Sinu dokumentaalfilm "Onu Arvo" räägib loo Eesti vanimast juutuuberist. Kuidas see teema sinuni jõudis?

Olin Arvo videosid Facebookis näinud ja vist üks Päevalehe artikkel oli see, mis lõpuks ideeni dokumentaalfilmiks tõukas. Need, kes mind tunnevad, teavad ka minu kergelt ebatervest huvist igasuguste Youtube'i koka- ja söömisvideote vastu.

Kuidas portreteeritav selle mõtte vastu võttis, et temast filmi teha?

Algul oli natukene vastu. Ma oleks ise ka, kui mingi suvaline noor tola sulle Facebookis kirja saadab, et tahaks nüüd sinust filmi teha. Aga ta rääkis sellest Kaidoriga (Kahar), kes oli Arvost "Ringvaate" jaoks aasta algul saate teinud ja kuna me üksteist natukene tunneme, siis Kaidor ütles, et kuula poiss ära ja nii mulle need Väljataguse talu väravad avanesid. 

Kuigi üks osa filmist on sissevaade Arvo igapäeva ja tegemistesse, siis teises pooles tuleb sisse ka nuraam teema seoses tema haigusega. Kas olid sel hetkel kindel, et jätkad filmi tegemist, või plaanisid ka pooleli jätta?

Haigused ei ole ju miski, millest ei tohiks rääkida. Ja omal küünilisel moel tuleb selline draama filmile kasuks. Arvo puhul on oluline see, et kuigi ta on haigustega omajagu maid jaganud, siis need ei dikteeri ta elu. Ajab oma rida edasi, teeb ja jõuab kohati rohkem kui endast mitu põlve nooremad. Näitab, et kunagi pole liiga hilja uusi asju õppida. Inspireerib. 

Ehk on sul ka mõni põnev lugu, mis filmist välja jäi, aga mida Arvoga koos aega veetes nägid või kuulsid?

Neid asju oli ikka. Oli huvitavaid koolipäevi, mis välja jäid, käisime Harjumaal eakate päeval, üks sponsor tegi talle isikliku nimega põlled ja kokasärgid, mida kohapeal proovimas käisime.

Ma arvan, et mul on üle viie tunni materjali, kus ta lihtsalt süntesaatoril mängib. Veel rohkem tema elufilosoofiat. Tegelikult on Arvol eelmisest abielust poeg ja tütar ning ka praegusest perest oleks võinud rohkem filmi sisse panna, aga ajalistel põhjustel seda kõike teha ei saanud. Kokkuvõttes on see võib-olla isegi hea, sest filmi fookus oleks liiga laiali valgunud.

Kui pikalt filmi valmimine aega võttis? Kui palju päevi koos Arvoga veetsid?

Alustasin filmimisega 2020. aasta maikuus. Ja kuigi ma ei teadnud kuni septembrini, kas lugu üldse valituks osutub, siis Arvo läks juulis juba kooli ja muud ei jäänud üle. Suurema osa materjalist sain 2020 suvest-talveni, siis oli aega mõelda ja juba vastavalt vajadusele juurde filmida. Umbes 16 võttepäeva tuli, mis – nagu ma aru olen saanud – ongi "Eesti lugude" puhul selline harju keskmine.

Tavaliselt sõitsin rongiga Laitsesse, Arvo võttis mind autoga peale, panin talle mikri külge ja kaamera tööle. Midagi eriti küsima ei pidanudki, mehel juttu jagus.

Kas hoiad Arvoga ka praegu sidet? 

Ikka vahel räägime. Pean tegelikult talle lähipäevil külla minema, uue helikaardi viima ja sellega salvestamist õpetama. Siis ta saab süntesaatorit otse arvutisse salvestada. 

"Onu Arvo" on sinu esimene film "Eesti lugude" sarjas ja üldse esimene suurem dokfilmiprojekt. Kuidas sa filminduse juurde jõudsid? Oled põhiliselt tuntud muusikuna.

Iseasi kui tuntud ma nüüd muusikuna olen, aga see filmivärk on tegelikult ikkagi mu igapäevaleib. Kunagi kooliajal sai igasugu totraid lühikaid tehtud ja hiljem, eelkõige tänu sellele, et mu vend Freddy töötab operaatorina, hakkasin väiksemaid tööotsi saama.

Viimastel aastatel olen olnud eelkõige dokfilmide operaator või mängufilmidel kaameraosakonnas. Eelmine aasta töötasin Ingomar Vihmari debüüdi ja Tanel Toomi uue filmi peal, nüüd kevadel ja suvel on praeguse seisuga tulemas üks Taani ja üks Belgia film. Need võtavad päris palju auru ja hoiab meele värskena. kui aasta jooksul dokke ja mingit muud pudru kõrvale teha saab. 

On sul mõni filmiprojekt veel hetkel käsil, millest saad veidi juba rääkida?

On ikka, aga kuni need ametlikult töös ei ole, siis mis neist ikka rääkida.

Kas sul on ka mõni eeskuju filmivallas või mõni konkreetne linateos, mis eriti meeldib?

Sõbrad ja vend inspireerivad. "Брат 2" on parim film maailmas. Taavi Aruse ehk Zbanski Kino dokke tasub vaadata.