Arvustus. Reivi reliikvia on vabadus

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
„Terve öö üleval. Reivikultuur lähivaatlusel“ Kumus Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR

Uus näitus
"Terve öö üleval. Reivikultuur lähivaatlusel"
Kuraator Kati Ilves, kaaskuraator Vanina Saracino
Osalevad kunstnikud Jeremy Deller, Rineke Dijkstra, Bogomir Doringer, Kiwa, Sandra Kosorotova, Mark Leckey, Anna-Lena Krause, Sven Marquardt, Tarvo Hanno Varres, Tobias Zielony, The Otolith Group, Anne de Vries, Gillian Wearing

Kuidas on seotud 2013. aastal alguse saanud Euromaidan Ukrainas ja klubikultuur? Kas selles, et mõlemat kütab tagant internetirevolutsioon ja sotsiaalmeedia? Vastuse võib saada ukraina kunstniku Tobias Zielony eklektilisest animatsioonist, mis koondab telefoniga klubides, tänavatel ja Maidanil jäädvustatud 5400 kujutist, ning mitme teise sotsiaalpoliitilise kunstniku tööst näitusel "Terve öö üleval. Reivikultuur lähivaatlusel". 

Kuraator Kati Ilves (koostöös Vanina Saracinoga) tõstatab teemad nagu vastupanuvõimalused kapitalismis, meedia kui masside mobiliseerija ja reivide dionüüsoslik vabaduse potentsiaal, mis hoiab mördina koos kureeritud tervikut. Seejuures ei ole vaatluse all peokultuuri praegune sotsiaalpoliitiline olukord. Pilk on pigem suunatud ajalukku – 80. ja 90. aastatesse. 

Reivikultuuri metamorfoos

Eriti poeetiliselt kulgeb tantsukultuuri eri ajastutest läbi Mark Leckey esseefilm "Fiorucci Made Me Hardcore", mis retrospektiivselt 70ndate diskost kuni 90ndate hardcore'ini liigub. Teos tähistab tantsu kui midagi, mis inimkonda alati on saatnud, tugevdades sotsiaalset lõimet. Nii viib näitus publiku nostalgiahõnguliselt ka lähiminevikku, kus külg külje kõrval end unustusse tantsida polnud pandeemiline probleem. Video nimi viitab Itaalia moebrändile, mida eelmise sajandi lõpus kandsid kõik, kes vähegi keegi olid – Madonnast kuni Warholini. Pealkiri osutab subkultuurset kogukonda kujundava kaubamärgi ekspluateerivale kui ka tähendust andvale loomusele. 

"Terve öö üleval…" algab kunstnik Bogomir Doringeri videoga. Doringer sündis enne Jugoslaavia lagunemist Belgradis ja tegeleb oma praktikas sellega, mis muutused reivikultuuris viimase 30 aasta vältel on toimunud, eriti, kuidas tehnoloogia ja nutiseadmete tulek inimesi oma kehatunnetusest eraldab. Tema empiiriline kriitika tugineb nullindate algul Amsterdami kolimisele, kus 90ndate metsik tantsukultuur oli kommertsiaalsetes peokohtades asendunud mugava küljelt küljele tammumisega.

Oma videos "Ma tantsin üksinda" otsib Doringer taga just neid peokeskkondi, kus on 90. aastate vabadus ja anarhia veel alles.1 Teos väljendab poeetiliselt, ilma heli saateta ning vaid liikumisele keskendudes meditatiivset reivimise kogemust. Salvestus on tehtud ülevalt, anonüümsust rõhutades. Näeme, kuidas higiste kehade kokkupuutel, isegi kohati üksteisesse neeldumisel, võib siiski tunda end vabastavalt üksi, sest õigel reivil ei hoolita mida sa kannad, kellega sa suudled, kes sa oled. Sind ei olegi. Ei peaks vaja olema ka su nutitelefoni. Borniger usub, et reiv on ennekõike sisekaemuslik instinktiivse liikumise rituaal, mitte sotsiaalse imiteerimise kehtestus. 

Teise sissejuhatuse teeb Jeremy Delleri fiktiivne, ent graafiliselt kujunduselt apetiitne plakatiseeria. Ürituste postrid mängivad ühiskondlike ja popkultuuriliste koodidega, sütitades mitteteadjas uudishimu, kas ja millal need täpselt toimusid. Sissepääsu vastasseinas terendab Delleri kollase smiley'iga plakat tekstiga "Do you remember the first time?" ("Kas mäletad esimest korda?"). Neil, kes mäletavad, käivitub kehamälus õndsus, juhatades näitusele, kus nagu ka Delleri plakatidel, saavad kokku muusika, tantsu ja kaasaegse kunsti nähtused. 

Kogemus Kumu 5. korrusel pole siiski kehaline või isegi muusikaline. Kunstinäitus ei peagi olema disneylandilik meelelahutus, vaid kutsuma kriitiliselt mõtestama dionüüsoslike rituaalide taustsüsteeme. Nii avab väljapanek reivifenomeni paljuski intellektuaalselt ning jõuab külastajani valdavalt tähelepanu nõudvate videoteoste vahendusel. See viib näituse mõneti tasakaalust välja. Kui pole eelnevalt midagi ergutavat alla pannud, siis ühekorraga seda hulka piksleid ära sünteesida ei jõua. Seda tunneb ka Delleri teise töö juures "Kõik klubis The Place. Suurbritannia mittetäielik ajalugu 1984–1992", et kuigi tegemist on väga huvitava haridusliku dokumentaaliga, mis põhjus-tagajärg meetodil Suurbritannia ajaloosündmusi ja reivikultuuri seoseid uurib, hõivab see vaataja üheks tunniks. 

Olmeliselt loob näitus autentse tehasepeo keskkonna mulje. Samades ruumides aset leidnud eelmise näituse struktuur on anarhitektuurselt2 lahti kistud ja paljastatud, olles sarnane mõne aasta eest Kumu suures saalis näidatud sotsiaalpoliitilise arhitekt-kunstniku Gordon Matta-Clarki väljapaneku lahendusega. Selline ruumi dekonstrueerimine kannab reivifilosoofiat mitmel tasandil. Esiteks viitab see manufaktuuride tühjaks jäämisel ning lagunemisel tekkinud tavapärastele masside kogunemiskohtadele, mis toimivad peokultuuri pesituspaikadena kõikjal maailmas. Teisalt, nii nagu ka Matta-Clarki kohaspetsiifilistes New Yorgi sotsiaalprobleeme tematiseerivates töödes, kõneleb lõhutud skeletne ruumikonstruktsioon siin pidude võimest sotsiaalseid kitsaskohti paljastada. Nii ei vaatle publik ainult peo- või näituseruumi, vaid tahtliku ja teadliku lammutamise teel tekib ruumil oma subjektsus – ta vaatab ka meid. 

Kõige rohkem haarab endasse – viib reaalsuse ning transi vahepeale – Rineke Dijkstra "The Buzz Club" – diptühhon-video, milles erinevad pidulised mixtape'i saatel tantsides vahetuvad. Külastajana seisame nendega kohakuti ja näib, et fotograaf on portreteeritavatele psühholoogiliselt lähedale pääsenud. Nii ligi, et nende tõeline loom kõige paremas mõttes välja tuleb. Tegemist oleks tõesti nagu varajase helehalli hommikuga, kus karakterid, enamasti üksi valgel monokroomsel taustal kujutatuna, närimiskummi nätsutades ja 4/4 taktimõõdu saatel enda sisemusse liiguvad. Kummalisel kombel on see distantseeritus ja jahedus kutsuv. Mõnus pohhuism nägudel ja kehade vaba võnkumine, justkui polekski jäsemetes luid, paneb ka mind tahtma videoruumi pehmel vaibal ringi rullida. Kui miski asub "sealpool mõnuprintsiipi", tungeldes nii mõnu kui surma poole, siis on need karakterid Dijkstra videos. 

Võluvalt toovad öise kultuuri palge esile Anna-Lena Krause ja legendaarse Berliini klubi Berghain uksehoidja Sven Marquardt' fotoseeriad. Krause julged ja konkreetsed mustvalged portreed, mis on tehtud samuti Berghainist tulnutest peojärgsel hetkel, võimaldavad vaatajal keskenduda kujutatud inimese personaalsusele ja tema isikupärasele tantsukostüümile, mis valdavalt väljendavad androgüünset sarmi või julget paljastavat naiselikku punki. Marquardt, kes juba enne portjee ametit fotograafina tegutses, on jäädvustanud jõulisi meestüpaaže, kes, ehituna neetide, rõngaste ja nahkkinnastega, end kindlameelsete pilkude abil kehtestada ei pelga, ka mitte oma seksuaalsust ega sugu (tähenduses gender). Igaüks neist on omas tõsiduses tõsiseltvõetav. Veenvad on need mustvalged kaadrid tugevate kontrastide ja persoonide dramaatilise kohalolu koostoime kaudu. Fotodelt on tunda Berliini pidevalt muutuva metropoli pulbitsemist ja äärmuslikkust. 

Nii Krause kui Marquardt' looming toovad välja pidude poliitilise võrdsuse potentsiaali, näidates, et hoolimata erinevustest, võivad reivi sulatusmasinas tummise bassi taustal end vabana tunda ja ühte sulada väga erinäolised isiksused. Iroonilisel kombel muidugi päris igaüks Berghaini uksest sisse ei saa. Seda teavad kõik, kes järjekorras näokontrolli oodates klubi ukse eest siiski minema on saadetud.

Tagasihoidlikuks jääb kohalike kunstnike osakaal näitusel, kuigi sisututvustus lubab, et vaatluse alla võetakse reivi jõudmine Eestisse ning sellest võrsunud sündmused ja subkultuur. Selgelt on tegu mahukate teemadega ning kolme kunstniku – Kiwa, Tarvo Hanno Varrese ja Sandra Kosorotova teosed saavad neid protsesse vaid markeerida. 

Varrese seeria kõditab samasuguse jaheda lummusega nagu eelpool mainitud Dijkstra objektiivi ette astujatest tehtud fotod. Portreteeritavad on sarnaselt ühetoonilisel taustal, kus nende 90. aastate Kate Mossile sarnaselt kõhnunud, blond ning veidi kahvatu ja igapäevane casual look esile tuleb. Nende meigis ja ilmetes on midagi palavikulist, mis objektiivi kalgi silma kaudu meist eraldatakse. Just seetõttu mõjuvad fotod nii kutsuvalt. Ikooniline Kiwa tervitab uues teoses talle omase minimalismiga, kus üks suhtluskood – heli – valguseks tõlgitakse. Kuivõrd aga vaim on näituse lõpuosas visuaalsetest sähvatustest koormatud, ei pääse teos selles näituse osas kõige paremini esile. Helikunstnikuna tegutseva Kiwa nime silmates lootsin millegipärast kogeda teistpidi teost, kus reivil tekkinud vaimne tühjusekogemus helis väljenduse leiab.

Kosorotova kaasamine on vajalik, sest venekeelse elanikkonna subkultuuride tegevusest kohalike kogukondade kujutamisel mööda vaadata ei saa. Autoritehnikas tekstiilile valminud "T R A N C E  D E N  D A N C E" võtab näitusele omaselt poliitilise fookuse, osutades sotsiaalsete lõhedele, mille taga eestivenelased seisavad. Lasnamäelt pärit kunstnik on ise sealse tränaskeenega kokku puutunud, teades, et end kultuurilise Teisena tajuvad eestivenelased kipuvad pidepunkti otsima pidudest ja pillidest. Kosorotova avastas seose, et paljud endised pidulised on nüüd usku pööranud. See on ka üks väheseid töid, mis käsitleb reivi mitte vaid klassivõitluse vahendina, vaid kujutab selles sekulaarse riituse spiritualistlikku potentsiaali. Märgiline on seejuures kasutatud sümboolika. Punase värvi kasutamine töötab metafoorina nii märtriverele kui ka endisele nõukogude korrale. Samuti on sõnad kangal seatud kolmikutesse, viidates justkui kolmainsuse kontseptsioonile. Mõneti mõjub kangale tehtud mõistekaart aga loosunglikult ja on oht, et seal kujutatud keerulised ühiskondlikud protsessid väljenduvad lihtsustatuna. 

Tegemist on esimese reiviteemalise näitusega Eestis ja loodetavasti jätkub arutelu meie oma ööelu kohta teiste kuraatorite ja kunstnike käe all. Enne näitusele minekut soovitaks meeleolutekitajaks vaadata eelmise suve filmi "Biidid", milles tuleb esile 90ndate peokultuurile omane mõnus toorus, melanhoolia ja tööstuslikkus. Mustvalge esteetika kommenteerib kriitiliselt väärastunud sotsiaalset kuvandit, nagu koguneksid reividele mingi loomastunud inimrämps, keda tuleb valvata ja karistada. Kui me seda ei suuda teisiti näha, pole me ühiskonnana päriselt vabad. See film, nagu ka Kumu näitus, on selgelt poliitiline.

1 Videoloengus Tbilisi NightTime Economy Forumil selgitab Bogomir Doringer oma praktika tagamaid.

2 "Anarhitektuur" tähistas Gordon Matta-Clarki järgi kunstilist praktikat, mis tegeles nihestuste, tühimike ja mitte-kohtadega linnaruumis (allikas: Anu Allase näitusetutvustus).

Toimetaja: Kaspar Viilup

Allikas: Müürileht

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: