Palju õnne uue albumi puhul! Kuna see on debüütalbum, siis lähme korraks tagasi täiesti algusesse. Teie esimene singel ilmus kurikuulsal 2020. aastal. Kas DeLulu on koroonabeebi?

Taavi Paomets: Ma just tahtsin enne Inga käest küsida, kui mitu aastat me siis teinud oleme seda. Sest esimene singel ei oel kindlasti esimene lugu, mille tegime. Meil on ports materjali, mis pole ilmavalgust näinudki. Neli aastat?

Inga Tislar: Ma arvan, et me esimest korda puutusime kokku umbes 2017. aastal. Aga me lihtsalt proovisime muusikat teha, siis me jälle ei teinud ja siis me hakkasime vaikselt tegema, põhimõtteliselt iseendale. Aga me ei andnud seda välja. Agasiis tõstatasime küsimuse, et äkki teeks ametlikult mingi bändi. Ja sündis DeLulu. 2020. aastal sügisel tuligi esimene singel, aga ma ei ütleks, et ta koroonabeebi on, me puutusime ikkagi veidi varem kokku ja lihtsalt siis hakkasime looma.

Taavi: Korooonaajal tuli ta lihtsalt välja. Ma mäletan seda filmimist ja kus üldse sai midagi teha. Ja ma ei tea kas nii tohib öelda, aga tänu koroonale saime päris head tingimused, kus filmida, mingid blackbox'id ja asjad. Kuna saalid olid kõik tühjad, siis kutsuti. Ja ma arvan, et see oli ideaalne avalugu meie koosseisule kindlasti. 

Lugu "Animals" oli tõesti selline DeLululik lugu, kui vaadata teie edasist loomingut, see oli hea sissejuhatus sellele, mis nüüd saama hakkab. Aga te kõik olete päris tiheda graafikuga muusikud. Kas te näete DeLulut kui ühte projekti paljudest või on sellest saanud aastatega ka prioriteetsem projekt?

Inga: Mulle meeldib nimetada seda südameprojektiks. See on koht, kus saame olla meie ise. Meil ei ole seatud mitte mingeid piire musikaalselt eelkõige. Me saame teha täpselt seda, mis torust tuleb. Ja see on ka mingis mõttes teraapiline vorm. Loomulikult on igapäevaelu väga tihe ja kiire, Taavi ja Mairo on isad ka veel takkaotsa, laveerimine pole kõige kergem, toimub palju, aga DeLulul on tähtis koht meie südameis. 

Taavi: Selles mõttes DeLulu on ikkagi prioriteet, et kui tekib idee või kontsert, siis me pigem muud asjad jätame kõrvale. Ma ei nimetaks seda ka projektiks, aga see on hea koht, kus enda läbi elatud kogemusi väljendada. See on number üks põhjus sellele ja võib-olla sellepärast ongi see muusika natuke äärest ääreni, aga ta on väga aus algusest lõpuni. 

Äärest ääreni on hästi öeldud, sest žanre mahub teie muusikasse palju ära. Kuulda on kõike alates popist ja RnB'st jazz'ini välja. Kas te ise tahate üldse enda muusikaliselt defineerida või olete need piirid pigem hägustanud? 

Taavi: Ma arvan, et me ei mõtle selle peale, enam kindlasti mitte. Ma saan aru, et see on oluline, kui sa annad plaadi välja, et mida sa metadata'sse kirja paneb, algoritmide ja platvormide jaoks on vaja teada, mis kategooriasse sind panna. Eks see lõviosa on soul, RnB ja jazz'ilikud harmooniad ja muu on läibv teema. muusika on äärest ääreni ja nüüdseks on läbivaid jooni tekkinud päris mitu. Ma usun, et inimesed saavad aru, et see on selle bändi lugu, isegi siis, kui see on unelevam ambient või just tantsukam nagu "Animals". Seal on neid läbivaid jooni küll. 

Muusikutega rääkides ongi pigem kõlanud mõte, et nüüd enam žanre ei eksisteerigi, kõike segatakse nii palju. 

Taavi: See on üliõige ja minu arvates ei tohikski ennast raamistada. Sest nii palju kui piirangud võivad olla loominugle vabastavad, siis kas maksab enda intuitsiooni kinni hoida, sest pead meeldima kellelegi? Lõpuks on see oluline sulle, et saaksid end seda muusikat tehes hästi tunda. Edasi on nii – mida on ka varem öeldud –, et kui juba kahele inimesele korda läheb see, siis võiks see olla artistile kõik, mida ta vajab, et seda edasi teha. 

Kellele on üldse DeLulu muusika?

Inga: Meile meeldib öelda, et see on teadlikule musikaalsele inimesele ja kõikidele nendele, kes oskavad hinnata nüansse ja siseneda rännakulaadsesse etappi. DeLulu muusika on detailiderohke ja emotsiooniderohke. See lihtsalt võib-olla kumab välja, et me ise oleme sellised inimesed. 

Taavi: Aga see on ju okei, inimesed võiksidki olla mitmekülgsed, sellepärast see žanriliigitus on tihti nagu kirves pea kohal. Mis on ka oluline selle muusika juures, on sõnumid ja tekstid. See on mõeldud inimestele, kes kuulavad, millest laulja laulab ja millest lugu räägib. Sellele oleme väga palju energiat pannud ja väga läbi mõelnud, et see story tuleks läbi ka ilma muusikata ja oleks tekstina väga tugev. See on laulukirjutamise A ja O. Ta ei ole kindlasti tarbijamuusika või "ühesuveliblikas". Ma usun siiralt, et see muusika on ka kümne-kahekümne aasta pärast relevantne ja aktuaalne. 

Aga kui rääkida loomeprotsessist – teid on kolm tükki, see on veel päris paras arv, et kõigi soovid läheks arvesse. Kuidas teie muusika sünnib?

Taavi: Me teeme ikkagi koos. Võib-olla mõned lüürika loome protsessid on iseseisvad, igaüks mõtleb kodus ja kokku saades paneme kokku. Aga meil on väga hästi jaotunud rollid. Inga oma imelise hääle ja viiside genereerimisega on kindlasti üks Eesti tippudest igaljuhul. Mairo oma harmooniatunnetusega, nende omavaheline klapp on muidugi megatugev, võib-olla tänu otsakoolile ja koos oldud ajale. Minul on lihtsalt lust töötada inimestega, kellest tuleb kulda. Ma proovin seda kokku võtta ja vormistada ja vaadata üldpilti, et mis siia sobiks ja produktsioonilist aspekti tervikuks muuta. 

Inga: See on olnud jah väga orgaaniline sümbioos. Lisaks muusikale on see ka olnud vaimselt väga õpetlik protsess: lihtsalt veeta koos aega nende inimestega ja rääkida elulisi ja maailma asju on oluline punkt muusikaloomes, mis viib meid ühiselt ja indiviididena edasi ja kasvatab. Meile meeldib öelda, et siin muusikas on palju õppetunde ja seal kajastub ka meie areng. Tõesti väga õpetlik, väga avardav on siiani olnud meie koostöö, nii et mis veel edasi? 

Tõepoolest! Nüüd olete jõudnud oma debüütalbumini "Lolla". Mis oleks see ideaalne moment, millal "Lolla" käima panna?

Inga: Mulle endale meeldib kuulata muusikat nii, et ta päriselt minust läbi läheb ja see on nii, kui ma olen üksinda ja liikuvuses, näiteks jalutamas. Ma pakuks välja, et see võiks olla moment, kus iga huviline võiks selle läbi kuulata, sest siis jõuavad sõnad sügavalt inimeseni, samamoodi helilised nüansid ja energia, mille oleme püüdnud sinna sisse panna. Meditatiivne rännak. 

Taavi: Kui võtta eraldi lood, siis nad sobiksid eriilmeliste situatsioonide kuulamiseks ka plaat tervikuna moodustab rännakulaadse asja ja just see teadlik kuulamine, seal on nii palju kihte, mida kuulata, et kui seda taustal kuulata, ei jõua need kohale. 

See jutt on muidugi nii ära leierdatud, et elame singlite ajastul ja albumeid enam välja ei lasta. Kui te olete nii kaua muusikat teinud, siis albumiga ootasite, olete singlite peal liugu lasknud. Mis ajendas kauamängivat välja andma. 

Taavi: Neid lugusid oleme välja andnud singlitena teadlikult ka ja lõpuks oli materjali piisavalt palju, et panna nad tervikuna kokku. Ega see nii vara ka pole, me eelmine aasta saime aru, kui palju see aega võtab ja vinüülide taga ootamine pani ka ajalimiidi. Võib-olla oleks võinud kaks aastat tagasi selle plaadi välja anda, aga ma arvan, et see on hea, et andsime settimisruumi. Tõesti, plaate rahvas ei kuula albumite kaupa, aga see on siiski formaat, mida ma ärgitaks kuulama, sest see pole tarbemuusika, lugude järjestus on läbi mõeldud nii, et ta moodustaks elamuse tervikuna. Natuke kurb, et see on läinud sinnamaale, et kõik on kiiresti ja korraks. Nagu kontserdilgi sa ei lähe pärast esimest lugu ära. See on ka meie taotlus, et inimesed saaks selle kompoti kätte nii nagu meie oleme mõelnud.

Inga: "Lolla" on ühtne tervik ja rännak. Me taotleme seda, et inimene läbiks selle tervikuna. Lood on singlitena väga head. Aga plaadina kuulates tuleb elamus ja jõuab päriselt kohale. 

Mis see mõeldud kompott ehk kontseptsioon sellel albumil on?

Taavi: Me oleme kurja vaeva näinud, et see plaat viiks kuulaja ühest sisekaemusest mingisugusesse öisesse klubimeeleollu ja sealt tagasi sügavtalve. Ta on ajatu plaat, ta ei sobitu ühte konkreetsesse aastaaega. Aga need vahepalad, mis seal plaadil on sissejuhatused ja järgmisest uksest sisse minemiseks – see on siksak serpentiintee. Aga lõpuks ta jõuab sinna kuhu me tahame, et ta jõuab. 

Mis te selle albumi kontekstis inspiratsioonina välja tooksite?

Taavi: Nagu kõigil, on ka meil olnud pöördelised, turbulentsed ja segased aastad. Mina ja Mairo oleme mõlemad isaks saanud vahepeal, see on väga suur muutus. Ma jõudsin vahepeal ülikoolis käia, Inga on kõvasti reisimas käinud, olid mingid häälejamad…

Inga: Ühesõnaga, kõike on toimunud. 

Taavi: Ja see kõik on muusikasse valatud, võib-olla seetõttu see serpentiintee on moodustunud. Ja väga palju on juhtunud nende aastate jooksul nii enda sees kui maailmas. Ma arvan, et see plaat võtab selle meie jaoks hästi kokku. 

Ehk siis kuulajad saavad selle plaadi taustal enda muredest läbi ja eemale tantsida. 

Inga: Mured, unistused – kõik, mis sinna sisse on pandud ja ka tänapäeva maailma probleemide peegeldused, mis sealt läbi kõlavad. Me ei taha kuulajat sinna viia masendavasse kohta, vaid pigem mõtiskleda selle üle ja natuke kaasa analüüsida ja mingil määral läbi elada. 

Ja mis edasi? DeLulul oleks kindlasti potentsiaali ka välismaal. 

Taavi: Loomulikult me anname kõik, mida saame, et see muusika jõuaks kaugemale. Praktikas elame Eestis, aga võib-olla peaks vist kõik koos ära kolima. 

Inga: Me unistame ikka sellest ja eelkõige sellepärast, et välismaal võiks olla meil palju kuulajaid. Aga me tahame täpselt samamoodi ka Eesti kuulajateni jõuda. Tahaks, et inimesed hindaksid ja märkaksid. Mingid esinemised ja raadiokuulamised võiksid välismaal ikka olla. 

Taavi: Tegelikult on see plaat olnud nii suur osa meie eludest viimastel aastatel, et kui sa küsid, mis me homme teeme, siis ma ei oska sulle vastata. 

Üllatus siis kuulajatele ja teile endile. 

Taavi: Jah, see on ju megahea. Hoiame asjad värskena.