Risto Joost: koorijuhtimise eriala pole Eestis sisuliselt mitte midagi väärt ({{commentsTotal}})

Foto: Hendrik Osula

Kammerkoor Voces Musicales tähistab laupäeval Jaani kirikus koori ellukutsuja ja dirigent Risto Joosti juhtimisel oma 20. tegevusaastat. Joost rääkis kontserdi eel saates "Delta" koori saamisloost, arengutest, aga ka muredest. Ta leiab, et koorilauljate tööd ei väärtustata Eestis piisavalt ja võetakse enesestmõistetavalt, milles on oma roll ka koorijuhtide alatasustamisel.

Joost märkis, et need 20 aastat on möödunud väga intensiivselt. "Koori algus oli tegelikult seotud praktilise vajadusega, kuna ma õppisin sel hetkel Eesti Muusikaakadeemias ja olin just lõpetanud oma esimese kooliaasta Kaarli puiesteel." 1999. aastal alustas Eesti Muusikaakadeemia uut elu uues majas ja ühes sellega kutsus Joost ellu ka Voces Musicalese.

"Ma sain aru, et akadeemial endal oli seda kooripraktika ressurssi nii vähe, et sellest kindlasti jääb arenguks napilt. Sellega kindlasti saavutasime need eesmärgid, mis mul olid ja ma tahtsin eelkõige ise avastada seda maailma, sest ma olin juba pikalt tegutsenud erinevates koorides. See saigi selliseks muusikute keskkonnaks", selgitas ta.

"Seal oli väga palju toredaid muusikuid endisest Tallinna muusikakeskkoolist, kes tulid akadeemiasse õppima, rahvast üle Eesti, kes tulid akadeemiasse ja olid lauluhimulised ning õppisid laulmist, dirigeerimist, kompositsiooni ja erinevaid instrumente. Nad kõik olid seal." Joost tõi välja nimed, nagu Katrin Targo, Katrin Valk, Veronika Portsmuth, Maris Liloson, Ele Raik, Õnne-Ann Roosvee, Jorma Sarv, Ülo Krigul, Vambola Krigul ja Kaarel Telgmaa.

"Ma kindlasti jätan praegu siit kedagi väga olulist välja. Need on lihtsalt ühed nimed, kes kohe ette tulid. Me läksime kohe "Tuljaku" konkursile ja seal läks positiivselt, saime tähelepanu ja tunnustust ning sealt hakkas see teekond, mis tähendaski katsetamist ja avastamist, et kuhu võiks see inimhääl areneda ja mis repertuaari laulda."

Ta rääkis, et nende eesmärk oli kohe laulda nn pärismuusikat ehk võimalikult ruttu kätte saada maik, mida tähendab ise luua kvaliteeti. "Arvo Pärdi, Bachi loomingu ja vanamuusika kaudu. Meie eesmärk oligi võtta just neid kõige olulisemaid heliloojaid, kes mind ja lauljaid kõige rohkem õpetaksid. See ongi olnud väga meeldiv teekond."

Joost oli Voces Musicalese peadirigent 10 aastat, pärast seda on sama ametit pidanud näiteks Endrik Üksvärav, Kaspar Mänd, Benjamin Kirk, Valter Soosalu, Galina Morozova ja Jaanika Kuusik. "Ühesõnaga, neid on päris palju. Praegu on näiteks Lodewijk van der Ree koori juures dirigent ja koormeister."

Ta väga loodab, et kooril on ees tulevik täis ilusat muusikat ja palju toredaid tegemisi. "Minu hinnangul ei ole koor mastaapi silmas pidades põhimõtteliselt kunagi nii hästi laulnud. Me laulame [laupäevasel kontserdil] Arvo Pärti ja Pärt Uusbergi uusteoseid, vanamuusikat jne. Nagu headele ja suurepärastele heliloojatele kombeks, siis vahet pole, mis formaadis nad kirjutavad. Nad tajuvad kohe selle instrumendi omadust ja suudavad midagi pakkuda nii interpreedile kui ka publikule, kes seda esimest korda kuuleb."

Joost rääkis Pärt Uusbergi "Kiituse laulust", mille maailma esiettekanne toimub laupäeva õhtul. "See on väga hea lugu. See on väga ilus lugu. See on väga ilusa eesti keelega lugu. See on väga nõudlik. Ma ei räägi muusika tehnilistest nüanssidest. Ma räägin just Pärdile iseloomulikust tundlikkusest, keele- ja värvitajust. Selles mõttes on see hästi huvitav teekond ja ma väga ootan, mis edasi saab."

Koorilauljaid ei väärtustata piisavalt

Joost tõdes, et progressiivne uue loomine on Eesti keskkonnas saanuks standardiks. "See on hästi positiivne. Meil esitatakse kogu aeg pigem uut muusikat kui vana. Väga palju ei näe, et kavas on Brahmsi või Mendelssohni motetid. Seda kohtab väga harva. Pigem on uudislooming, mis näitab ühiskonna kohta päris palju."

Ta märkis, et Kesk-Euroopas, Eestis ja mujal professionaalide ikollektiive juhatades on tal üks asi pikalt hinge peal olnud, mis on teda selle žanriga ühtaegu väga kõvasti sidunud, aga teda natuke ka eemale tõuganud.

"Miskipärast – ja ma saan aru nendest põhjustest – on koorimuusika ja -lauljad klassikalise muusika kontekstis kuidagi eraldi nähtused. Koorimuusikat peetakse tihti ikkagi harrastusmusitseerimise vormiks. See on äärmiselt kahetsusväärne, sest hästi laulda on äärmiselt keeruline ja nõudlik. Seda eriti ansamblis. Siinkohal peaksid orkestrandid kindlasti mõtlema."

Joost selgitas, et kui nt keelpilliseltskonnal on, kuhu vajutada, siis lauljal ei ole. "Ta peab kõik selle oma kehast tunnetama. Väga tihti mängivad orkester ja koor koos ning kui näiteks mõni keelpillirühm tõmbab lahtise keele, mida koor täpselt ei taba, siis vaadatakse, et "no kuulge, teil on intonatsiooniga ikka väga kehvasti". Aga kooril ei olegi seda nuppu. Kooril ei olegi seda lahtist keelt, rääkimata sellest konkreetsest nupust, mida vajutada, kust see heli tuleks."

Ta loodab väga, et saabub aeg, kui laulmist hakatakse tervikuna tõsisemalt võtma. "Koori distsipliin on kordades raskem kui instrumentalistide oma. See on seotud just sellega, et orkestril ei ole teksti. Orkester mängib. Loomulikult nad kõik on professionaalid, selles ei ole üldse küsimust ja sa peadki olema oma ala virtuoos, et suuta midagi esitada. Aga kui sul on tekst, erinevad keeled ja tuhandeid eri nüansse, mis vajavad esiletoomist, rõhutamist, et aktsent ja värving oleksid õiged, siis tekivad täpselt eelmainitud raskused," rääkis ta.

Joost ei taha sellega öelda, et instrumentalistid kuidagi lauljaid alahindaksid. "Aga kuidagi on niimoodi ühiskonnas kujunenud, et see vorm on alles lapsekingades. Solistid on justkui väärtustatud, aga koorimuusika on ikka nagu harrastustegevus ja laulupidu, et "tuleme ja laulame ning mis see nüüd siis ära ei ole"," jätkas Joost.

Koorijuhid on alamakstud

Ta kinnitas, et nende probleemide juured on selles, et koorijuhtidele ei maksta normaalselt palka. "Ma olen sel teemal debateerinud peaaegu 20 aastat ja hetkel ei ole koorijuhtimise eriala, mida muusikaakadeemias õpetatakse, sisuliselt mitte midagi väärt. Nii karmilt kui see ka ei kõla, aga ma olen ise selles asutuses õppinud ja täpselt nii see on. Selle paberiga sa ei saa mitte kuskil tööd. See pole isegi mingi amet."

Ametiks muutub see Joosti sõnul siis, kui inimene saab koolis õpetada, milleks on omakorda vaja eraldi paberit, mis tähendab, et koolimuusikul on tegelikult kordades suurem õigus olla selles valdkonnas tegev. "Koolimuusik õpib ka dirigeerimist. Aga koorijuht on hästi spetsiifiline eriala ja nõuab rohkem kui lihtsalt käsitööoskust. See nõuab erilist annet, töövõimet, karismat ja lahtist mõtlemist."

Joost leiab, et sel hetkel, kui koorijuht peab ellujäämise nimel hakkama tööle viie erineva kooriga, ei saa ta tegelikult oma erialale maksimaalselt keskenduda. "Ta peab end killustama ja see on põhjus, miks meie koorikultuur ei ole nii kaugele jõudnud kui näiteks on lätlastel, kes on selle küsimuse palju paremini ja targemalt lahendanud ja kelle omavalitsused ning linnad koorijuhte ja koore doteerivad," tõi Joost näite.

"Kui te vaatate praegu rahvusvahelisi konkursse, siis lätlased panevad igal pool konkursid kinni. Nad lihtsalt võidavad kõik konkursid ära või on esimese kolme hulgas. Eestis on ka väga tublisid koore, aga üksikud sähvatused. Aga seal on terve liikumine tugev ja jõuline," lisas ta.

"Ühesõnaga, poliitikud ja inimesed, kes otsustavad – kui te tulete lõpuks lauluväljakule ja arvate, et see on kõik nagu issanda armust loodud ning tuleb kuidagi iseenesest, siis see ei ole nii. See on meeletu töö, professionaalsete inimeste igapäevane investeering, kes teevad seda päris kindlasti alamakstult. See kõik võiks olla veel kõrgemal tasemel kui nad saaksid tegelikult rahulikult keskenduda oma ühele-kahele koorile," leiab Joost.

Viimase uuringu järgi on Eesti koorijuhi kuutasu pisut üle 100 euro.

Toimetaja: Merit Maarits

Allikas: "Delta"



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: