Märtsi alguses teatas Kinoteatri meeskond, et annavad oma kultuuriministeeriumist saadud tegevustoetusest 10 000 eurot EKKM-ile. Saates tõdes Kalmet, et kuigi otsus toetus edasi kinkida võib Kinoteatri tulevikus tegevustoetuseta jätta, on nad aastate jooksul õppinud ka selleta majandama.

Kalmet selgitas, et kuna Kinoteater on valdavalt toimetanud projektipõhise rahastuse toel, ei saa nad endale tekitada püsikulusid või inimesi palgale võtta. "Kui seda raha ei tule, eks me töötame niimoodi edasi, aga lihtsalt, kust meie küsimus või kriitika tõuseb, ongi see, et kindlasti on efektiivsuskohti," selgitas ta.

Teatreid rahastades on Kalmeti sõnul oluline tegijate julgus loodava süsteemi juures endale kindlaks jääda. "Praegu on kõige suurem probleem see, et tehakse mingisugune süsteem ja siis on veel selle süsteemi juures mingid tärnikesed," leidis ta.

"Umbes nagu peale õhtusööki üks komm, aga kui keegi tahab, võib veel pool kommi anda. Siis tekib kõigil mingisugune ootus, et isegi, kui ma ei saa, siis kuskilt ma ikka selle raha saan. Või kõik on eraldi olukordades ja proovivad mingisuguseid oma tingimusi läbi rääkida," selgitas Kalmet.

Samuti sõnas ta, et oluline on süsteemi läbipaistvus. "Vahet ei ole, kas parem või halvem süsteem, kui oleks läbipaistvust, aga seda läbipaistvust ei ole väga olnud," tõdes ta.

Kalmet rõhutas, et küsimus ei ole kelleltki raha äravõtmises või mõne teatri laialisaatmises, vaid oluline on vaadata kriitiliselt valdkonna sisse. "Mida me tahame teha? Kus mingeid asju saaks efektiivsemalt teha? Liigutada inimesi siia-sinna." 

Mis puudutab uute näitlejate õpetamist, on tema sõnul küsimus selles, mis neist inimestest pärast kooli lõpetamist edasi saab. "Ega see ei ole ka küsimus selles, et tahaks kuskil keegi tulla ja öelda, et faa-faa-faa, neid on nii palju, pange teised kinni. Pigem on küsimus selles, et mis neist inimestest saab – inimesed õpivad koolis, riik maksab selle kinni ja siis need inimesed tulevad ja neil ei ole tegelikult kuskil kohta," selgitas Kalmet.

Lisaks rahamuredele on Kalmeti hinnangul üheks probleemiks see, et pole kohti, kus teatrit teha. "Isegi kui oleks mingeid suurepäraseid ideid, lavastusi, mida tahaks teha, ei ole kohta. /---/ Need inimesed tulevad ja nad ei saa seda teatrit teha," märkis ta.

Samuti pole ta kindel, et haridus, mis teatrikoolist saadakse, valmistab õpilasi ka muude tööde tegemiseks ette. "Me kasvatame lihtsalt selliseid inimesi, kes on kuskil mingi töö peale järjekorras. Ja jällegi: kas see on efektiivne? Ja siis need inimesed ütlevad, et aga palun, meid on veel rohkem, veel rohkem raha siia teatrivaldkonda," tõi ta välja.

Kalmet rõhutas, et tema jutt ei ole suunatud mõnele konkreetsele teatrile või inimesele, vaid kogule süsteemile. "Peaks vaatama, kas me tahame teha meeletut kvantiteeti või kvaliteeti."