Arvustus. Triivib, loksub, eriti ei loksuta
Uus film
"Triivijad" (Adrift)
Režissöör Baltasar Kormákur
Osades Shailene Woodley, Sam Claflin, Grace Palmer, Jeffrey Thomas, Elizabeth Hawthorne
6/10
Selle filmi kõige suurem pluss on see, et tegemist on tõsielusündmustel põhineva looga. Ühtlasi on see ka selle filmi kõige suurem komistuskivi.
"Triivijad" räägib loo seiklusjanusest noorest naisest, kes leidis end pärast räsiva orkaani kätte sattumist keset ookeani ihuüksinda. Ta polnud purjetaja, kuigi oli varem purjejahtidel kokana töötanud ja midagi oli kõrvalt näinuna õppinud. Ta oli taimetoitlane. Ta oli 24-aastane. Võib arvata, et just noorus oli see, mis ta lõpuks päästis. Lootusrikkus, sitkus, elujanu. Kahjuks on film niisugune, et vaatajal tuleb tublisti pingutada, et see endale põnevamaks ja köitvamaks mõelda.
Tempot püütakse hoida sel moel, et filmi sündmustik on mosaiigina killustatud, mineviku- ja olevikupildid läbisegi, õnne ja häda vaheldumisi. See päästab küll tempo ja annab vaheldusrikkust, kuid samas muutub häirivaks triivimise paine edasiandmisel. Seda painet oleks rohkem tahtnud. Peaosades on Shailene Woodley Tamina ja Sam Clafin Richardina. Mees on vanem ja elukogenum, meresid kündnud kuhjaga. Naine on kodust jalga lasknud niipea kui sai täisealiseks ja sellest ajast alates elanud seljakotiränduri elu, kokku viis aastat peatunud kord siin-kord seal, teate küll sellist lillelapse tüüpi heljujat. Mingeid erilisi unistusi ega eesmärke tal polnud, lhtsalt vaatas, mis elu edasi toob. Võimalik, et ka see meelelaad aitas tal merel paremini vastu pidada, kuid see on puhas oletus.
Üldiselt jääbki kogu loo lahtimõtestamine peamiselt publiku oletuseks. Ekraanil rullitakse lahti vaid loo põhikarkass. Paar kohtub sadamas, kohe on armastus, tuleb minna merele, saabub orkaan, naine peab üksi hakkama saama. On veidi magusromantilisi sümboleid, natuke õnnelikku armastus, näpuotsaga traagikat ja hulk tuima triivimist. Mõlemad tegelased küll teevad stsenaariumi raames normaalse rolli, kuid kummagi tegelase hingeelu või siseheitlusi vaatajale lähemale ei tooda. Filmi lõpus on üks ilmselt paljudele üllatav pööre, kuid seegi on liiga lamedalt ja järsult lahendatud, oleks oodanud paremat ettevalmistust, suuremaid kõhklusi. Ka seda, et tegemist oli taimetoitlasega, kes oli sunnitud oma toitumist ja tõekspidamisi muutma, ei mängitud piisavalt välja. Korraks oli kerge näokrimps ja sellega asi piirdus. Kahju, oleks tahtnud siin näha kas või kunstilisi liialdusi, kui ka päriselus kogu ellujäämine möödus kerge õlakehituse saatel. Loo aluseks on võetud päris-Tami enda raamat, pole seda küll lugenud, kuid võiks ju arvata, et läbielamisi oli sellel pikal rännakul tunduvalt rohkem ja sügavamalt kui need ekraanil virvendama jõudsid.
Režissöör Baltasar Kormákur on Islandi päritolu režissöör, keda varasemast ehk teate filmi "2 relva" (2 Guns, 2013) järgi, kus peaosades mängisid Denzel Washington ja Mark Wahlberg. Tema käe alt on tulnud ka "Everest" (2015). Filmitegijana on ta korraliku pagasiga ning rahvusvaheliseltki piisavalt tunnustust noppinud. "Triivijates" aga nagu jäi midagi vajaka. Oleks tahtnud rammusamaid toone loo osas. Rohkem orkaanikaadreid? Praegu see möödus vilksamisi ja selle suurusest õieti ei saanudki aimu. Merehädalisi tabas orkaan Raymond, mis möllas 1983. aastal ja kuigi see raputas kõvasti, nõudis see vaid ühe inimohvri. Ehk oleks sellegi fakti filmis väljamängimine rõhutanud loo traagilisust. Klassikaline miks-just-mina efekt? Lisaks võiks ju arvata, et merel ellu jäämine ei ole veel terve ellujäämisteekond, pärast kaldalejõudmist algab uus võitlus elu eest. Praegu jäi kogu kompott minu isikliku maitse jaoks pisut liiga läägeks ja teravus ei pääsenud piisavalt esile.
Siiski, ärge heituge, film on korralik ja haigutama ei aja, kuna tempot hoitakse hakituna üleval. Kauneid merekaadreid on, armastust on, draamat on. Tegemist on korraliku suvefilmiga, mis tundlikumale mõjub vapustavalt, mitte nii emotsionaalsele aga kõlbab kah, päris sellist tunnet ei tohiks tekkida, et milleks ma siia tulin. Sobib romantilise kohtingu filmiks hästi. Kes loodab rohkem seiklust või rohkem tragöödiat, need otsigu mõni teine film. Kellele meeldivad eluloofilmid – no näpuotsaga pakutakse filmi lõpus ka kaadreid päris Tami Oldhamist, kuid üldiselt keskendutakse vaid ühele seigale tema elust – kuuele nädalale merel. Kuidas see sündmus naist muutis või ülejäänud elu mõjutas, seda peate guugeldama. Võin vaid öelda, et hilisemas intervjuus on naine rääkinud, et tema saadud peatrauma oli nii ränk, et ta ei suutnud kuus aastat üldse raamatuid lugeda, taastumine võttis kaua aega. Veel õige kangelanna raamatu kohta huvitav fakt: naine tahtis loo raamatuna avaldada, kuid kirjastajad lükkasid seda järjest tagasi. Lõpuks, 1998. aastal avaldas ta selle ise. 2002. aastal avastas selle üks kirjastaja ning naisele pakuti lepingut selle taasavaldamiseks. Nüüdseks on raamatut avaldatud enam kui 15 eri riigis, eesti keelde seda esialgu veel tõlgitud ei ole. Huviline võib raamatu leida pealkirjaga "Red Sky in Mourning: A True Story of Love, Loss, and Survival at Sea".
Toimetaja: Merit Maarits