Näituse- ja kontserdikorralduse maailmade vahel leidsid Helme ja Viise ühisosa vajaliku eelneva usaldusväärsuse ja resümee osas. "Kultuuri import algab usaldusväärsetest sidemetest. Su muuseumil peab olema usaldusväärsus, korralik CV, korralikud sidemed, isiklikud tutvused," rääkis Helme. "Kusagil saadakse kokku, hakatakse rääkima, see võtab aastaid aega kuniks sellest tuleb suur ja uhke näitus," ütles Helme ning tõi välja, et näiteks Michel Sittowi näituse korraldamine võttis kokku aega seitse aastat.

Kui Viese arvas, et enamjaolt Eestit maailmas juba tuntakse, siis Helme jäi selles osas pigem lahkarvamusele. Ta tõi näiteks hiljutise vestluse ühe Saksa muuseumidirektoriga, kellele tuli üllatuseks, et Eestis balti-sakslased olnud on. "See vana tsivilisatsiooni arrogants on ikka päris tugev," märkis Helme, kuid nentis, et jääks ka ise näiteks Ladina-Ameerika või Balkanimaade tundmisel hätta.

Kultuuri impordis mängib rolli ka kohalik infrastruktuur, ühendatus välismaailmaga, mis laseb suurtel kontsertidel ja näitustel Eestisse jõuda. Helme tõi välja, et näiteks ei saa Tallinna lennujaamas maanduda lennukid, mis oleksid piisavalt suured hinnaliste maalikonteinerite või kasvõi Egiptuse sarkofaagide transportimiseks.

Helme rõhutas, et kultuur panustab majanduse toimimisse. "Meil oli umbes 700 partnerit aasta jooksul ja see raha tuli meilt, me andsime raha välja – majandus toimib," rääkis ta, kuidas majanduse ringkäiku tuleb elus hoida, sest muidu ei suudetaks üleval hoida ei kontserte ega näituseid.

Kultuuri eksport

Kultuuri impordi kõrval on täpselt sama oluline ka tema eksport. "Kultuuri instinkt on levida, endast märku anda. See on üks väga oluline osa, mitte ainult turism," märkis Helme. "Siin peaks olema üks kindel riigi seisukoht, kas me tahame olla väljaspool väärikad ka kultuuris," lisas ta. Helme tõi muusika välja meediumina, mida tema hinnangul välismaal kergemini aktsepteeritakse.

Kui ühel hetkel soodustati ja toetati Rootsis Viese sõnul väga tugevalt ühe ekspordiartiklina just muusikat, siis Eestis pole sellist asja mitte kunagi olnud. "See, mis meil praegu väljapoole liigub – Trad.Attack, Metsatöll – need on kõik suuresti oma hasardi pealt," tõi ta välja ja nentis, et sellise hasardi pealt kaugele ei purjeta.

"Meil on ka plaadifirmad, kes nopivad siin artiste üles, aga ma väidan, et meil on Eesti selline konnatiik, kus kohapeal ei vormi mitte kedagi valmis," märkis Viese ja lisas, et selleks, et üks Eesti artist võiks päriselt maailmas kuulsaks saada, peaks ta tegutsema globaalsetes kaasaegse kultuuri keskustes, näiteks New Yorgis või Londonis.

"Kui riik peab järsku kõige muu kõrval tähtsaks kultuuri, on sellel väga suur mõju," meenutas Helme Tallinna kultuuripealinna ja Euroopa Liiduga ühinemise aega.

"Silmnähtavalt läheneb ju provintsistumine, sest kõik need välissuhted ja suurepärased partnerlused, mis on nii teatril, muusikal ja kunstil, hakkavad pikkamööda külmuma, kui sa seda ei toida," rääkis Helme. "Kurb mõelda, kui mõnekümne aasta pärast on väikene, tähenduslikult onnikene, Eesti Kunstimuuseumi asemel," sõnas Helme.

Majanduslik vs hariduslik tulu

Viese jaoks tekitab vahel küsimust see, kuhu riik kultuuri rahad suunab. "Ei peaks olema nii, et riik üht üritust kümme aastat toetab. Peaks aitama selle asja käima tõmmata ja siis peaks asi ise edasi minema," arvas Viese ning mõtiskles, kas üldse on vaja üritust, mis kümne aasta möödumisel ilma riigi abita toime ei tule.

"On asju, mis mitte kunagi turus ei ole, kui me räägime näiteks kunstiajaloo baasuuringutest," märkis Helme vastulauseks. "Kõik need Eesti kunstiajakirjad ei hakka iialgi kasu tootma," lisas ta ja tõi välja, et siiski panustavad need näiteks eestikeelse erialaterminoloogia välja arendamisse. "Luuakse aju, mis on võimeline seda keelt lugema, edaspidi arusaama temast, et ta ei ole kõik anglitsism," rõhutas Helme.