Iga Veneetsia külastus paneb mõtlema, et kas sai mindud selle laguuni õhustiku, nende kitsaste pooleteise õlalaiuste koridor-tänavate ja kanalite erakordsuse pärast või hoopis Itaalia kerge elu nautimiseks – biennaal on seejuures justkui pealekauba. Infokülluse all ägades tundub taas, et kõike oli liiga palju. Biennaalipohmeluses tasub siiski küsida, mis siis ikkagi päriselt kõnetas.

Tänavune arhitektuuribiennaali peakuraator Leslie Lokko on Ghana-Šoti päritolu arhitekt, akadeemik ja kirjanik. Tema kureerimisel on keskmes muutuste kurss ja Aafrika. Aafrika kultuuri võõrapärasus teeb ehk teemade haaratavuse keerulisemaks, kuna kontekst on (Euroopa ja lääne omast) niivõrd erinev, süvenemisel tuleb kasuks eelteadmine riikide geograafiast ja ajaloost.

Kuigi vaatluse all on Aafrika manner, liiguvad enda mõtted automaatselt Ida-Euroopa ajaloo ja taagaga paralleele tõmbama. Peamiseks aineseks on endine ja jätkuv kolonialism, ressursside kadumine koos kliimamuutustega kui võrdõiguslikkus Aafrika riikides. Rõhk on fundamentaalsetel küsimustel nagu kuidas ja miks. Näitus kutsub Aafrikat vaatama uue pilguga.

Lisaks peakuraatori näitusele on igal riigil 26. novembrini oma paviljonis võimalus interpreteerida kuraatori pakutud peateemat "Tuleviku laboratoorium". Toome välja viis paviljoni või näitust, mida soovitame lisaks Eesti omale külastada.

Šveitsi ekspositsioon "Neighbors" paviljonidepargis Giardinis, kuraatorid Karin Sander ja Philip Ursprung

Seekordne Šveitsi paviljon teeb märgilise žesti oma naabrile, Venetsueela paviljonile. Kaht koosolevat paviljoni eraldas seni tellissein ja raudaed. 21. sajandi ruumikogejatena tekib küsimus, miks see aed seal üldse olema pidi. Eraldused on nüüdseks eemaldatud ning sealsamas eksponeeritud. Ühtlasi on maha võetud ka vana ja haige puu, mis Šveitsi paviljoni ees asus ning mille hiiglaslik känd samuti kuntiteosena mõjub.

Nii palju muutusi ühe paviljoni ümber oli väärt omaette väljapanekuks saama. Lisaks veel paviljoni sees asuv üleelusuurune pehme vaip, millesse on kootud mõlema naaberpaviljoni originaaljoonised. Vaip on täpselt nii suur, et seina äärde jääb väike rada neile, kes vaibale astuda ei julge. Eeskuju näitab sokkides paviljonihoidja, kes julgustab külastajaid vaibale astuma. 

Hispaania paviljon "Foodscapes" Giardinis, kuraatorid Eduardo Castillo-Vinuesa and Manuel Ocaña

Külastajat tervitab infoküllane keskmine ruum, kuid seiklus algab hoopis tagatubades, kus näeme viit filmi, mille lähtekohaks on Hispaania kui Euroopa suurim toidutootja, erinevatelt autoritelt. Külastajale eksponeeritakse tootmise erinevaid tahke: seedimine, tarbimine, tootmine, turustamine ja pinnas.

Kuidas jõuab meie toidulauale näiteks pirn? Millise pika ja uskumatu ahela enamus vilju läbivad, enne, kui näeme neid poelettidel. Palju üldse vaadatakse, kust on pärit toit, mida tarbime? Kuhu jõuavad jäägid ja milline koreograafiline ilu leiab aset jäätmejaamas? Paljud teavad, et lehmad, kelle piima tarbime, ei liigu enam ammu rohelistel niitudel, vaid seisavad terve oma produktiivse elu jalgadel kõrgtehnoloogilistes lautades? 

Kõik need lühifilmid on äärmiselt hästi produtseeritud, tõeliselt nauditavad. Alles paviljonist väljudes tekib küsimus, kas peaksime end tundma väga halvasti või võtma ühe kohvi ja taas mitte mõtlema selle peale, kust ja kuidas meieni kasvõi seesama kohv jõuab…

Sloveenia paviljon "In Search of Well-Tempered Architecture" Arsenales, kuraatorid Maša Mertelj, Matic Vrabič, Eva Gusel, Anja Vidic ja Jure Grohar

Üks Eesti hingele ehk kõige arusaadavam paviljon on Sloveenia oma, kus tegeletakse nii-öelda igapäevainseneeriaga. Väljapanek esitleb ajalooliselt väljatöötatud kütte- ja jahutuslahendusi, kuna hoone ja keskkond on lahutamatus seoses. Vernakulaarne arhitektuur on läbi aegade olnud maksimaalselt energiatõhus.

Tänasel ajal on kütte-, jahutus- ja ventilatsioonisüsteemid peidetud seintesse, lagedesse ja põrandatesse, kuid varem olid need lihtsal moel osa ruumist. Soojussalvestid, soojuspumbad, null-energia hooned, soojustagastusega ventilatsioon, ökonoomne energiakasutus eksisteerisid juba enne meid.

Näitusel on esitatud lahendusi üle Euroopa. Peamiselt paikadest, mille keskkond on nõudlik ja ekstreemne, näiteks mägised alpialad, kus suvi on palav, kuid talv väga karm ja külm, temperatuuride kõikumine võib jääda mitmekümne kraadi juurde. Kogu väljapanek koosneb kuraatorite kutsutud kaastöödest, mille seas on ka Eesti kaastöö Roland Reemaalt ja Laura Linsilt.

Austria paviljon "Partecipazione / Beteiligung" Giardinis, kuraatorid AKT ja Hermann Czech

Austria paviljon tõstis esile ligipääsetavuse teema. Kui Tallinna merepiir oli pikalt suletud tööstus- ja militaarterritoorium, siis Veneetsias on vee peale ehitatud kaks piirkonda, mis on maist novembrini nüüdseks aktiivselt arhitektuuri- või kunstibiennaali näitusepinnana kasutuses.

Linna limiteeritud pinnast hoolimata hõlmavad lähestikku paiknevad Giardini ja Arsenale Toompea suuruse ala. Arsenale on endine laevatehaste ja relvaladude tsoon ning Giardini justkui maju täis park. Viimase, alates 1895. aastast rahvuspaviljonidega täidetud pargiala serval paiknevast Austria paviljonist tahtsid riiki esindavad kuraatorid lõigata ava kohalike elukvartalisse – piletita või väljaspool biennaali toimumisaega pole ka naabertänava põliselanikul võimalust ala külastada.

Eksklusiivse suletuse vastu lõid kuraatorid dialoogi kohalike võimuesindajatega, kellele presenteeriti võimalikke lahendusi. Kuigi väljapakutud auku läbi maja austerlastel teha ei lubatud, ega ka üle piirdeaia minevat silda, oli teema ruumiliselt nähtav – paviljoni läbilõikav sein mõjus häirivalt ning kandis sellega ligipääsetavuse probleemi elegantse sillana ruumi üle.

Belgia paviljon "In Vivo" Giardinis, kuraatorid Bento ja Venciane Despret

Kui mõni kriitiline kommentaar selle aasta biennaalile on olnud vähese arhitektuuri osas, siis esteetilist ruuminaudingut pakub Belgia paviljon. Hoone keskpunktis asuvasse valgesse saali on ehitatud õhulisel puitkarkassil topeltruum. See on seest kaetud seentest loodud viimistluspaneelidega, millel on looduslikult unikaalne ja kunstiteosega võrdne tekstuur ning muster. Helgelt kumav, veidi niiske saal sarnaneb ootamatult Veneetsiaga talle omase kerge hallituslõhnaga ning loob mitme meelega tajutava kogemuse.

Samal ajal on näitus üks ainsaid, mis keskendub lähituleviku reaalsele materjaliarendusele. Fookusesse võetud elavast ainesest ehk seentest kasvatatud valmispaneelid on kulminatsioon pikemale protsessile. Materjalitootmise areng algainest kuni valmisproduktini on esitatud kõrvalruumides niisama poeetiliselt kui peasaali ehitis. Olgu valikus hoone lähipiirkonna kaevatud pinnasest tampsavi või meeletu kiirusega paljunevatest seentest seinad – kohapõhisus ja jätkusuutlikkus kui modernsed võlusõnad tulevikuarhitektuurile võivad muutuda olude sunnil pigem reegliks kui erandiks.

Viimaks mõned soovitused biennaalikülastajale. Juuli-august ja septembri algus on Veneetsias väga kuum aeg, ühtlasi ka külastatavuse tippaeg. Kui on huvi higist leemendavana ülerahvastatud pisikestel tänavatel vantsida, siis see on parim aeg. Kuigi plussiks näituse algusajal külastamiseks on lootus, et kõik videod ja installatsioonid toimivad oma tehnilises ilus, sest iga (eriti juhtmete ja nuppudega) asi kipub ajas hääbuma või kaduma sootuks.

Kuna aga biennaal kestab kuni novembri lõpuni, siis tasub ajastada külastus näiteks oktoobri algusesse, kui saab veel ilma nautida ja näitused on mõnusalt (eestipäraselt) inimvaesed.

Ning kui kodust eemal olles tekib väikestviisi koduigatsus, siis ootab Eesti paviljon "Kodupeatus". Aet Ader, Arvi Anderson ja Mari Möldre büroost B210 on kureerinud Eesti väljapaneku ühte tavalisse Veneetsia korterisse aadressil Salizada Streta 96. Seal saab pärast biennaalil tiirutamist voodile pikali visata, vajuda tugitooli ning mõtiskleda nähtu üle või hoopis seal resideeruva etenduskunstnikuga elu, kodu ja arhitektuuri üle arutleda. Suunitlus ongi just läbi isiklike kogemuste jõuda eluasemepoliitika tagamaade mõtestamiseni.

Kokkuvõttes on arhitektuuribiennaali näitustekogum äärmiselt laetud just poliitiliste teemade poolest. Meile esitatakse sadu lugusid, igal omad keerukused. Ent arhitektuuribiennaalilt oodatakse ehk erialaspetsiifikast kantuna kunsti kõrval ka praktilist ja füüsilist väljundit – seda leidub mõnes rahvuspaviljonis rohkem, ülejäänud ekspositsioonidel vähem.

Kuid arhitektuuri vajalikkus, vorm ja realiseerumine on sõltuv just taolistest analüüsidest, mida klassikalise ruumikunsti asemel on esitatud. Võime sel juhul küsida: millist infot biennaalile otsima minnakse? Ehk on üheselt mõistetava staarteose aeg möödas. Leiame eest hoopis uurimuse artefaktid, leiud, millest ise vajalik välja sünteesida.

Võimalik, et maailma paljususes osutub see raskendatuks ning kasuliku teabe väljafiltreerimine ja söödavalt esitamine polegi võimalik. Ehk on taoline näitus nagu mõni keerukas ent huvitav raamat, kus on lehekülgi, kust me endale siiski midagi leida ei pruugi.