neil on ainest ja tahtmist, aga keegi ei hakka neile ka väetist peale raputama. Eestlastel on võimalus edasi kesta, aga ise peab mees ja naine olema, et sellest asja saaks," rääkis ta.
Mihkel Muti sõnul on rahvusküsimuses võtmeroll eliidil: "Kõigepealt peab seda andma eliit ja kui nemad seda ei anna, ei tule seda kusagilt. Parimate korrumpeeritus on kõige halvem asi üldse. Kui me vaatame ümberringi ja arutleme selle rahvusluse ja universalistika vahekorra üle, siis kui palju kuuleb seda ühtlustumist ja universaalsust ja kui vähe on ka eliidi juures praegu kuulda midagi seoses rahvusega. See on nii, kuna ühel pool on kasud sees. Rahvuslus – seal ei ole midagi peale hinge, tunnete ja tahtmise. Teisel pool on fondid, on võimalus imeda ennast Euroopa allikate külge. See kõik on lihtne viis oma elujärge parandada, aga inimene on nõrk ja miks ta ei peaks tahtma tegeleda sellega, millega saab oma elujärge parandada. Nii see kõik praegu lähebki ja selle pärast ongi rahvuslus sõimusõna. Kui keegi midagi ütleb, siis sellele antakse kohe malakaga. Kohe on olemas mingid valvekommentaatorid, kes löövad selle maatasa, rahvuslus – halb asi."
Väikerahval on autori hinnangul sageli raske leida oma kohta: "Ma tahaks, et oleks tark eliit, kes saaks aru, mis on võimalikkuse piir ja tegutsekski selle piires. Ei ole mõtet peaga vastu seina joosta, ei ole mõtet kedagi õpetada kusagil mujal maailmas. Tuleb ajada oma asja ja teada, et ka sul on õigus olemas olla. Mulle on alati meeldinud see oma koha tunnetamine, aga oma võimaluste ärakasutamine. See on väikerahva puhul raske."
Samas on just Eestil ja teistel väikeriikidel unikaalne vaatepunkt, millest võiks laiemas kontekstis palju kasu olla. "Mitte keegi ei näe ennast kõrvalt, Ida-Euroopal on eriline tundlikkus, kuna me oleme ühtaegu Euroopas, aga teisalt ka kõrval ja meie taju on teravam. See on ka üks asi, mida ma olen tahtnud selles raamatus öelda. Meie võime hoiatada praegu Euroopat, öelda, et ärge mängige maha seda, mis teil on väärtuslikku," selgitas ta.
Teema tõstatamise eesmärgist rääkides tõi kirjanik välja, et ta tahaks aidata kaasa Eesti ühiskonnas toimuvale. "Ma tahaks olla väärikas tüütu inimene, kes ei lähe oma kirjutistega igavaks, aga kes aitab kaasa kuidagi sellele, mis praegu Eestis toimub. Ma ei taha, et õilsad aated oleks labastatud, ega ka nutuga üle külvatud, samas ma ei taha, et nad ka ära kaoks. Kõige rohkem ma tahan erinevuste vahel sallivust, et lubataks olla nii ühel, teisel kui kolmandal.” Uus looming sünnib eelkõige huvist elu vastu. „See on suur huvi elu vastu, see on suurim tegur üldse ja tahtmine kuidagi vaimselt hõlvata, sõna sekka öelda, püüda kuidagimoodi kontakti leida. Peamine on elu jälgimise siiras huvi," rääkis ta.
Toimetaja: Marit Valk/ Valner Valme