Katrin Pautsi "Minu Muhumaa" tõi talle pahased muhulased ukse taha ({{commentsTotal}})

Foto: ERR

Kui mõni pealtnäha rahulik raamat on viimasel ajal tõsiselt kirgi kütnud, siis on see Katrin Pautsi "Minu Muhumaa". Raamatus kirjutatu tõttu on Pautsile korduvalt tema Muhu kodus ka ukse taha tuldud.

"Minu põhivaenlane on seal Hellamaa külaselts, kus toimetab üks minu endine kooliõpetaja, kes nõukogude ajal oli seltsimeheliku kohtu esimees ja praegu askeldab kirikus ning üritab ilmaelu kuidagi paika panna," rääkis Pauts.

"Tema on mul tõepoolest ukse taga käinud. Ühe korra koguni nii ekstreemselt, et ta keeldus lahkumast ja aina karjus ning karjus, misjärel ma kutsusin talle politsei. Teine kord oli pigem naljakam, kui legendaarne Muhu mees Martin Kivisoo, tuntud hobusepidaja ja turismitalunik tuli lihtsalt kuulama, mis see minu versioon justkui," lisas ta.

Pauts ei usu, et ta raamatus midagi Muhumaa ja muhulaste vastu valesti kirjutas.

"Võib-olla sai just õigesti tehtud. Raamat sai ikkagi mingisugust tagasisidet. Mis juhtus, oli see, et ma justkui nende meelest reetsin oma kogukonna. Ma viisin sellise suure saladuse, millest avalikult justkui ei ole kombeks Muhus või vähemalt võõrastele rääkida, justkui kogu Eesti ette. Nüüd on siis selline häbi, et meist räägitakse niimoodi, et äkki ei olegi Muhus kõik päris ainult nii nagu "Siin me oleme" filmist teatakse, selline mõnus muhe kuvand."

Pauts märkis, et muhulasi justkui häirib, et ei ole korraldatud rahvaküsitlust ja leitud sobivat kandidaati läbi avaliku konkursi, kes kirjutaks "Minu Muhumaa" raamatu. "Just et valiti mind välja, kes ma ju justkui ei olegi päris puhtatõuline muhulane. Et kuidas siis see inimene tuleb ja kirjutab mingisuguse hullu soparaamatu kokku, valetab meie kõikide peale ja siis terve Eesti arvab, et see on justkui nüüd see Muhu esindaja."

Ta lisas, et see, et temasse suhtutakse kui poolmuhulasse või kui mitte päris õigesse muhulasse ei ole tema jaoks midagi uut. "Seda olen ma läbi elanud lapsepõlvest peale, ja kui paar inimest tuleb mulle koju seda ütlema, siis muidugi ta segab ja siis on tuju pärast mitu päeva halb. Aga mis seal ikka, ma ei kahetse, et ma sellise fookuse valisin, sest minu meelest peaks raamatus olema ka mingisugune õpetlik iva, mis paneb inimesi rääkima ja neid puudutab," nentis Pauts.

"Tegelikult see on inimesi puudutanud, sest ma saan siiamaani iga nädal Messengeri mingisuguse kirja inimeselt jumala suvalisest Eestimaa punktist, kes on raamatut lugenud ja keda on miski selles raamatus kõnetanud. Sest ega see suletud kogukonna ei ole ainult saare teema. See võib olla kus tahes kauges metsakülas, Setumaal või mis tahes sellises kogukonnas."

Praha, mis käib läbi Pautsi krimiromaanist "Hull hobune", on tema jaoks oluline linn, kuhu ta lühikese aja jooksul sageli on sattunud.

"Ma ei tea, mis minuga juhtus, võib-olla on see läbipõlemine. Ma nimetaks seda seisundit, kuhu ma aeg-ajalt satun, tülpimuseks. Ta ei ole päris depressioon, ta ei ole ole sinnapoole, et mul kurb oleks olla. Aga on igatsus mingi terava elamuse järele. Spliiniks nimetati seda vanasti," selgitas Pauts.

"Ja siis ma sattusin täiesti juhuslikult sinna linna. Valisin välja, mida ma saan endale lubada. Sõitsin sinna bussiga 27 tundi järjest läbi Baltimaade ja Poola ning eks see efekt oli muidugi ka väga mõjus, kui ma ükskord siis kohale jõudsin ja see linn oligi täpselt selline nagu ma olin ette kujutanud, ja veel kuidagi uhkem ja suurejoonelisem. Praha ei valmista tõesti mitte kellelegi mingit pettumust."

Esimest korda läks Pauts Prahasse aasta tagasi. "Selle aasta jooksul, mis sellest esimesest reisist mööda läks, olen sinna läinud veel kaks korda ja ühe korra olnud seal kuu aega, ja kevadel plaanin tagasi minna. Ega muud üle ei jää. Muidugi, ma olen nüüd Tšehhimaal veel ringi sõitnud, ja tõepoolest, tegemist on suurepärase riigiga, mida eestlased võiksid ka rohkem avastada."

Endise ajakirjanikuna märkis ta, et ta käib jätkuvalt veel nüüdki ringi ajakirjaniku pilguga ning leidis ka Prahast loo, mida asus uurima ja millest ilmub peatselt ka uus raamat.

Toimetaja: Merit Maarits



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: