"Ma ei mäletagi selle raamatu kohta nagu mingit selget impulssi, aga mulle meeldivad sellised veidrad kiiksuga tegelased ja neid oli elu jooksul kogunenud," sõnas Raud ja lisas, et ta korjas värskesse jutukogusse tegelased, kes on teistest raamatutest välja jäänud. "Samas ei ole mul raamatu tegelaste seas oma lemmikut, nii nagu sa oma sugulaste hulgast ei saa kõige lemmikumat kuidagi välja valida, samamoodi on ka oma raamatu tegelaste hulgast seda väga keeruline teha." 

Piret Raud mainis, et kõige esimesena annab ta oma raamatu lugeda emale. "Lapsed loevad muidugi ka ja selle raamatu puhul oli tore, et seda luges ka minu 18-aastane poeg ja andis näpunäiteid, mis ta leidis, et võiks paremini olla," selgitas ta ja tõi välja, et enamikke soovitusi ta ei kuulanud, aga tore ikkagi.

"Raamatu kirjutades tuleb kõige esimesena silmade ette mingisugune kujutluspilt, selle järgi tuleb jutt ja pärast selle jutu valmimist tulevad illustratsioonid," mainis ta ja tõdes, et noore kirjaniku põhieesmärk ei tohiks olla välismaal läbi lüüa. "Kui tal selline mõte on, siis jätta see raamat kirjutamata, mida ta läbilöögiks planeerib, ja kirjutada siis, kui tal tekib soov kirjutada üks hea raamat."