Iir Hermeliin: mind häirib juhm ruum ({{commentsTotal}})

Iir Hermeliin
Iir Hermeliin Autor/allikas: TMK

Teater. Muusika. Kino detsembrinumbris: Sven Karja intervjuu lavastuskunstnik Iir Ermeliiniga. Foto: Harri Rospu.

VASTAB IIR HERMELIIN

Lavastuskunstnik Iir Hermeliiniga kohtume juba hiliseks kiskuval oktoobriõhtul ühes Tartu Aparaaditehase söögikohas. Iirel on parajasti käsil töö Vanemuises, tohutu töömahuga muusikal "Kaunitar ja koletis".

Vaevalt jõuame aga hämarapoolsesse seinaäärsesse lauda istuda, kui impulsiivne Iir kargab püsti ja lohistab ruumi teisest otsast lähemale massiivse põrandalambi. Kuid see ei sütti, sest valgustil puudub pirn! Iir on uuesti jalul, kruvib kärmelt teisest lambist pirni välja, keerab selle paika ja hetk hiljem valgustab meie vestluspaika sumedalt kollakas valgussõõr.

 

Mul tegelikult oligi kavas küsida, kas teatrikunstniku elukutsega kaasneb ka soov avalikku ruumi ümber korraldada. Või ka vähem avalikke ruume, näiteks oma sõprade kortereid.

Noh, nagu sa just nägid, mind tõesti väga häirib juhm, meeleoluta, ebafunktsionaalne, otse öeldes kole ruum. Sealjuures ei tähenda koledus tingimata ilu või koledust esteetika liuguril. Olen ruumi- ja atmosfäärisõltlane, ei oska seda taju välja lülitada. No sa vaata ise sedasama ruumi: pime, kõle, ebahubane, me ei tunne end siin hästi. Kui on võimalik lihtsate vahenditega atmosfääri parandada, siis teen seda. Jah, see on erialane kretinism, ma tean.

 

Me viibime praegu sinu sünnilinnas. Kui kaua su Tartu-lapsepõlv kestis?

Pakun, et olin kolmene, kui me isa-emaga Tallinna kolisime. Ent mu vanaisa ja vanaema elasid siin veel päris kaua; ma võisin olla seitsme või kaheksane, kui nad Hiiumaale tagasi kolisid. Tartust mäletan Vanemuise nõlvadel ja Toomemäel kelgutamist koos vanaisaga ja seda, kuidas ma kollektsioneerisin kelgumäelt kokku korjatud Salvo kelgu tükke. Mul endal oli ilmselt raudkelk. Vanavanemad elasid tollasel Nõukogude tänaval, ühes vanas majas kaubamaja taga ja seal oli keset elutuba purskkaev! Päriselt ja kivist! Ta oli küll kuiv, aga kust ta sinna sai, seda ma tollal küsida ei osanud ja nüüd pole enam kelleltki küsida. Sürreaalne mälestus. Väga selgelt mäletan veel Tartu kaubamaja vaateaknaid. Need olid kõige ägedamad vaateaknad üleüldse! Võisin seista seal tunde ja neid vaadata, vähemalt praegu tundub, et see vältas tunde.

 

Esimene kool, mida su CV mainib, on Kopli kunstikeskkool. Jääb mulje, et see kunstivärk oli sul üsna varakult plaani võetud.

Ma olen olnud oma valikutes — võib-olla tahtmatult — sama järjekindel kui rong raudteel. Vanemad panid mind esimesse klassi Nõmme kooli, seal oli kunstiklass, mis tegelikult oli pigem lihtsalt kunstiring. Kunstiklassi õpetaja ütles kohe alguses, et pärast meie kooli lähete te loomulikult edasi Kopli kunstikeskkooli, tänasesse Tallinna kunstigümnaasiumi, ja pärast seda ERKIsse. Ja kolme sõbrannaga täpselt nii sirgjooneliselt ka tegime, ilma mingi kahtluseta. Täiesti jabur! Olen kogu oma teadliku elu olnud kunstiga sabapidi seotud.

 

Teatrikunstniku elukutse vist ei saa olla kellegi lapsepõlveunistus, sest laps ju ei teagi, et selline elukutse olemas on. Kuidas sina selle erialani jõudsid?

See juhtus ERKI lahtiste uste päevadel. Olin lapsepõlvest saati üsna palju teatris käinud ja teadsin, et on olemas teatrikunstnikud, aga tol hetkel mõtlesin proovida ERKIsse sisearhitektuuri või klaasikunsti. Juhuslikult astusin sisse teatridekoratsiooni klassi, kus mulle tuli vastu tulipunaste juuste ning tärpentiinilõhnalise ja värviplekilise kitliga Jule Käen ja oma makettide kallal nokitsesid sellised ägedad naised nagu Signe Lomp, Liina Keevallik, Ene-Liis Semper. Õhkkond oli toulouse-lautrecilikult maagiline ja salapärane, armusin sellesse esimesest silmapilgust. Mäletan, et kateedrijuhataja Aime Unt ütles meile tookord, et see on eriala, mis koondab endas kõiki teisi — kui te tahate olla arhitektid, siis siin saate teha papist maju; kui teid huvitab moekunst, siis teatris on võimalus teha lõputult hulle kostüüme; kui te tahate proovida iga päev uut maailma luua, siis see on koht teie jaoks. Mul polnud enam mingit kahtlust, mida ma õppida tahan.

Endalegi üllatuseks võeti mind esimese korraga vastu. Aga ega mu huvi muud maailma avastada siis ka kuhugi kadunud, olin alles kaheksateist. ERKI üliõpilaspilet oli mul taskus vist pea kümme aastat. Kaks aastat õppisin meie kateedris teatri algtõdesid, siis aasta moekateedris rõivatehnoloogiat, seejärel Eesti Humanitaarinstituudis kultuurilugu, vahepeal käisin veel disainerite juures joonestamist ja ruumikujundust uurimas. Ahmisin endasse kirglikult kõike, mis oli uus. Mulle tundus liiga lineaarne või kitsas liikuda kooliskeemi mööda valitud kateedris diplomini: esimesel kursusel eesti klassika, teisel draama, kolmandal muusikalavastused, ja nii edasi. Praegu tundub nii õppida täiesti jabur, aga tol ajal oli see igati okei lahendus. Kõik tegid nii, üheksakümnendad… Parem ära küsi, kuidas need ainepunktid kogunesid. Kursus, kellega koos ma alustasin, ei olnud see kursus, kellega lõpetasin. Samuti muutus kool ise. Astusin ERKIsse, õppisin Kunstiülikoolis ja lõpetasin Kunstiakadeemia. Pärast lõpetamist läksin end täiendama magistrantuuri Praha Näitekunsti Akadeemiasse, sest olin kirglikult armunud Josef Svoboda visuaalsesse teatrikeelde ja üldse Kesk-Euroopa kujunditeatrisse. See oli silmi ja maailmapilti avav aasta, mis andis mulle erilised sõbrad-kolleegid üle ilma. Praha kooli lõpetamisega lõppes ka minu üliõpilaselu. Peakski uuesti kooli õppima minema.

 

Ma raban sind nüüd ühe numbriga. Sinu esimene avalik töö teatris oli 1993. aastal "Põud ja vihm Põlva kihelkonnan nelätõistkümmendämä aasta suvõl" (koos kursusekaaslaste Ivar Reimanni ja Karmo Mendega), lavakunstikooli XVI lennu diplomilavastus. Mis tähendab, et sel aastal saab sul täis juba veerand sajandit Eesti teatripõllul toimetamist.

Ja ikka on enne iga uut tööd tunne, nagu teeks oma esimest lavastust. Ma tõesti ei ole aastanumbreid lugenud, nagu ei ole mul ka vähimatki aimu, mitu lavastust olen elus teinud. Mul ei ole olnud vajadust oma tööde terviknimekirja kuhugi esitada, iseendale ammugi mitte. CVd muidugi on tulnud uuendada, aga siis olen nimekirjast ka midagi maha võtnud. Selge see, et kui sa oled kaks aastat loomingulisel alal tegutsenud, siis paned kõik oma tööd kirja; kui neli, siis hakkad mõnes asjas kahtlema ja tõmbad midagi maha; kui kümme, siis viskad esimesed viis aastat üldse välja. Nii võin ka mina öelda, et praegu ma jätaksin välja kõik enne aastat 2000 tehtud tööd.

Mu töö ei lõpe esietendusega. Kuigi ma ei oska täpselt öelda, mida ma pärast seda õieti teen. Lihtsalt tunnen, et olen lavastusega seotud, ja mõtlen vaadates publikuna edasi, mis oleks võinud olla teisiti. Mulle meeldib Linnateatri tava korraldada lavastustele pärast viimast etendust matus — kui tükk läheb repertuaarist maha, siis ta läheb ka sinu seest maha.

 

Kuule, räägime selle nimeasja ka selgeks. Minu teada oled sa Eestis ainuke teatriinimene, kes teeb oma tööd pseudonüümi all. Miks sul seda vaja on? Vanemad panid sulle ilusa eesti nime Hille, miks see sulle ei kõlba?

Sest ma lihtsalt ei tunne ennast Hillena. Ma olen nõus, et see on ilus, aga siiski liiga pikk ja romantiline nimi. Iir sai alguse hüüdnimest — kuna mul on ebaproportsionaalselt pikk ja terav nina, hakati mind ERKI-aegsete sõprade seas kutsuma hiireks või hiiruskiks. Kui Draamateatrist tehti ettepanek olla esimest korda iseseisvalt kunstnik ühele lavastusele, õppisin veel koolis. Otsest keeldu küll ei olnud, aga teatris tööle hakkamist koolis eriti ei soositud, sest teater on nii neelava iseloomuga, et kui sinna sisse lähed, siis jääb õppimine tagaplaanile. Selleks ajaks olin juba aru saanud, kui kerge on kehva kujundusega kõik ära rikkuda, ja mul tuli kole hirm peale, et nüüd rikungi kohe kõik ära. Tahtsin väga seda tööd teha, aga samas tahtsin, et avalikkuse silmis ei teeks seda mina, vaid keegi teine. Siis ma leiutasingi nime Iir Hermeliin. Panin kokku kaks närilist ja palusin teatris, et nad paneksid plakatile ja kavalehele minu asemel sellise isiku.

Mõni aeg tegingi lavastusi kui Iir Hermeliin, aga päriselus olin endiselt Hille. Mida aeg edasi, seda rohkem ma tunnen ennast Iirena. Nüüd olen Hille Ermel ainult dokumentidel, pangas, hambaarsti juures ja loomulikult oma vanematele. Hiljuti käisin postkontoris pakil järel, ütlesin, et mu nimi on Hille Ermel; tädi nägu läks laia naeru täis: "Ei-ei, teie olete ju Iir Hermeliin!" Aga muidugi olen pidanud lennujaamas pileteid vahetama, sest keegi teine on mulle pileti ostnud ega ole selle pealegi tulnud, et dokustaatides on mul teine nimi. Linnateatri peakunstnikuna töötades olid mul esimesest päevast peale uksesilt ja nimekaardid Iire nimega ja lepinguidki sõlmib Iir juba kauem kui viisteist aastat. Igal juhul võtsin ma selle nime suurest hirmust ja soovist ennast nähtamatuks teha, mitte selleks, et kuidagi eriline paista.

 

Oled sa nüüdseks vähemalt osast neist hirmudest vabaks saanud? Mis on üldse teatrikunstniku hirmud? Milles väljendub tema ebaõnnestumine? Kunstniku möödapanek mõne läbimõtlemata detaili või vale värvitooniga ei ole ju nii avalik kui näitleja läbikukkumine…

Aga minu enda jaoks on see täpselt sama avalik. Kunstniku töö on ebaõnnestunud, kui vaataja hakkab ühtse terviku asemel märkama kujundust-kostüüme lavastusest eraldi. Kui ta tajub seal mingit vahemaad, siis on midagi halvasti.
Hirmud? Ma tunnen alati ohtu luua liiga lämmatav ja intensiivne lavaruum või liiga "jutustav" ja tegelast lihtsustav kostüüm. Inimesena on vist kõige suurem hirm olla pealiskaudne. Kunstniku töö hõlmab juba üheainsa lavastuse raames nii paljusid valdkondi, et kõiges ei suuda olla võrdselt pädev. Ma ei salli pealiskaudsust, elus püüan vältida pealiskaudseid inimesi, kuigi kardan väga, et olen ka ise pidevalt pealiskaudne. See hirm piitsutab mind töölaua taha ja sunnib esimesest ideest kaugemale liikuma. Ühesõnaga, pealiskaudsusega on mul natuke keeruline suhe.

 

Ideaalne teatrikujundus on siis nagu ideaalne filmimuusika — kui hakkad seda eraldi märkama, on pahasti? Sa ei ihka ilmselt tagasi seda vanade aegade tava, et eriti efektsete lavapiltide puhul kõlas eesriide avanedes kunstnikule eraldi aplaus?

Muidugi sa pead märkama, mis maailmas lavategevus toimub. Aga lavastus tervikuna peaks olema nii lummav, et vaatajal ei tekiks selle kohta eraldi küsimusi. Niipea kui hakkad küsima, miks need kuldsed seinad, miks see hiiglaslik tumelilla diivan keset ruumi, miks see švammist võdisev pliit, on midagi halvasti. Laval ei pruugi üldse midagi erilist olla, veenev lavaline omailm võib olla ka ainult sõnadega üles ehitatud. Aga jah, kõige hirmsam küsimus, mida kujunduse kohta saab pärast etendust küsida, on miks ja milleks.

Kujundus kuulub lavastusega sümbiootiliselt kokku; kunstnikul on väga keeruline üksinda ebaõnnestuda. Kui lavastus on hea ja kannab, siis see, et sinu enda meelest su töö ei õnnestunud, pole nii metsik katastroof. Kuid kui sul enda meelest valmis hea kujundus, aga sa näed peaproovides, et lavastus vajub igas suunas laiali, siis polegi midagi teha ja jääb üle ainult loota, et teater selle tüki varsti repertuaarist maha võtab. Mul endal vist väga hulle kogemusi välja tuua pole, või siis on mälu need kustutanud. Tõsi küll, üks lavastus lihtsalt vaikselt hääbus kuu aega enne väljakuulutatud esietendust ja valmis kujundus kanti maha. Neil hetkil peab julgema teha rasket otsust ja võtta vastutus ebaõnnestunud töö eest. Kukkumine õpetab rohkem kui õnnestumine.

 

Kui palju on teatrikunstniku sisuline töö ja metoodika muutunud eelmise, st digieelse ajastuga võrreldes?

Arvutil-hiirel ja paberil-pliiatsil pole mitte mingisugust vahet peale selle, et kustukummiga ei saa paberit lõputult nühkida, aga arvutis on võimalik teha lõpmatu arv variatsioone ja neid üle salvestada. Nii et töömeetodis ei näe ma mingit erinevust, mõtled ju ikka sina. Ei ole olulist vahet, kas joonistad idee paberile või otse ekraanile. Tõesti, arvutiga saad lõputult katsetada igasuguseid proportsioone ja vorme, mida enne iialgi ei oleks jõudnud. 3D mudelit on määratult kergem muuta kui papist maketti ja arvutis saavutad kiiremini selle tulemuse, mis su nägemusega ühtib.

Minu töö on luua etteantud materjalile võimalikult täpne maailm, milles tegelased toimetavad, ja see, mida nad seljas kannavad. Et oma kujundusideid lavastajale ja teatrile arusaadavaks teha, teen üldjuhul maketi, see on kõige lihtsam ja üheselt mõistetavam viis oma ruumilist nägemust selgitada. Mõtlen ja töötan maketis. Pean küll ütlema, et vähesed Eesti lavastajad oskavad maketiga tööd teha, selles sündivat lavastust näha. Nii mõnigi kord on antud mu maketile hinnang pigem kui nukumajale: "Oo kui ilus, mulle meeldib!" Elmo Nüganen on üks lavastaja, kes oskab näha maketis lava. Georg Malvius on aga harjunud maketis lavastust looma. Ta võtab alati mitu kuud enne proovisaalis alustamist maketi enda kätte, et selles mõelda. Minu kogemuse põhjal töötavad välislavastajad palju just maketis, samas kui meie noortele lavastajatele tuleb vahel õpetada kas või seda, et makett tuleb tõsta oma silmade kõrgusele, et näha lava tulevase vaataja positsioonilt, mitte nagu lind taevast. Muidu võib kergesti juhtuda, et kui kujundus on esimest korda laval püsti, saab lavastaja šoki, sest see kõik ei ole nii, nagu ta ette kujutas. Eskiisilt nähtud ruumilise kujunduse õigesti laval ette kujutamine nõuab nii kogemust kui ka treenitud silma. See ei ole ka mulle lihtne ja just sellepärast me ehitamegi makette. Maketis on kogu info üks ühele olemas juba prooviperioodi ajal. Kui lavastaja oskab vähegi maketti süveneda, seda vaadata, oskab ta lavaruumi palju ägedamalt oma töös ära kasutada.

Internetiajastul on muidugi väga lihtne guugeldada sobiv pilt, joonistada see veidi üle ja öelda, et palun väga, see siin ongi minu kujundus. Minu arvates on see lühike ja õhuke tee, sest kõige tähtsam on luua lavastusele kordumatu, vaid sellele loole sobiv esteetiline keel. Rõhutaksin siin sõna "looming". Guugeldatud ja ülejoonistatud pildi võid võtta küll inspiratsiooniallikaks, aga looma pead ikkagi ise. Ma ei kujuta ette, et lõikaksin moeajakirjast välja foto ja esitaksin selle oma kostüümikavandina. Ka poleks see teise looja suhtes aus — iga kostüüm, ruum vms on kellegi looming. See oleks vist sama, kui lähed restorani tuntud koka juurde sööma, aga lauale tuuakse Rimist hangitud kalapulgad. Teatrisse tullakse, et näha originaalloomingut.

Aga küsimuse juurde tagasi tulles — minu töö ei alga paberi või arvutiekraani taga, minu töö algab esimesest telefonikõnest lavastajaga ja jätkub veel tükk aega lugedes, näitusesaalides ja tänavatel hulkudes, kodus raamatuid sirvides. Siis me räägime lavastajaga veel ja veel ja veel ja alles seejärel haaran ma pliiatsi. Nii et jah, sisuline töö ei ole muutunud, uued töövahendid aitavad lihtsalt kiiremini tulemuseni jõuda. Õnneks ka 3D printer ei ole enam tulevik, vaid olevik.

 

Kui tihti sul on praegu võimalus ja vajadus olla kunstnik vanaaegses mõttes? Et võtad välja paberi ja pintslid ja maalid mingi pildi?

Kohutavalt kaua ei ole enam oma õlivärvikarpi avanud, kui jätta välja maketi detailide värvimine. Lihtsalt ei ole tundnud tugevat tõmmet, ju siis mitte ka vajadust maalimise järele. Küll aga vaatan oma sõpradest maalikunstnikke teinekord valge kadedusega, sest neil on privileeg töötada ihuüksinda ja oma töö eest täielikult vastutada. Teatris töötades on kunstnik siiski meeskonna liige, sada protsenti minu nägemusest ei jõua kunagi lavale. Igatsen seda iseseisvust ja seetõttu esinen aeg-ajalt näitustel ruumiliste installatsioonidega, kuigi mitte maalidega. Luua ilma tellimuseta on vahelduseks vabastav.

 

Minu meelest hõljub teatrikunstniku amet inimvõimete piiril, sest esitatud nõudmiste nimekiri on lõputu: ta peaks olema kompetentne arhitektuuris, kostüümiajaloos ja rõivaste tehnoloogias, graafilises disainis; tal peab olema insenerimõtlemist, aga ka kujunditaju, visuaalse mõtlemise oskust ja ka lihtsalt annet teatri masinavärgis ellu jääda. Mis sa ise arvad, millised on sinu nõrkused ja tugevused?

No just sellepärast ma õppisingi seda elukutset, ja mitte neli, vaid sada aastat… Spontaanselt arvan, et minu kõige nõrgem külg on see, et mul ei ole loomupärast joonistamisannet. Soovin, et mul ei läheks nii palju aega lavapiltide ja kostüümikavandite tehnilise teostamise peale. Ma naudin väga vana kooli ilusat graafilist joont. Rosita Raud näiteks on imeline karakterijoonistaja. Minu meelest on Rosita üks väheseid, kes on justkui sündinud lavastuskunstnikuks. Tal on instinktiivne, loomulikult toimiv dramaturgiline mõtlemine. Pean silmas, et ta mõtleb alati lookeskselt, loo vajadustest lähtuvalt, räägib lugu ruumiliste vahenditega, ei takerdu ebaolulisse. Dramaturgiline ja ruumiline mõtlemine on see, mis eristab teatrikunstnikke näiteks maalikunstnikest või installatsioonikunstnikest. Sellepärast me enamasti ei maaligi.

Maailm on praegu niivõrd kitsenenud, kõik on nii spetsiifiline. Hüperfragmenteerumine teeb mulle tõesti muret. Proovi sa osta tänapäeval tavalist piima või tavalist šampooni! See ei ole võimalik, enne pead läbima tohutu valikute spektri. Iga eriala esindaja tunneb väga hästi ainult oma kitsast valdkonda. Mõtle kas või arstide peale. Ent lavastused on läinud järjest suuremaks, keerulisemaks ja tehniliselt nõudlikumaks. Lavastuskunstnikud on vist need viimased  renessanslikud gerondid, kes peavad teadma kõike. Me töötame eri žanrites, eri meediumides, filmis ja teles, metsas ja teatris, grimmis ja metallitöökojas, aga me istume ka turunduskoosolekutel, et töötada välja lavastuse plakati idee. Soomes näiteks õpetatakse lava- ja kostüümikunstnikke eraldi kateedrites. Arvan, et päris õige see ei ole; ideaaljuhul võiks see maagiline maailm, mis su eesriide avanedes vastu võtab, olla autorilooming. Kui see moodustub kolme inimese loomingust, võib tulemus kergesti piseneda. Ideaaljuhul kujundaksin ka mina ise nii lava kui kostüümid, video ja valguse, aga paraku on ööpäevas vaid kakskümmend neli tundi, millest üheksa on mõistlik magada.

 

Pean tunnistama, et kogu see inspiratsiooni osa ja ideede käivitamine on mulle sinu ameti puhul tundunud ikka paras voodoo. Mul on selline kujutlus, et teatrikunstnik saab lavastajalt juhistena mingeid aforistlikke lausejuppe ja sirgeldab siis ehk midagi paberile, kuni ühel ööl kargab une pealt istukile ja teatab pidulikult: taha kolm viltust kreemikasvalget seina ja kangelanna viimane kleit on roheline samet!

No see on nüüd küll üsna kirjanduslik lähenemine, minul midagi sellist ei ole olnud. Julgeksin seda protsessi kirjeldada ehk teatava destilleerumisena — nägemus hakkab udust või hämarusest välja joonistuma, kui ennast piisavalt sügavale kaevad. Väga sageli algab nägemus peale materjalist, seega mitte dramaturgiast, vaid just nimelt füüsilisest materjalist. "Sweeney Toddi" puhul näiteks lõi mulle pärast libreto esimest lugemist silme ette krigisev roostes metall ja kajakate kisa, millele hakkasin otsima vormi. Kui sul pärast esimest lugemist mingit tunnet ei teki, siis ehk ei peakski seda tööd ette võtma.

Ma ju kaua aega ei osanud näitemänge lugeda, takerdusin olustikulistesse detailidesse. Meisterlik šoti lavastuskunstnik Ellen Cairns, kes on teinud Eestis Georg Malviuse lavastustele võimsaid kujundusi, andis nõu: "Kui loed näitemängu, siis kõik remargid ruumide ja tegelaste kohta jäta vahele, loe ainult dialoogi osa." Ellen on mind ikka ja jälle oma läbimõeldud ja kujundirikka kunstilise mõtlemisega inspireerinud. Ent minu esimene teadlik visuaalne teatrielamus oli 1980-ndate keskpaigas Vadim Fomitševi "Norman Vallutaja" — see maailm seal laval oli nii maagiline.

Meie töö puhul ei saa ka kuidagi mööda sellest, et ees on väga kindel tähtaeg ja lõpmatult päästvat inspiratsiooni oodata ei saa. Oma algusaastatel ma muidugi kõndisin ringi, muudkui otsisin ja ootasin. Nüüd juba tean, kuidas inspiratsiooni esile manada. Igal töötaval kunstnikul on sama salavalem, milleks on enamasti "hakka peale, lihtsalt alusta kusagilt". Inspiratsioonihetk on siis ehk see moment, kui suudad tõlkida oma nägemused või tunde kujundikeelde, hetk, mil näed sellest udust paistmas ka mingit selget vormi või värvi. Siis korraga hakkab mõte jooksma nagu kett. Nüüd tuleb teha kiire telefonikõne lavastajale ja näidata talle oma esimesi visioone. Kui mõtted haakuvad, siis edasi on kõik lihtne, istu ainult laua taha ja kõik ülejäänu on juba puhas rõõm.

 

Aga on sul vahel olnud ka terviknägemus lavakeskkonnast ilma konkreetse lavastuseta? Nii et ükskord uut tööd alustades taipad, et siin saab selle ammuse nägemuse teoks teha?

Ei, sellist asja mul pole olnud… mulle meeldib töötada ette antud oludes, kus on kindlad piirid. Kooliajal sai muidugi katsetatud mõttemänge, mingeid piiranguid ei olnud ja sa võisid lavale paigutada kümnemeetrise läbimõõduga hõljuva klaasmuna… Mind tõesti inspireerivad konkreetsed, reaalsed olud. Mida keerulisemad olud, mida võimatum teha, seda ootamatum ja põnevam on töö. Mida keerulisem ruum, seda põnevam on sageli tulemus. Näiteks võiksin tuua koos Ain Mäeotsaga tehtud suvelavastused "Peko" ja "Taarka", või ka "Huck" ja "Auto". Teine kitsendus on muidugi raha, see tähendab lavastuse eelarve. Kui teatril raha ei ole, siis seda lihtsalt ei ole, siit ei olegi mõtet edasi pressida. Tark kunstnik muidugi uurib alati välja, mis on lavastuse eelarve, et mitte ummikusse joosta. Mulle meeldib Aare Toikka suhtumine, kes ütles kunagi umbes nõnda, et iga ideed on võimalik lahendada kümnel viisil; ei ole nii, et idee väljendamiseks on ainult üks võimalus. Noortele lavastajatele-kunstnikele peaks mõnikord seda meelde tuletama. Iga lugu on võimalik rääkida vähemalt sajal moel. Kui eelarvet ei ole, tuleb lavastus teha lihtsate või eriti lihtsate vahenditega. Omaenda praktikast võin tuua sellise näite —"Ekke Moor", lopsakas lugu paljude tegelastega, lavakate tükk paar aastat tagasi VATis. Eelarve ei olnud küll päris olematu, aga materjali arvestades siiski suhteliselt napp ja nii me leppisime Aare Toikkaga sissejuhatuseks kokku, et teemegi selle nappide vahenditega. Kokku aga tuli täpne, ilus ja lummav tervik. Ma ei usu, et publikul tekkis tarvidus hakata juurdlema, kui palju sinna raha sisse oli pandud.

 

Oled sa mõelnud, et võiksid ka ise noori teatrikunstnikke õpetama hakata?

Mulle on kunagi ettepanek tehtud, aga siis olin ma ilmselgelt inimesena liiga toores ega olnud ka valmis teatrimängu arvelt oma aega ohverdama. Arvan, et praegu võtaksin selle väljakutse vastu. Sest mind paelub võimalus kogutud töökogemust destilleerida, analüüsida ja lahustada siis see kontsentraat ka teistele arusaadavaks teadmiseks. Kui vajadust pole, siis ju mõtete sõnastamist nii lihtsalt ette ei võeta. Õpetamine on ka südametunnistuse teema. Ja muidugi ei saa mööda tõigast, et uus ERKI maja on nii äge, nii kuratlikult inspireeriv, et tahaksin lihtsalt selle majaga seotud olla. Aplaus KUU arhitektidele!

 

Millist etappi oma töös sa kõige rohkem naudid?

Oleks vist patt öelda, et naudin vaid mõnda kindlat hetke. Loominguline elu ongi nauding ja privileeg, sukelduda ikka ja jälle uude lavastusprotsessi. Vabakutselisena olen sageli päris uutes kooslustes, kus tekib ennustamatu sünergia. Kõige erutavam on see pingpongihetk lavastajaga, kui sa pärast rääkimisi näitad talle oma esimesi mõtteid ja kui ta peegeldab neid sulle tagasi ja sina omakorda talle. Sellest loomingulisest palangust võib kerkida uusi ja uusi korruseid, mis mõnikord võivad kasvada pilvelõhkujaks… Aga samas on see ka kõige raskem hetk, sest tajun, et minu kõige hapramad, kõige tooremad ideed, mida lavastajale näitan, peaksid olema tema jaoks juba midagi erilist ja enneolematut. Milline maalikunstnik näitaks kellelegi oma esimest visandit? Ja kui siis selgub, et lavastaja on mõelnud hoopis midagi muud, võib mul olla päris raske sealt elevandiluust tornist alla tulla, kus ma ennast nii mõnusalt sisse olin seadnud. Vahel võib minna nii, et lavastaja jääb oma nägemusele kindlaks, ja ehkki ma ise oleksin valinud hoopis teise lahenduse, viin  kodurahu huvides selle protsessi lõpuni, sest teater on meeskonnamäng ja kui oled juba sõitvas paadis, on hukutav hakata kannaga vastu selle põhja taguma. Aga see jääb meie viimaseks koostööks, sest tahan teha iga lavastust avatud dialoogi vormis ja usaldades partnerit.

 

Üks delikaatne teema selles ametis on näitleja ja tema kostüümi kokkusobitamine, mis eeldab kunstnikult teatavat psühholoogilist takti. Keegi sinu kolleegidest on kasutanud väljendit, et kostüüm tuleb näitlejale "selga  rääkida".

Kui ma loon laval näha oleva maailma, siis ma loon sinna nii päikese kui kuu. See on üks tervik, kus liiguvad ringi elanikud, kes näevad välja nii, nagu selle maailma reeglid ette näevad. Sisu minu antud vormile, see, kuidas need inimesed räägivad, mõtlevad või kõnnivad, loob näitleja. Peame üksteist usaldama. Minu ülesanne on aidata lavastuse sünnile kaasa omaenda tööriistadega. Teravaid olukordi, kus näitlejaga läheb päris keeruliseks, on mul olnud suhteliselt harva. Esimeses proovis näitan alati trupile kujundust-kostüüme, räägime lavastajaga lavastuse kontseptsioonist. Kui trupp on näinud suuremat pilti, ei ole näitlejatel hiljem tavaliselt detailidega probleemi. Või kui on, siis on enamasti tegemist puhtalt inimlike teemadega. Mõistagi tunneb näitleja oma keha ise kõige paremini ja kui küsimus on näiteks seeliku pikkuses, siis loomulikult ma kuulan teda. Näitleja peab end laval hästi tundma, ka see on üks lavastuskunstniku ülesandeid.

 

Sinu looming jaotub valdavalt kahte suuremasse gruppi: värvilised ja vaatemängulised suurprojektid paljude lavapiltide ja hunniku kostüümidega või siis väikeste saalide kammerlikud lood. Selliseid "normaalmõõtmetes" nimetusi on suhteliselt vähe.

Tõsi. Samas, naudin teravaid kontraste näiteks ka toidus või elus üldiselt. Pärast Linnateatrist ära tulekut, kus olin teinud kaua järjest väikeste saalide peenpsühholoogilisi lugusid, nautisin vahelduseks mastaapseid muusikalavastusi. Sisulist vahet minu töös muidugi ei ole, nagu ka mitte žanrites. Ma siiralt ei mõista, miks näiteks muusikali või komöödiat peetakse kuidagi madalamaks žanriks. Tähtis on ju see, kuidas lavastus on tehtud. Kas haarab ja kuivõrd ta suudab vaatajat emotsionaalselt raputada.

 

(Järgneb)

 

Vestelnud SVEN KARJA

Toimetaja: Valner Valme

Allikas: Teater. Muusika. Kino



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: