Kalmet selgitas, et Kinoteater otsustas EKKM-ile anda seetõttu, et teatrite kõrval on ka teisi organisatsioone, kes seda raha vajavad. "Ma ei arva, et me oleme need, kellel on kõige rohkem raha, aga on kohti, kus seda läheb rohkem vaja," märkis ta ning lisas, et asi ei ole niivõrd rahas, vaid soovis kultuuri rahastamisega seotud teemasid tõstatada.

Kalmet sõnas, et kuigi tegemist on aktsiooniga, saab muuseum lubatud toetuse kätte. "Me oleme EKKM-i inimestega rääkinud, et seda läheb neil ka reaalselt vaja. Sellega saavad nad reaalseid asju ära teha. See ei ole lihtsalt selline moe pärast asi."

Piik selgitas, et raha otsustati anda EKKM-ile seetõttu, et möödunud nädalal jõudsid avalikkuseni uudised selles, millises seisus on sellised institutsioonid nagu EKKM – näiteks on kaasaegse kunsti muuseum külm ja remontimata, mistõttu on see detsembrist aprillini külastajatele suletud. Samuti ei ole maja enam veekindel ja selleks, et sissesadanud vett majast välja juhtida, kasutatakse vanu reklaamplakateid.

"Meile tundub naeruväärne, et samal ajal korraldatakse teatrikonkurss, kus kõik teatrid kandideerivad riigi rahastusele ja kui otsustatakse, et mõned teatrid saavad vähem raha kui eelmine kord, siis selle peale tekib mingi tohutu kisa ja kuskilt leitakse ligi miljon eurot juurde. Põhimõtteliselt tekitatakse olukord, kus üheltki teatrilt ei saa kunagi raha vähemaks võtta, sest teatrite jõupositsioon tingib, et ministeerium on kuidagi pantvangis ja ei saagi raha EKKM-ile anda," kirjeldas Piik.

"Teatrid on mugavas positsioonis," nentis Kalmet. "Küsimus ei ole selles, et teatreid maha tõmmata, vaid küsimus on see, et me oleme üks valdkond. See on väga mugav ka valdkonnast väljaspool, kui ühe valdkonna alaliidud omavahel konkurentideks mängitakse. Kui me oleksime solidaarsed, oleks me palju rohkem ära teinud, aga praegu on niimoodi, et kui keegi saab raha, siis mõeldakse, et ärme meie küll kommenteeri, et neil katus tilgub, äkki võetakse meilt ka raha ära. On palju asju, mis on tegemata, mis puudutavad kõiki valdkondi – näiteks vabakutseliste sotsiaaltagatised –, aga me ikkagi räägime teatrist, sest see on inimestele kuidagi arusaadavam. Me räägime Estonia juurdeehitisest, aga me peaksime rääkima tervest valdkonnast," sõnas ta.

Kalmet selgitas, et kriitikat teatrite rahastamise osas saab teha ainult valdkonnasiseselt. "Kui seda teeb keegi valdkonnaväliselt, näiteks teised kunstnikud, siis öeldakse, et te ütlete seda sellepärast, et te olete kibestunud, sest te ei saanud raha ja teised olge meie pärast rõõmsad. Küsimus on see, et sellele tuleks otsa vaadata, ka rahasummadest edasi," leidis ta. "Võiks ikka kriitiliselt vaadata, et ega teatriinimesed ei ole ka homogeenne grupp ja meie saame ka oma kunstielamused väljaspoolt. Teater on üldse selline kunstiliik, mis toetub teistele valdkondadele."

"Teatrid räägivad kogu aeg, et me peame rahastussüsteemi muutma, aga ainuke ideaalne süsteem oleks see, kus kõik saaksid rohkem, sest kui keegi ei saa, siis see, kes ei saa, hakkab karjuma, et meile tehti liiga ja kultuuri suukorvistatakse," lisas ta.

Piik nentis, et tänasel päeval on olukord selline, et kõik teatrid võitlevad selle, eest, et riigilt võimalikult palju raha kätte saada. "Aga kes peaks olema see, kes küsib, kui palju on meil Eestis optimaalselt teatreid vaja? Kas me jõuame mingil hetkel olukorda, kus meil on liiga palju teatreid? Kus see hetk tuleb?" uuris ta.

"Me tahame selle aktsiooniga toetada kultuuriministeeriumit," märkis Piik. "Öelda teatrijuhtidele, et tegelikult see töö, mida kultuuriministeerium teinud on, et töötada välja see konkurss ja uus etendusasutuste seadus, mis eelmine aasta rakendus, on tegelikult vajalik ja suur töö, et seda valdkonda korrastada. Ja kui iga kord, kui üritatakse midagi muuta, hakatakse karjuma, siis see ei ole tegelikult normaalne demokraatlik ühiskond. Me peaksime suutma küpselt rääkida sellest, kuhu see raha panna, kui palju teatreid meile on Eestis vaja, kui palju meil on teatritudengeid vaja. Aga neid asju ei saa me kunagi puutuda, sest iga kord on kisa lahti."