"It's A Wonderful Life"
Režissöör: Frank Carpa

On mingid teised jõulufilmid ja siis on Frank Carpa juba üle 70 aasta tagasi valminud "It's A Wonderful Life", mis räägib ühe mehe keerulisest elust pühade eel. Eestis pole selle filmi popkultuuriline mõju ehk nii tugevalt esil, aga ingliskeelses maailmas on see film samavõrd jõuludega seotud kui meil verivorst ja praekapsas. Kui filmi jõulude ajal vaadata ei jõua, siis pole ka hullu: "It's A Wonderful Life" on ka lihtsalt täiesti suurepärane film, mille saatel saab nii nutta kui naerda.

"The Apartment"
Režissöör: Billy Wilder

Võiks ju eeldada, et igas jõulufilmis peab olema mõni klišeeline jõululaul või on kohustuslik, et jõuluvana peab igas teises kaadris taustalt läbi jooksma, aga tegelikult saab ka ilma selleta. Jõulud on lihtsalt suurepärane taustsüsteem, millesse annab paigutada ükskõik mis lugu. Hollywoodi kuldajastu komöödiameistri Billy Wilderi kõige jõulusem film on kahtlemata "The Apartment", kus näeme Jack Lemmoni kehastatud tegelase kurbnaljakat lugu pärast üht saatuslikku kontoripidu. "The Apartmentil" on imeline stsenaarium ja tegelased on nii hästi kirjutatud, et mõjuvad pigem kui head sõbrad, kellega tahaks rohkem koos aega veeta.

"Lepatriinude jõulud"
Režissöörid: Janno Põldma, Heiki Ernits

Minu arust räägime liiga vähe sellest, et Lotte-filmide kõrvale on Põldma ja Ernits teinud ka ühe täiesti imelise keskpikkuses filmi "Lepatriinude jõulud", mis võiks vabalt olla kõigi aegade parimate jõulufilmide tabelis. Muidugi on lugu kahe lepatriinu seiklustest jõulude ajal magus ja tulvil klišeedest, aga mis sellest? Kui üldse, siis just pühade ajal võiks igaüks meist otsida endast üles selle liialt emotsionaalse, totra ja labase poole ning seda igasuguse valehäbita välja näidata. "Lepatriinude jõulud" pühitseb just seda sõnumit ning mõjub ka imelise ajastukapslina: pole vist paremat moodust meenutada 2000. aastate eluolu kui näha külmkapis tolleaegseid jogurteid ja muid retrotooteid. Ei mäleta aastat, millal oleks selle filmi vaatamata jätnud, ja ei näe ka põhjust, miks peaksin seda traditsiooni murdma...

"Home Alone"
Režissöör: Chris Columbus

On kindlasti neid, kes hakkavad suurest vihast urisema, kui "Home Alone" jälle telekast jooksma hakkab, aga tegelikult on see ikkagi vapustavalt hästi lavastatud lastefilm, mis pakub rõõmu ka sajandal vaatamiskorral. Noore Macaulay Culkini pättustes on jällegi toredat ja turgutavat naivismi, mida me just pühade ajal igatseme. Lisaks on sinna taha peidetud liigutav lugu armastusest ja hoolimisest, mis just praegusel koroonaviiruse perioodil, kus kõigi lähedaste inimestega ei saa koos olla, peaks mõjuma lootustandvalt. Taas üks film, mida igal aastal rõõmuga üle vaatan.

"Miracle on 34th Street"
Režisöör: George Seaton

Huvitaval kombel osati kunagi palju peenemaid jõulufilme teha. 1947. aastal valminud "Miracle on 34th Street" räägib loo jõuluvanast (ja peab rõhutama, et mitte mingist mängu-jõuluvanast, vaid ühest ja ainsast, päris jõuluvanast), kes peab hakkama kohtus oma identiteeti tõestama. Seega reaalsuses ongi tegu kahetunnise kohtudraamaga, mille igast teisest kaadrist nõrgub samal ajal jõulumeeleolu. Ma ei tea, kuidas režissöör George Seaton midagi sellist teha suutis, aga lõpptulemus on imetlusväärne. Kellele eriti meeldima hakkab, siis filmist on ka mitmeid uusversioone.

"Love Actually"
Režissöör: Richard Curtis

Nüüd aga jälle midagi magusat. 2003. aastal ilmunud Richard Curtise "Love Actually" on pealtnäha selline film, mis ei peaks mulle meeldima: lõputu suhete sasipundar, mille ootamatud armuplahvatused ja dramaatilised lahkuminekud arenevad täiesti jaburatel põhjustel. Mingil veidral kombel on see aga niivõrd liigutav ja erakordselt inimlik lugu, millest ei väsi kunagi. Võib-olla on see liialdus, aga "Love Actually" konkureerib kindlasti läbi aegade parima romantilise komöödia tiitlile. Kellel sellest aga väheks jääb, siis võib vaadata ka kolm aastat hiljem ilmunud filmi mõttelist väikevenda "The Holiday", mis pole ehk nii meeldejääv, kuid ei jää samas ka palju alla.

"White Christmas"
Režissöör: Michael Curtiz

Üllataval kombel ei tehtud Hollywoodi kuldajastul just kuigi palju jõulufilme. Või kui neid ka tehti, siis suurem osa on tänaseks kadunud ajaloo prügikasti. Michael Curtize 1954. aastal valminud "White Christmas" on aga südantsoojendav erand: puhtakujuline muusikal, kus ilusad inimesed laulavad veel ilusamaid lugusid. Tegevus toimub muidugi jõulude ajal ja kuulda saab ka legendaarset nimilugu. Mida sa veel ühelt jõulufilmilt tahad? Pigem üllatab mind see, et Eesti telekanalid seda iga-aastaselt ei näita, sest film pole 65 aastaga grammigi väärtust kaotanud.

"Scrooge"
Režissöör: Brian Desmond Hurst

Pole kahtlustki, et kõige rohkem jõulufilme on valminud Charles Dickensi "The Christmas Caroli" põhjal. Kuigi neid on omavahel küllalt keeruline võrrelda – on lapsemeelseid animatsioone, on muusikale, on ka lihtsalt ebaõnnestunud katseid –, siis ilmselt kõige tähelepanuväärsem on ikkagi Brian Desmond Hursti 1951. aasta versioon, mille esimene veerandtund mõjub pigem kui painajalik õudusfilm. Sealt edasi läheb küll pehmemaks, aga kõige nooremad võiksid selle filmi jaoks ehk veel veidi kasvada. Kelle jaoks on "Scrooge" liiga doom vaatamine pühade ajaks, siis võib ette võtta ka "Mickey's Christmas Caroli", mis suudab imekombel suruda selle küllalt keeruka ja mitmetahulise loo vaid 25 minuti sisse, tegemata seejuures ühtki mööndust.

"Meet Me in St. Louis"
Režissöör: Vincente Minnelli

Klassikalises mõttes pole "Meet Me in St. Louis" mõistagi jõulufilm, sest suur osa filmist toimub kevadel-suvel ja keskendub muudele teemadele, kuid ei saa mööda vaadata kõige põhilisemast: just tänu selles filmis kõlavale Judy Garlandi esitusele sai populaarseks surematu jõululaul "Have Yourself a Merry Little Christmas". Aga tegelikult on tähelepanuväärne muidugi kogu film, sest kuigi "Meet Me in St. Louis" ilmus 1944. aastal, siis on see tänaseks taastatud nii värvikirevalt, et mõjub isegi psühhedeelsena. Lisaks on filmis jutustatav lugu ühest 20. sajandi alguse Ameerika perekonnast nii ilus ja elujaatav, et sobib imeliselt pühadeaega.

"A Charlie Brown Christmas"
Režissöör: Bill Melendez

Täispikkade mängufilmide kõrval saavad jõuludest rääkivad lühianimatsioonid piinlikult vähe tähelepanu. Üks säravamaid neist on kahtlemata režissöör Bill Melendezi "A Charlie Brown Christmas", kus legendaarne multifilmi- ja koomiksikangelane Charlie Brown seisab üllatava probleemi ees: jõulud on liialt kommertsiks muutunud, midagi tuleb ette võtta. Näiliselt lapsemeelne lühilugu on tegelikult erakordselt intelligentne ja tabav ning mõjub ka praegusel hetkel ülimalt aktuaalsena.

"How the Grinch Stole Christmas!"
Režissöörid: Chuck Jones, Ben Washam

Teine lühianimatsioon, mille popkultuuriline mõjuväli on veel kordi suurem, on kindlasti Chuck Jonesi ja Ben Washami 1966. aastal ilmunud "How the Grinch Stole Christmas!". Tänaseni müüakse poodides Grinchi pildiga kampsuneid ning ilmselt pole ühtki last, kes poleks selle rohelise tigeda eluka pilti kuskil näinud, kuid algne animatsioon on paljuski varjule jäänud. Seda ilma suurema põhjuseta: kõik uued ekraniseeringud on lahjendused, originaalversioon seevastu on aga 25-minutiline visuaalne plahvatus, mille hullus ja energia võib parimatel hetkedel isegi šokeerida.

"Holiday Inn"
Režissöör: Mark Sandrich

Kui enne soovitasin filmi "White Christmas", siis selle legendaarse samanimelise jõululaulu teekond sai alguse tegelikult juba aastaid varem filmist "Holiday Inn", kus selle laulis surematuks Bing Crosby. Tõsi, filmina pole see ehk nii meeldejääv kui "White Christmas", kuid väärib praegusel lumevaesel ajal vaatamist ikka. Inimesed on ilusad ja lugu on nunnu, lisaks on Bing Crosby laulmine omamoodi lahutamatu osa pühadest. Lihtne ja rõõmsameelne vaatamine.

"The Nightmare Before Christmas"
Režissöör: Henry Selick

Pole vist palju filme, mis suudaksid korraga tabada kaht auditooriumit: jõulufilmide fännid ja Halloweeni-filmide fännid. Henry Selicki "The Nightmare Before Christmas" sai aga sellega hakkama, rääkides loo Halloweeni-maa kuningast Jack Skellingtonist, kes satub ootamatult vaimustusse hoopis jõuludest. 1993. aastal valminud film on parim näide Selicku ja Burtoni koostööst: hullumeelsed ja painajalikud visuaalid vahelduvad kummitamajäävate lugude ja mõnusalt naiivse huumoriga. Lastele võib kohati hirmutavalt mõjuda, aga tervikuna igati sobilik ka noortele vaatajatele.

"Gremlins"
Režissöör: Joe Dante

Joe Dante "Gremlins" on küll tuntud ennekõike õudusfilmiklassikana, aga see eepiline 1980. aastate koguperefilm on kantud igati ka pühademeeleolust. Film räägib armsatest Furby-laadsetest elukatest, kelle üks pereisa ostab viimase hetke jõulukingitusena Hiinalinnast. Pealtnäha nunnu karvapall nimega Mogwai paljuneb aga ootamatult kümneteks pisideemoniteks, kes keeravad väikelinna elu pea peale. Vaatemänguline ja suurejooneline jõulufilm, millesarnaseid pole just palju tehtud. Sarnaselt "The Nightmare Before Christmasile" sobib tegelikult igati ka Halloweeni-perioodi.

"Harry Potter and the Sorcerer's Stone"
Režissöör: Chris Columbus

Kas on üldse vaja midagi rohkemat öelda? Harry Potteri filmid ja raamatud on paljude inimeste jaoks iga-aastane lugemine-vaatamine, kuid neist kahtlemata kõige jõulusem on just avaepisood, kui Daniel Radcliffe'i kehastatud nimitegelane on noor ja ka filmi meeleolu pole veel liialt tumedaks muutunud. Suured Potteri-fännid kindlasti vaidleksid vastu ja soovitaksid hoopis mõnd teist osa, kuid jään endale kindlaks: just "Harry Potter and the Sorcerer's Stone" sobib kõige paremini pärast rasket jõuluõhtusööki diivanil lesimiseks ning rauge pühademeeleolu süvendamiseks.

"Klaus"
Režissöörid: Sergio Pablos ja Carlos Martinez Lopez

Rämpsjõulufilme toodetakse igal aastal kümnete viisi, aga häid uusi linateoseid, mida pühade ajal vaadata, tuleb pigem vähem. Tore on see, kui erand kinnitab reeglit: 2019. aastal Netflixi vahendusel vaatajateni jõudnud "Klaus" on imekaunis muinasjutt, mis räägib jõuluvana ja kohaliku postiljoni sõprusest. Režissöörid Sergio Pablos ja Carlos Martinez Lopes pole ühegi külje pealt tagasi hoidnud, "Klaus" on tõeliselt rikkalik ja visuaalselt lummav film, mis sobib nii noorematele kui ka vanematele vaatajatele. Kes tahab midagi pisut magusamat, siis võib Netflixi jõulufilmidest anda võimaluse ka "The Christmas Chronicle'le", sest kellele ei meeldiks näha jõuluvana rollis maailma lahedaimat meest Kurt Russellit?!

"Rare Exports"
Režissöör: Jalmari Helander

Muidugi on tore, kui jõulufilmid pakuvad turvalist äratundmist ja mõjuvad kui pehme padi, kuhu pühade ajal lösakile visata, aga mitte alati. Vahel tahaks ka midagi teravamat ning selle koha pealt tuleb appi Soome lavastaja Jalmari Helanderi "Rare Exports". Lugu on lihtne: väikeses Soome külas elavad inimesed püüavad kinni jõuluvana, või nii nad vähemalt esmapilgul arvavad. Oluline on rõhutada, et "Rare Exportsis" ei näe punases kostüümis pisut ülekaalulisi habemikke, kaugel sellest: jõuluvana on antud juhul üks tige elajas, kes pakub pigem õudu kui rõõmu. Film segab kavalalt õudusfilmi ja hollywoodiliku märuli elemente jõuluklišeedega, meeldiv on näha ka seda, et "Rare Exportsis" on keskne roll Peeter Jakobil. Lastega koos tasub esialgu vaadata pisut pehmemat Soome jõulufilmi "Joulutarina".

"Black Christmas"
Režissöör: Bob Clark

Nüüd midagi õudusfilmifännidele. Siin valikus on mitmeid filme, mis kasutavad jõululoos ära ka horror-elemente, kuid režissöör Bob Clarki 1974. aastal valminud "Black Christmas" on ikkagi puhtakujuline slasher. Tänaseks on aga põnev vaadata, kuivõrd novaatorlik oli "Black Christmas" oma aja kohta: slasher polnud õudusfilmi alažanrina selleks ajaks veel tekkinudki, küll aga on siin esindatud kõik tuttavad elemendid. Olemas on kõhe ja pisut karikatuurne mõrvar, lollid ning stereotüüpsed peategelased ja täiesti arulage käitumismuster. Küll aga ei tasu end sellest heidutada lasta, sest vaatamata julmadele mõrvadele on "Black Christmas" ikkagi puhtakujuline jõulufilm. Tõsi, keegi kuuse all kinke avama ei hakka, aga pühadeaegne korporatsioon, kus tegevus toimub, näeb igati jõulune välja.

"Rudolph the Red-Nosed Reindeer"
Režissöör: Larry Roemer

Me kõik teame seda lugu, sest oleme samanimelist jõululaulu kuulnud tuhandeid kordi: punase ninaga põhjapõder Rudolph, kes tõrjutakse esialgu teiste põhjapõtrade poolt kõrvale, saab õige pea aga jõuluvana lemmikuks. Režissöör Larry Roemeri 1964. aasta nukufilm maalib sellest tuttavast loost aga väga armsa pildi. Jällegi üks sellised filme, mille puhu tekib põhjendatud küsimus: miks ei näe me seda igal aastal Eesti telekanalite jõuluprogrammides? Filmi muudavad meeldejäävaks ilusad jõululaulud (kaasa arvatud nimilugu, loomulikult!) ja eriline visuaalne keel, mis võib esmapilgul tunduda päevinäinud, kuid tegelikult on seda huvitav jälgida ka praegu.

"Edward Scissorhands"
Režissöör: Tim Burton

Siia lõppu aga midagi ootamatut. Tim Burtoni 1990. aastal valminud "Edward Scissorhands" on tume muinasjutt, mis laenab üht-teist isegi "Frankensteinist" – filmi keskmes on pooleli jäänud robotmees, kellel on käte asemel käärid –, kuid režissöör kastab selle loo lapsemeelsesse kastmesse. Kui pealtnäha sobiks seegi film pigem Halloweeni-aega, siis "Edward Scissorhandsi" viimane kolmandik teeb äkkpöörde pühadeperioodi: pöördelised sündmused rulluvad lahti just jõulude ajal, täpsemalt isegi enne suurt jõulupidu. Lisaks on Johnny Deppi kehastatud nimitegelane hea ja südamlik kangelane, kes kannab endas justkui jõuluaegset vaimsust.