Helilooja Erkki-Sven Tüür, kes käis esmaspäeval VHK keelpilliorkestri proovi kuulamas, oli noorte mängust hämmastunud. "Kuigi need lapsed ei mängi minu kõige nõudlikumaid partituure, ei ole see ikkagi lihtne kraam. Töö, mida Rasmus on VHK orkestriga teinud, on täiesti fantastiline," kiitis helilooja.

"See töö ja kohtumine annab mulle mingit hoopis teistlaadi energiat," rääkis Tüür. "Kui minu aastakümneid tagasi kirjutatud muusikat endiselt mängitakse, siis see tähendab, et selles on mingisugune potentsiaal elada väljaspool oma põlvkonda, oma aega. Igale loojale on see rõõmustav ja oluline."

Dirigent Rasmus Puur näeb aga helilooja vanemat loomingut juhatades seda, et too on nende kirjutamise ajal olnud temavanune. "Minul seda retrospektiivi või nostalgiat tegelikult ei ole," rääkis Puur, kes lähtub Tüüri muusika tõlgendamisel sellest, millised küsimused temal noore inimesena on.

"Kui helilooja käib proovis, siis ta küll annab vihjeid, mis ta tol hetkel mõtles, aga minul interpreteerides võivad asjast olla hoopis teised nägemused," rääkis Puur. "Meil on samas muusikas mingi oma asi ajada," leidis ta.

"On oluline, et partituur inspireeriks," on Tüür nõus. "Polegi nii tähtis, mida ma mõtlesin või tahtsin saavutada, see võib olla taustainfoks. Tähtis on see, et inimene, kes selle ette võtab, vaataks seda oma värske pilguga. Siis on lootust, et sünnib midagi niisugust, milles on loov impulss sees."

"Mõni kollektiiv mängib seda muusikat nii nagu see sünniks just siin ja praegu ning ma kuulen seda nii nagu ma mitte kunagi varem pole kuulnud. Mõnd teist, ka väga soliidset seltskonda kuulates on aga tunne, et ma olen seda kõike juba kuulnud," selgitab Tüür.

"Partituuris peab olema täpselt nii palju kui vaja, et juhatada interpreet õigele teele, aga see ei tohi teda liialt piirata," leiab Puur, kes peab inspireerimist partituuri üheks olulisemaks ülesandeks. "Minu meelest Erkki-Sveni partituurid seda ka võimaldavad, seal on see lõtk sees, mis võimaldab mul oma vaatenurka avada," lisas ta.

Helilooja Erkki-Sven Tüür usub, et tema loomingu interpreteerimine võimaldab noorel inimesel kaasaegse muusikaga kontakti saada. "Iga stiil ei ava ennast nii kergesti," arvab ta. "Selles mõttes on need lood hästi valitud, püüdmise isu ei rauge enne ära kui sealt hakkab ka midagi tagasi tulema," leiab Tüür, kes peab seda eriti oluliseks nii noorte inimestega töötamisel.

Noortega töötanud dirigent ei ole aga nõus, et Tüüri teosed ennast kergelt kätte annaksid. "Sellises vanuses selliste teoste äramängimine ei tule kohe," kommenteeris Puur. "Seal on üks teos, mille puhul ma proovis esmakordselt tajusin, et mul tekib vastuseis. See lugu oli motivatsiooni piiril. On lood, kus on heas mõttes teatud pingutuse aspekt ja mis samas panevad tundma, et ma saan hakkama. See on väga motiveeriv. Aga kui balanss on sealt natuke ära ja antakse üle jõu käiv ülesanne, siis ei ole lihtne tähelepanu ja pingutust hoida," rääkis Puur, kes usub, et ettevalmistus selliseks kontserdiks kestab sisuliselt kogu elu.

"See kontsert pidi algselt olema maikuus, aga pandeemia lõikas selle ära. Jätkasime tööd iseseisva partituuride harjutamisega, lisaks andsin neile kuulata teatud lood, mis ei olnud need lood, mida me mängime. Nad pidid kirjutama tagasiside — mida nad tunnevad, mis olid nende muljed. See oli maailma sisse elamiseks ja see ülesanne aitas samuti sellele kontserdile mingit vundamenti ehitada," kommenteeris Puur tööprotsessi.

"Noore inimese vaimustus on kõige siiram, sest muusika on uus. Need inimesed, kes neid lugusid orkestris mängivad, teevad seda esimest korda ja nad tõlgendavad seda täiesti puhtalt lehelt. See on võluv! Need lood on tehniliselt piiripealsed, aga see piir on ületatav ja sedaviisi sünnib midagi erakordselt meie kõigi jaoks," rääkis Puur.

Kontserdil tulevad ettekandele Erkki-Sven Tüüri varasemad teosed, aga ka täiesti uus seade keelpilliorkestrile. "Konkreetne pala, "Päikesevene", ulatub muusikalise materjali poolest 1981. aastasse. See oli progeansambli In Spe kavas," kommeteeris Tüür. "Aasta alguses tuli Rasmus mõttega, et teeks selle keelpilliorkestrile, see mõte oli mul ka endal peast läbi käinud, ja nii ma selle heal meelel ka tegin," rääkis helilooja.

Lisaks kõlavad kontserdil "Insula Deserta" 1989. aastast, tsükkel "Action. Passion. Illusion" ja "Risti vari", mis on küll hilisem, aga sobitub stilistiliselt varasemasse perioodi.

"Minu areng oleks võinud kulgeda kahes suunas, ja seda lugu kirjutades ma kujutlesin end sellesse jõkke, kus ma tegelikult ei hakanud ujuma," rääkis Tüür "Risti varju" sünniloost. "See on Manfred Eicherile pühendatud, tema sümpaatia kuulus minu varasema perioodi töödele." Rasmus Puur aga leiab, et tagasivaated noorpõlve stiilidele omandavad tahes-tahtmata mingi uued kihid või kvaliteedid.

Rasmus Puur on VHK keelpilliorkestriga teinud mitmeid autorikontserte. "Kui võtta üks autor ette, siis tema muusikat juhatades ja selle sisse minnes ma tajun, et ma saan aru, kuidas see inimene mõtleb või kuidas tema komponeerimisprotsess seal laua taga tõenäoliselt välja näeb," rääkis Puur. "See ei pruugi tegelikkuses nii olla, aga mul tekib mingi taju. Materjali kaevumine aitab mul päris hästi mõista inimest, kelle muusikat ma juhatan."

VHK keelpilliorkestri kontserdid toimuvad 4. novembril Tapa kultuurikojas, 6. novembril Kullamaa kultuurimajas ning 8. novembril Tallinna Filharmoonia Mustpeade majas. Kontsertidel esinevad solistina VHK muusikakooli õpilased Milla Rõuk ja Adrian Paemurru klaveril ning viiuldaja Arp Eerik Reindla duos pianist Kirke Karjaga.