Sellest hoolimata räägib sõnadeta lavale toodud Friedebert Tuglase novell "Popi ja Huhuu ehk isanda ilmutus" kõneka loo.

Tuglase rohkem kui sada aastat tagasi kirjutatud novellis tegutsevad koer ja ahv, kelle isand ühel päeval kahekesi jätab.

Kuigi tegelikult loomad sõnu ei kasutagi, on mitteverbaalne lavatõlgendus hoolitsusega harjunud Popi ja isepäise Huhuu tegemistest esmakordne.

"See ei ole mingi armas loomalugu kenast kutsust ja armsast ahvist, see on täiskasvanute lugu tõsistel teemadel. See on kirjutatud loomade peal ja loomad teadupoolest ei ole eriti verbaalsed. Mind kui koreograafi varasema taustaga lavastajat huvitab selline dialoog draamas, mis on mitteverbaalne. Ja ma veendusin veel kord, et kui on head ja väga head näitlejad, siis tegelikult sõnu ei ole üldse vaja, et tuua lavale psühholoogiline peenkude, kõik need sündmused, kõik saab läbi mängitud ilma sõnadeta," rääkis lavastaja Kati Kivitar.

"Popi ja Huhuu" on kõnekas ka tänapäeva ühiskonna kontekstis. Esimese maailmasõja alguses kirja pandud tekst peegeldab lavastaja sõnul hästi ka tänaseid meeleolusid - hirm kindlate reeglite kadumise, kaose, väärtuste segipaiskumise ja määramatu tuleviku ees.

"Praeguses ajas on tegelikult kõik need allhoovused olemas. See lugu, mis jutustabki nagu kahest indiviidist, kes on hirmu, võimu kadumise ja enda otsustamisega diilima peavad või hakkama saama. Et see lugu on väga tänases päevas," kinnitas lavastaja.