"Borat Subsequent Moviefilm"

"Uues filmis teeb Sacha Baron Cohen suhteliselt sedasama, mida esimeses filmis," rääkis Sauter. "Teises osas läheb Borat Ameerikasse, et viia Donald Trumpi asepresidendile Mike Pence'ile kingituseks tütar, kelle nimi on muide Tutar."

Filmikriitik peab Borati järjefilmi ülesehitust aga pisut kohmakaks: "Mul on tunne, et see lugu sündis kuidagi käigu pealt, filmis muudetakse pidevalt suunda," kommenteeris ta. Samas leiab Sauter, et kui seda filmi üldse vaadata, siis praegu on selleks parim hetk.

"Selle filmi parim enne möödub ilmselt üsna kiirelt. Teadupoolest filmiti see ajal, mil koroonaviirus jõudis USA-sse. See on ka siia filmi põimitud, mistõttu need sündmused on kõik nagu praeguse hetke sündmused."

Kriitik leiab, et Borat ei mõju enam värskelt nagu 2006. aastal. "Praegu on väga palju juutuubereid, kes teevad sedasama. Nad lähevad kaameraga välja, teevad lolle tempe ja meie naerame selle üle. Või õnnestub neil kaamera ette saada keegi reaalse elu persoon, kes ennast lolliks teeb ja end uue nurga alt näitab. Inimesed teevad nüüd ise seda, mida Borat 2006. aastal väga hästi kinoekraanidel tegi," rääkis Sauter.

Lisaks häiris kriitikut filmi poliitiline agnda. "See film tuli ikkagi vahetult enne valimisi välja, kuigi stuudio kuuldavasti ei tahtnud seda teha," ütles Sauter. "Filmis tehakse palju nalja paremäärmuslaste ja koroonaeitajate aadressil, lisaks on filmi lõpus see skandaalne Rudy Giuliani stseen."

Skandaalne stseen kujutab endast Tutre intervjuud Trumpi advokaadiga, nad lähevad hotelli magamistuppa ja Rudy Guiliani paneb korraks käe püksi. Siis ilmub välja Borat. "Minu meelest see film variseb koost just selle lõpustseeniga, kus üritatakse välja pressida mingit skandaalset momenti Rudy Giulianiga," ütles kriitik.

Samas leiab Sauter, et film on hästi konstrueeritud. "Üks põhjus, miks Tutar seal filmis üldse eksisteerib, ongi see, et Borati tegelane on juba niivõrd tuntud. Tal oli vaja mantlipärijat, kes saaks tema eest neid nalju ära teha."

"Kui esimeses filmis üritab Borat Pamela Andersoni röövida, siis see oli kergelt seksistlik või misogüünne nali. Teine osa üritab aga rääkida naiste õigustest ja olukorrast Ühendriikides," selgitas kriitik Tutre rolli.

Sauter tunnistas, et tal on filmikriitikuna seda filmi raske hinnata. "Ma naersin tegelikult väga ja see on põhjus, miks mulle film meeldis, minu meelest nende naljade puändid on väga head," kommenteeris Sauter. Samas pidi ta tõdema, et järjefilmi teostus on kohmakam kui esimesel filmil. "Kvaliteedilt on see selline film, mida võiks kuskilt YouTube'ist näha."

Punktid: 3/5

"Pärsia tunnid"

"See on tõestisündinud lool põhinev ajalooline draama, mille keskmes on Belgia juut Gilles. Ta viiakse koonduslaagrisse ja tal õnnestub natsidele valetada, et ta on tegelikult pärslane. Gilles viiakse ühe ohvitseri ette ja ta peab sellele ohvitserile farsi keelt õpetama, mida ta tegelikult ei oska," võttis Sauter filmi sisu kokku.

Sauter tõi huvitava asjaoluna välja, et kui peategelane Gilles peab välja mõtlema sõnu, mida ohvitserile õpetada, siis ta saab need sõnad koonduslaagris olevast vangide nimekirjast.

"Ohvitser ei tea, et need võltssõnad, mida ta õpib ja millest tal hiljem kasu pole, on tegelikult vangide nimed, mis teda ennast ei huvitagi. See on dramaatiliselt huvitav nüanss," kommenteeris Sauter.

Kriitik lisas, et film on ka omamoodi vaimukas. "Koonduslaagri komöödia pole iseenesest midagi uut. Roberto Benigni tegi üheksakümnendatel filmi "Elu on ilus", mis oli ka komöödia, mille tegevus toimus koonduslaagris," lisas Sauter.

"Kui tavaliselt on Teisest maailmasõjast rääkivates filmides natsid koletised, siis siin filmis on neid üritatud inimlikustada," tõi Sauter välja. "Ka natsiohvitseril on siin mingisugused unistused, minevik ja mõttemaailm."

Punktid: 3.5/5