Arvustus. Mees ja tema munad ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Lilija Vjugina dokumentaalfilm “Ülo Sooster. Mees, kes kuivatas rätikut tuule käes”.
Lilija Vjugina dokumentaalfilm “Ülo Sooster. Mees, kes kuivatas rätikut tuule käes”. Autor/allikas: kaader filmist

Uus film kinos

"Ülo Sooster. Mees, kes kuivatas rätikut tuule käes"

Režissöör Lilija Vjugina

Operaator Sergei Sõrbu

Helilooja Timo Steiner

Baltic Film Production, AVC Charity ja Reval Film 2020

Pole eriti kahtlust, et Ülo Sooster (1924–1970) on ka veel pool sajandit pärast surma üks selliseid eestlasi, kes on kuskil mujal märksa tuntum kui kodumaal. Kuigi Soosteri kuulsust ei saa võrrelda päris Arvo Pärdi mastaapidega, on ta Moskva sõjajärgse ning nõukogude mittekonformistliku kunsti ajalukku kindlalt sisse kirjutatud olulise tegelasena. Võimalik, et kujutava kunsti esindajal ongi üldrahvalikku tunnustust mõnevõrra raskem saavutada, vähemasti siis, kui sa ei tooda piisavalt nunnusid loomapilte ja Pühajärve vaateid. Sooster on kindlasti piisavalt huvitav ja oluline nähtus, et tema mälestuse kinnistamisele võiks rohkem mõelda.

Uus dokumentaalfilm "Ülo Sooster. Mees, kes kuivatas rätikut tuule käes" täidab omas žanris lünka Soosteri jäädvustamisel. Suurema draama huvides võiks ju väita, et Soosterile pöörati Eestis selg ning alles nüüd hakatakse teda avastama, kuid see pole siiski päris tõsi. Esimese isikunäituseni jõudis Sooster siiski just Eestis, tõsi, juba pärast surma 1971 Tartus ja Tallinnas. See rõhutab tollase võimu leppimatust kunstiga, mis ei järginud nõukogude realismi standardeid nii siin kui Moskvas, aga ka järgnevatel kümnenditel toimus näitusi Eestis ning ilmus katalooge Soosteri töödest. Ei saa öelda, et Sooster oleks Eestis täiesti ära unustatud, aga tema tööd lihtsalt ei saanud üldrahvalikeks.

Soosteri lugu on autoriseeritud film ehk sel on perekonna heakskiit. Üks filmi läbivaid niite on Ülo Soosteri poja Tenno-Pent Soosteri liikumine isa jälgedes tolle elus tähtsais paigus: sünnikodus Hiiumaal, Tartus, kus ta õppis, Tallinna ateljees, pärast jaburat süüdistust Hiiumaa lennuki kaaperdamises (Hiina kaudu Pariisi lendamiseks!) aga juba vangilaagris kaugel Karagandas. Pärast põgusat naasmist Eestisse lahkus pettunud kunstnik aga Moskvasse. Perekondlike materjalide kasutamine on selle filmi õnnistus ja koorem.

Ühest küljest annavad Soosteri elu edasi abikaasa Lidia ning poja isiklikud mälestuskillud ning ilmselt ka tänu neile saadud kontaktid Soosteri Moskva kaasaegsete ja sõpradega, kes pakuvad sissevaadet peamiselt Moskva-aastate ellu. Osa sellest materjalist on tuttav Lidia Soosteri mälestusteraamatust "Minu Sooster", mis aastal 2000 ilmus ka võrdlemisi räpakal kujul eesti keeles. Arvestades filmi võttekohtade geograafiat, on ettevõtmine olnud päris suur, sest filmitud on nii Eestis, Venemaal, Kasahstanis kui Iisraelis, nii et pole vist ime, kui vahepeal otsiti toetust isegi Hooandjast. Kuigi episood Soosteri toimikut tutvustavatest kasahhidest on kergelt koomiline, on filmi põhiraskus ikkagi Soosteri Moskva-aastatel.

Algusraskuste järel saab temast osa Moskva uuest avangardistlikust kunstiringkonnast. Küllap on paljudele juba tuttav Soosteri seos ühe ajaloolise episoodiga, kui 1962 Moskva Maneežis toimunud näitusel Nikita Hruštšov moodsat kunsti sõimas ja teatas, et "kunsti osas on ta stalinist", kahjuks pole küll säilinud salvestust, kuidas Sooster ja Hruštšov omavahel teravusi vahetavad, mida dokumentaalis meenutatakse.

Kui Eestis seostuvad inimestel Soosteri motiivid peamiselt muna, huulte ja veidrate geomeetriliste vormidega, siis filmis on mõningaid huvitavaid kaadreid Tretjakovi galeriis leiduvast Soosteri graafikast, millest suur osa on raamatute illustratsioonid. Soosteri raamatuillustratsioonid ei ole küll ka Eestis päris võõrad, näiteks on tema tehtud üks tuntumaid nõukogudeaegseid Lutsu "Kevade" kaanepilte.

Kuid Sooster olevat illustreerinud ka hulga väliskirjanduse tõlkeid vene keelde (nende seas on ka Eesti kirjandust, näiteks Smuuli "Muhu monoloogid"), aga ka üsna lennukaid ulmekirjanduse klassika illustratsioone. Neid pilte oleks huvitav eraldi näha ja võib-olla tasuks kunstniku auks Eestiski uuesti kasutada. Huvitav on ka Soosteri eksperiment multifilmidega, millest läbi raskuste on päästetud 20-minutine hullumeelselt Magritte´iliku või "Monty Pythoni lendavat tsirkust" meenutava graafikaga film "Klaasist harmoonikum", mida võib täispikkuses näha ka Youtube´is.

Filmis küll mainitakse, et Soosteri kontaktid Eestiga olid pärast Moskvasse kolimist väga vähesed, aga samas on mitmete Eesti kunstnike mälestustest läbi käinud, et tegelikult omavahel siiski suheldi, Sooster tegi ka siia mõningaid töid ning 1969. aasta juubelilaulupeo külastus polnud tema ainus kontakt. Kaasaegsete mälestuste järgi oli Sooster elu lõpu poole korduvalt rääkinud võimalusest Moskvas kõik kokku pakkida ning kolida Tallinnasse või Hiiumaale, filmis seda teemat ei arendata, rohkem on see siiski Moskva-keskne. 1970. aasta 25. oktoobril Sooster sureb ootamatult, ta leitakse oma ateljeest. See sündmus on sünnitanud hulga teooriaid, kas tegu oli terviserikke või kuriteoga, aga film ei ole õnneks üles ehitatud laevakerest aukude leidmisele ning kokkuvõttes pole see seal kandev teema.

Kui varem sai märgitud, et omaste heakskiit võis filmile mõnes mõttes ka kahjuks olla, siis rohkem võinuks kunstniku kõrval kajastada inimlikku poolt, seiku kunstnike eluolust ja ilmselt ka pahupoolt, millele aegajalt vihjatakse.

Tehnilise külje pealt on filmis kohati huvitavaid lahendusi kunstiteoste ja fotode sulandamisest maastikku, kuid natuke liiga palju on lustitud droonikaadritega. FIlmis puuduvatest või natuke vähe käsitletud teemadest oleks oodanud natuke rohkem materjali Eesti kohta (sõjaaja sündmused, näiteks ka suhtlus Valdur Ohaka jt Eesti kunstnikega, hilisemad kontaktid) või Soosteri koht praeguse aja Vene kunstis galeriide või oksjonite tasemel (umbes viisteist aastat tagasi tekitas Eestis ärevust võimalus, et perekond müüb osa olulisi Soosteri töid Moskvas maha, nii et hakati nende ostmiseks kähku raha otsima).

Kindlasti on "Ülo Sooster. Mees, kes kuivatas rätikut tuule käes" veel üks tänuväärne tükike kunstniku mälestuse jäädvustamisel. Küsimus ei ole selles, kas peaks igal juhul skeptiliselt vaagima Soosteri originaalsust ülemaailmses kontekstis, vaid vastupidi, julgelt rõhutada tema olulisust ajastu huvitava näitena. Kui me ise oma legende ei põlista, siis kes seda ikka teeb – kui aga neid hakkab jutustama keegi teine, tulevad rõhud hoopis teised. 

Toimetaja: Valner Valme

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: