Teadmatusega kipub tekkima esmalt negatiivne seos ja teadmatust peetakse hirmutavaks. Miks? Kas teadmatus saab ka positiivne olla? 

Mulle tundub, et teadmatuse olemus ongi omamoodi positiivne. Või vähemasti neutraalne. Elu, selle olemuseks ja tuumaks, on ju teadmatus. Kuna inimeses on loomuomane vajadus oma tulevikku kontrollida, eriti lähitulevikku, tekitabki teadmatus hirmu. Kontrolliga üritame seda endale jõuga ettenähtavaks teha, aga see muudab teadmatuse vägisi miinusmärgiliseks.

Suur osa elu teadmatusest meile ei meeldi. Ei meeldi, kui ei tea, kus mõni meile oluline inimene on või millal ta tuleb, kas ta sai meie sõnumi kätte. Sellised asjad võivad pingesse ajada – kui ei saa infot tuleviku kohta. Mulle tundub, et tegelikult saab inimene olla õnnelik ainult olevikus. Tegelikult on see kontrolli-püüdlus, mis meid õnnetuks teeb. Kui vaatan laheda olemisega inimesi, siis tundub, et nemad ei kontrolli nii palju, vaid langetavad otsuse viimasel hetkel ega kiirusta oma vastureaktsioonidega või neist tulenevate tegudega.

Sõltumatu Tantsu Laval esietendunud tantsulavastus "Suur teadmatus" on kohtumisest elu ja sellele järgneva teadmatuse ning tundmatusega. Kuidas Zuga Ühendatud Tantsijad selle teemaderingi käsitlemisega Sinuni jõudsid?

Olen teinud Zugaga koostööd ka varem (näiteks lavastuses "2 + 2 = 22", mis esietendus STL-is 2019. aastal). Seekord kujunes nii, et nad plaanisid teha lavastust taolisel  teemal, aga mina olin paralleelselt tegelemas samuti sakraalse ruumi, surnuaia ning üldse surma teemadega laiemalt. Sattusime trupiga sellest vestlema ja mõtlesime ideed ühendada. Mõneti kerkib see teema üles iga näidendi ja looga, millega teatris töötan ja mitte vaid minu, vaid ka paljude teiste autorite puhul. Surm on tegelikult mingis mõttes inimese elu põhiteema. Peame selle teadmisega kuidagi toime tulema, see on möödapääsmatu. Hakkasime sel teemal trupiga vestlema ja see oli väga ilus mõttevahetus, kus kõik tõid ühte ruumi kokku selle teemaderingiga seonduvad mõtted: elu lõpuga kaasnev üleloomulikkuse taju, isiklikud kogemused, seigad ja mälestused.

Vanasti kujundasid inimesed elu(järgse) teadmatusega toimetulekuks endale erinevaid müüte ja uskumusi. Tänases pragmaatilises lääne kultuuriruumis ei ole sellele me igapäevaelus enam niivõrd ruumi ja elu lõppemisega seotud teemad on väga peidetud. Surmast nagu ei ole kombeks rääkida või ei osata sellega suhestuda.

Vanasti oli üleloomulikkus elu loomulik osa, nüüd on sellest saanud pigem midagi ebaloomulikku. Võib-olla kõneleb ka see nn suurest teadmatusest, et inimene ei tea, kuidas sellega täpselt toimetada ja siis ta paigutab kogu selle temaatika ebamugavate kilda. Ilmselt tekitab see ka paljusust, et ühe seni kehtiva rituaalsuse asemele on tekkinud killustatus ja mitmeid pisirituaale. Sellepärast on oluline aeg-ajalt neid teemasid ikka ja jälle käsitleda, et omamoodi tabuteema ebamugavast sfäärist natukene välja tuleks. Et üleloomulikust rääkimine muutuks taas loomulikumaks, sest meil ei ole kasulik seda kalevi alla panna, mahendada või nimetada teiste nimedega.

Zuga Ühendatud Tantsijad toonitavad, et nende uuslavastus pole leinast, ometi on see seotud lahkumise ja ära saatmisega seotud rituaalidega. Milles nende erinevus Sinu jaoks seisneb?

Rituaalil võib olla väga vabastav toime. Läbi praktiliste tegevuste ei mõtesta me teatud teemasid nii verbaalselt ja intellektuaalselt lahti ning tajume seeläbi füüsilis-emotsionaalset kogemust terviklikumana. Zuga trupp on kaunilt sõnastanud, et lavastus "Suur teadmatus" on füüsiline mõtisklus lahtilaskmisest.
Lein on mingis mõttes konkreetsema suunitlusega, see on protsess siia ilma mahajääjaile. Sellel kaalukausil on aga ka teine pool – lahkuja, äramineja. Lavastusprotsessis on olnud põnev fantaseerida, kas ja kuhu inimene siit edasi läheb, milline keskkond teda ees ootab, kas seal on keegi juba ees ootamas. Eri kultuuride mütoloogiates on selle kohta palju erinevaid lugusid. Selle uue ruumiga on kohati isegi põnevam tegeleda kui küsimustega sellest, kuidas mahajääja itkeb, raevub, oma süüdistusi kellegi peal välja elab või end ülekohtu ohvrina tunneb. Tantsulavastuse kontekstis tundus põnevam uurida sellega kaasneva teadmatuse ja müütika aspekti.

Eri kultuuriruumides on surmaga toimetulekuks seotud väga erisugused praktilised rituaalid. Näiteks Kreekas kuuluvad tänagi matuste juurde laulu- ja tantsuga rikastatud itkurituaalid. Belgia-Maroko koreograaf Sidi Larbi Cherkaoui on väitnud suisa, et traumast tervenemiseks ongi vaja füüsilist tegu, liikuda ja tantsida. Arusaadavalt on leinaga seotud kurbuse emotsioon, aga kas surm peab iseenesest olema (surm-)tõsine teema?

Minu meelest loomingulises tegevuses ei pea üldse mitte midagi olema kindlate reeglite järgi. Ka kõige parema komöödia saab kirjutada surmast. Selles seisnebki meie  vabadus, surmast saab jutustada nii rõõmsa kui kurva loo. Sama mitmekihiliselt, nagu surmaga seotud kogemused elus on, saab seda viia ka lavastuste maailma. Lugu luues tuleb teha muidugi teadlikumad ja selgemad valikud selles, milliseid tahke teemast välja valgustada.

Leina ja elu lõplikkuse teemat on käsitletud siinsel teatriväljal küll, tantsu kaudu aga harva. Kuidas võimaldavad tants, liikumine ja füüsiline kehakeel seda teemat avada nii, mida sõna ei suuda?

Mulle tundub, et lahkumise ja lahtilaskmise teema ei olegi väga verbaalselt seletatav. Lahkumise kujundki on ju seotud liikumisega: kusagile minnakse. Olulisel kohal on ka vaikus ja neid üleminekuid võimaldab hästi välja maalida ka muusika, mida näiteks Lauri-Dag Tüür väga maagiliselt liikumisele juurde loob. Või Oliver Kulpsoo valgusega eriliselt rõhutab või Keili Retter kunstnikutööga stiilselt välja toob. Need kogemused ei ole väga sõnaliselt verbaliseeritavad! Meist enamus on kogenud, kuidas ärasaatmistel on raske üldse midagi sobivalt öelda, nii omastele kui teistele leinajatele. Keegi ei tahaks öelda tühje sõnu. Vaikus ise on aga sõnumitega täidetud.

Liikumisel on alati ka rahustav mõju ning see loob uusi ideelisi seoseid. Olen väga tänulik, et saan sellise erilise lavastusprotsessi tunnistajaks olla.

Oled tantsulavastuse "Suur teadmatus" dramaturg. Kirjelda palun oma rolli selles loomeprotsessis.

Kuna olen n-ö looinimene, soovin  ma alguses ikka harjumuspäraselt mingisugust struktuuri tekitada. Pusisin kirjutada ja saatsin trupile oma mõtteid ning samas arvestasin ette sellega, et minu pakutud alusmaterjalist tehakse midagi täiesti uut, eriti tantsulavastuse kontekstis. Mul on tegelikult Zugaga töötades alati väga huvitav avastada, mis algsest mõttevoost alles jääb. Ma hea meelega lasen algsest lahti ja näen enamasti suure rõõmuga, mida ja kuidas nad liikujatena asemele pakuvad. Seal on lõputult üllatavaid võimalusi. Suur teadmatus ja suur ootus on ka selles protsessis väga nauditav.

Saksa kunstiajaloolane Brigite Kölle on öelnud, et kuigi kaotuse ja lahti laskmise kogemus on igaühe jaoks väga individuaalne, mõjutavad ikkagi meie kultuuriline, sotsiaalne ja poliitiline keskkond suuresti seda, kuidas me seda kirjeldame, sellega toime tuleme, millise hinnangu sellele anname. Kuivõrd sellega nõustud, kuivõrd pead kaotustega seotut üldinimlikuks kogemuseks?

Ma arvan, et see kogemus on üleilmselt universaalne, aga siinses kultuuriruumis ja tsivilisatsioonis on meie n-ö vaimne kuppel tänaseks üsna kinni löödud. Kõik pragmaatilised ja ratsionaalsed teadmised on need aju käiguteed justkui ummistanud, mistõttu oleme ülespoole  suletud. Ratsionaalsed teadmised ja mõtteviis võivad kellegi teelesaatmise hetkel tegelikult segada. Ma igatsen mõnikord mingeid kindlaid rituaale ka tänasesse päeva palju rohkem, ärasaatmiste erisugususes valitseb tänapäeval paras kaos. Miks mitte võtta tagasi mõned tavad ka vanadest pärismuskultuuridest, kus lahkunud inimest näiteks valvati mingi kindla perioodi, temaga ühes ruumis viibides ka lauldi. Tiibeti surnute raamatu järgi sosistab preester või lähedane sõber äsjalahkunule juhiseid, kuidas vahetult pärast surma käituda, millest hoiduda ja mida mitte karta, et õige teeots üles leida. Minu meelest on praegu tavandimajades  toimuv lahkunuid vähe respekteeriv, see peaks olema palju pidulikum. Miks lahkunust üldse hästi räägitakse? See on ju tegelikult iidne komme ega ole niisama žest, see on tähtis moment, mil inimesele häid soove ja mälestusi kaasa panna. See on nagu lahkunu pidurüütamine sõnadega.

Nägin suvel Viinis kunstiajaloo muuseumis Egiptuse sarkofaage. Need olid justkui moodsas mõttes kivist või  puust vannid ja ka seestpoolt täis graveeritud imeilusaid figuure, elufakte ja -seiku, kaitsevaime. See oli kirjeldamatult pidulik. Me oleme selle nüüdseks arendanud väga askeetlikuks. Männilauast minimalistlik kirst võib ka väga ilus olla, aga ärasaatmisele tervikuna saaks tagasi tuua mingit laadi väärika mõõtme. Jah, lahkunu saab viimaks mullaks, aga see pidulikkus justkui kaitseb teda ja teeb sellest omamoodi elu suursündmuse, lisab reljeefsust. Kui avada praegu mõne matusebüroo koduleht, siis vaatab sealt vastu ikkagi tööstuslik toodang ja need vorbitud urnid teevad meist omamoodi esemed, mida pannakse siis pärast riiulile. See kõik saaks olla palju enam lugupidav, kui silma ees hoida kas või neid sarkofaage.

Paratamatult on ka pandeemia-aeg teinud meid teadlikumaks elu haprusest, toonud kaasa teravamat teadmatuse taju, eesootava ettenägematust ja teistest eraldatust. Mitmetes kultuuriruumides aitavad itkud mitte vaid leinaga seotud emotsioone väljendada ja kontsentreerida, aga ka leinajal pärast ühiskonda tagasi tulla. Kas vajaksime praegu mingisuguseid pandeemia-järgseid ühiseid rituaale, et suure teadmatusega toime tulla?

Ei oska üheselt midagi soovitada, lugupidamist ja austust võiks äkki rohkem olla nii surma kui ka inimeste ees, et surm ei võrdu mahakandmisega. Praeguses ajas on palju hirme, mille vastu võib ehk aidata kardetu konkreetne väljaütlemine.  Kui vaadata mõnd hirmukuju oma silme ees, siis taipamine, et hirm on mõtteilma varjutav loor ja bluff, võib tuua rahu. Samuti võib aidata hirmu maha võtta teadmine, et me ei ole tegelikult mitte kunagi üheski hetkes üksi. Sageli räägitakse, et oleme nii elus kui ka surmas ihuüksi. Mulle tundub, et see mõte võib samuti hirmuillusiooni tugevdada.

Zuga uuslavastus kujutab seda füüsiliselt: laval on mitu tantsijat korraga ning minu meelest juba see tekitab koosolemise ja jagatuse ning ühise ruumi. Võib-olla tõesti ei hoia minekumomendil keegi meil otseselt käest kinni, aga siinsest "lahtirebimise" hetkes on ka vabanemine uude ruumi, kus võib olla hoopis teistsugune tajukategooria ja -mõõde. Ma arvan, et selles ruumis on hästi lahe olla, vaba kõigist oma füüsilistest vaevustest.

Eakas Ingmar Bergman rääkis lahkunud kaasa Ingridiga iga päev, nii võib olla ka meil kasulik ette kujutada, et "Ingrid" kuuleb meid, isegi siis, kui me teda ei näe. Ja teadmine, et kasvõi imaginaarne Ingrid on alati ruumis, on meile vajalik. Isegi kui see kordades võimendab meie kurbust või üksindustunnet, ikkagi see kokkuvõttes võib aidata. Pidev ettekujutus, et midagi ei ole, keegi ei kuule, on kahjulik ning on palju vaimukam rääkida Ingridiga, kui lihtsalt üksi konutada. Inimene on kommunikatiivne olend ja peab suhelda saama igal ajahetkel. Ta on ühisolend.

Millisesse ruumi ja maailma te "Suures teadmatuse" publiku kutsute, kuhu vaataja satub?

Ma arvan, et väga lahedasse ruumi, kus saab enda teemade ja küsimustega heas mõttes vastutustundetult südamlikus sfääris tegeleda ja mõelda. Vaatad laval toimuvat justkui kõrvalt, aga saad ennast samal ajal sinna sisse kujutada. See ruum ei ole kuidagi ahistav, pessimistlik ega sünge, vaid… Tõene! Isegi kui see kõik on vaid väljamõeldis ja peale surma selgub, et see kõik on olnud bluff. Aga me saame nende teemade üle fantaseerida, ja see võibki meid toetada.

Millest sa ise viimati lahti lasid?

Ilmselt mitte millestki, kipun siinsest väga kinni hoidma. Kui lased heast asjast lahti, oled loll, kui halvast, oled tark. Aga kinnihoidmine annab mingiks ajaks mulle võimaluse sellest võib-olla mõni hea lugu välja võluda. Viimaks peab ju nagunii lahti laskma. Kallite asjade väärtus selgubki sageli siis, kui neist ilma oleme jäänud.

Intervjuu ilmus ka KesKusi märtsinumbris.