Hirm sõnatähenduste nihkumise ees on aegade jooksul kippunud korduma. Näiteks 19. ja 20. sajandil arvati, et sõnadel on õige tähendus, mida tuleb säilitada. Kohati arvatakse nii tänapäevalgi. Ent millal sõna oma õige tähenduse saab? Kus on algpunkt? Näiteks sõnad peale ja pärast olid 19. sajandil ajalises tähenduses sünonüümid, ent 1976. aasta õigekeelsussõnaraamatus järsku enam ei olnud. Ja kuigi alates 2009. aastast on need jälle sünonüümideks tunnistatud, küsitakse Eesti Keele Instituudi keelenõuandjatelt siiani, et kuidas siis ikkagi on, kumb sõna on ajatähenduses õigem, kas näiteks "peale või pärast kella kuut". Ehkki mõlemad on võrdselt sobilikud ja sellist küsimust ei peaks enam kerkima.

Sarnane lugu on sõnaga õieti, millel oli suisa kuni 1999. aasta ÕS-ini kaks tähendust: nii 'õigupoolest' kui ka 'õigesti'. Ja tegelikkuses on tal need tähendused siiani, kuigi tähenduses 'õigesti' kasutatakse seda sõna tänapäevaks siiski vähem kui tema rõhutavas tähenduses 'õigupoolest'. Lisaks saab näiteks poeetilises tekstis sõna õieti kasutada ka tähenduses 'õishaaval'.

Kokkuvõtlikult saab sõnatähenduste kohta öelda järgmist: sõnadel pole üht õiget tähendust, mis püsiks igavesti muutumatuna. Veelgi enam, paljud sõnad ongi mitmetähenduslikud. Ja kuna sõnu ei kasutata üldjuhul eraldi, vaid lausetes, siis tänu kontekstile saamegi enamasti aru, mida mingi sõnaga parajasti öelda tahetakse.