"See on üks põhilisi küsimusi, mis siin läbi käib – kuidas ikkagi ühendada see, mida meie tahame – me tahame katsetada, proovida – aga kuidas ikkagi ka mitte ära unustada seda publikut, sest kui näitlejad on üksi saalis, siis teater ei ole teater. Teater sünnib ikkagi koos publikuga," märkis näitleja Johannes Richard Sepping.

"Tundub, et kõige suurem küsimus on see, et kuidas enda hirmudega toime tulla. Ühtepidi ma tean, mis on misanstseeni ülesehitus ja ma tean, mis on pealisülesanne ja ma võin visata termineid Stanislavskilt või Pansolt, aga kuidas reaalselt neid inimestevahelisi suhteid hoida ja kasvatada. Ma ei tea, kas üks ülikool ka saab seda õpetada. Aga see on praegu see põhiline otsing ja põhiline, mida see protsess õpetab," kirjeldas Paide teatri lavastaja Jan Teevet.

"Ma arvan, et suurem on vabadus just sellepärast, et muu on väiksem. Aga see, et sul ei ole mingeid segavaid faktoreid siin nii väga. Siin on aega keskenduda. See on praeguse seisu juures väga hea, et meil on aega keskenduda, et meil on aega välja töötada süsteem, mis meil on ja proovida panna see teater tööle ja otsida enda jaoks, mis asi see teater üldse on," kirjeldas Sepping.

Teevet märkis, et oli üsna hullumeelne tulla Paidesse ja tuua Paide Eesti teatrimaastikule. "Selles mõttes, et soovitaks kõigile ja samal ajal ei soovitaks mitte kellelegi."

"Minu jaoks on see kutselise teatri Paidesse tulek hästi oluline märk sellest, et Paides hakkavad asjad juhtuma. Mingisugused head asjad. Ma ei tea, kui paljudes väikestes linnades aastal 2018 uusi teatreid sünnib. See ei ole väga tavapärane juhtum, ja me oleme väga rõõmsad selle üle, et need poisid on võtnud selle julguse ja siia tulnud," märkis ajakirjanik ja õpetaja Marta-Beryl Grauberg.

"Tegelikult on see üks selline asi, mis on kuuldavasti alguse saanud Arvamusfestivalist. Ma ei tea, kes selle mõtte mõned aastad tagasi õhku viskas, aga nüüd me käimegi siin teatris ja me näemegi neid päris näitlejaid ja lavastajaid siin. Midagi on inimeste omavahelistest mõttevahetustest sündinud. See on suur asi nii meie linna kui ka kõigi inimeste jaoks. Teater ei ole meile kunagi nii lähedal olnud kui ta on nüüd," rääkis Grauberg.

"Uus teater teeb täiesti omamoodi asja. Nad alles katsetavad ja proovivad ning nad proovivad hästi palju erinevaid asju ja alles otsivad seda oma teed. Selle teatri nägu kujuneb ajas. Aga ma näen seda katsetamist just sellise rahva harjutusliku missioonina. See võiks olla asi, mille peale meie süda hakkab kiiremini tuksuma," sõnas Grauberg.

"Tegelikult on see ka iga meie linlase asi siin teatris käia ja olla see publik, sest muidu on tõesti oht, et ühel hetkel ei tule siia kedagi ja see kaobki ära. Muidugi me tahaksime, et siia tuleksid ka kõik ülejäänud eestimaalased vaatama ja ma tõesti julgen soovitada, et ma olen kõiki tükke näinud ja julgen kutsuda inimesi, et tulge ja vaadake, mida nad teevad," lisas Grauberg.

Teevet nentis, et ühtepidi oli Paide teatri avalavastuse materjali välja valida väga lihtne. "Me teadsime, kuhu me tuleme. Me teadsime, et me tuleme linna, kus ei ole väga pikalt teatrit olnud. Tõsi küll, natuke aega II maailmasõja perioodil oli, kui Narva teater siia põgenes. Aga me teadsime, et meie eesmärk ei ole tekitada sellist suletud teatrikommuuni, kus saaks laboratoorses vormis katsetada ja hoida seinu ning uksi võimalikult kinni, vaid just nimelt avatust."

Teevet selgitas, et lootus pakkuda midagi muud kui seda, mida mehega teatrisse tulev Paide proua ootab, on lootus tuua inimesed aktiivselt ka teatri juurde.

Teevet ütles, et on end oma väikese trupi eesotsas jõudnud tunda nii kindlalt kui ka ebakindlalt. "Kuidas kunagi. See on see tunne, et sul ei ole mingisugust mustrit, mille järgi aina edasi astuda. Iga päev tuleb uuesti mõelda ja uut treppi ehitada." Ta lisas, et saab oma trupikaaslasi täielikult usaldada. "See annab selle kindluse, et tulla hommikul proovisaali."

Ausmaa nentis, et Paides on küll aega asju teha, aga kuna nad on nii palju ette võtnud, siis jääb ikkagi 24 tunnist väheks. "Tuleb kogu aeg ennast duubeldada või rohkemgi veel, et kõigega hakkama saada." Ta tunnistas, et mõtleb iga päev hirmuga, mis siis saab, kui kogu asi lendab tema pärast uppi. "Pulss on kogu aeg kõrgem kui tavaliselt peaks olema. Aga ma arvan, et see on ka põnev. Ja noh, kui uppi tal siis ikka annab lennata?"