Enne albumisse süvenemist rändaksin hea meelega tagasi teie muusikakarjääri algusaega. Kuidas te elektroonilise muusika juurde jõudsite?

Ninja: Me jõudsime selleni üsna sarnaselt. Mina elasin Tartus ja hakkasin kuulama Raul Saaremetsa saadet "Vibratsioon". Muusika liikus päris kehvasti, peamiselt oli elektroonilist muusikat CD plaatidelt võimalik kätte saada, raadiost muidugi ka. Tartus olid spetsiaalsed plaadipoed, kust ma midagi sain, aga plaadid olid jõhkralt kallid. Turgudelt sai ka vuhvleid (piraattoodangut – toim.).

Ma mäletan, kuidas hakkasid liikuma Thunderdome'i kogumikud. Hakkasin kuulama hardcore'i ja gabber'it, sealt asi alguse sai ja nii see läks. Ma ei mäleta, et oleks olnud mingeid house'i kogumikke, aga võib-olla ei osanud ma neid ka otsida. Kui ma 1996. aastal Tallinnasse tulin, siis oli Viru tänaval Shamrock, kust sai esimesi vinüüle osta. Sinna viisid vinüüle müügiks ka Koit Raudsepp ja Raul Saaremets ja nii ma neid ostma hakkasin. Enne kuulasin ma hästi laia žanrivalikut – punki ja metal'it – kõike, mida kätte sain.

Dzheimz: Tõenäoliselt oli kõige esimene elektrooniline muusika, mida ma kuulasin hardcore. Gabber ja hardcore ning sealhulgas happy hardcore, mis mind väga võlus. Ma mäletan, et mu korteri kohal elas naabripoiss, kellele hakkasid vanemad CD plaate ostma. Mu vanematel ei olnud muusika ostmine teemas. Tema kuulas aga Green Day'd ja hardcore'i kogumikke. Ostis neid Laseringist. Umbes kaheksandas või üheksandas klassis hakkasin ma elektroonilist muusikat rohkem kuulama. Ja 14-aastaselt hakkasin seda ka ise tegema. Koit Raudsepa kaudu sain muidugi ka palju uut muusikat.

N: Me läksime mõlemad samal ajal Georg Otsa muusikakooli jazz-klaverit õppima ja hakkasime koos muusikat tegema. Elektroonilise muusika juurde jõudmise juures oli muidugi ka väga oluline arvuti omamine. Mina hakkasin ka kohe Sound Clubis ise elektroonilist muusikat tegema. Mu pinginaabril oli hea arvuti, mille taga ma istusin ja muusika kallal nokitsesin. Jõle kahju, et neid minu katsetusi alles pole.

D: Minul ilmselt mõned katsetused on kassettide peal kuskil alles…

Kuidas teie DJ-karjäär alguse sai?

N: DJ-ks hakkasin ma Tallinnas, kuigi olin juba tükk aega muusikat teinud. Mina hakkasin plaate mängima siis, kui ma Dzheimziga tuttavaks sain. Tema juba mängis mingitel pidudel, aga esimese peo tegime koos Tartus klubis Illusioon aastal 1996 ja sealt kõik alguse sai.

Palju on kirjutatud sellest, kui keeruline oli tollal uut muusikat leida – plaadid olid kallid ja laule lindistati raadiost üsna halva kvaliteediga.

D: Ma ei ütleks, et see kasseti peale salvestatud heli kuidagi halb oli. Ta jättis mõnes mõttes isegi natuke võimsama mulje – tuli raadiost kompressoritest ja oli hästi võimas. Mõned lood, mille ma raadiost kasseti peale salvestasin ja mida ma pärast ka vinüülilt kuulasin, ei tundunud enam nii võimsad või head.

N: Ka sellest, millega lugusid maha mängiti, hakkas kvaliteet sõltuma – kõigil polnud häid helisüsteeme. Enne meid tegeleti salvestamisega natuke tooremalt – 90ndate alguses oligi vaja kuskilt laine pealt lugu kätte saada. Meil oli natuke lihtsam.

D: Oli ka neli põhilist formaati. Esiteks kassett, mis oli kõige käepärasem vahend. Teiseks Minidisc, mis oli päris lahe formaat. Minidisciga tegime me ka laive. Põhiline probleem oli, et kassett sahises. Kolmandaks olid ka CD-d, aga neid pidi ostma, sest kõrvetada veel ei saanud. Ja neljandaks muidugi vinüül.

N: Minidisc oli hea kompaktne formaat, mängijad olid samuti väikesed ja nendega oli palju mänguruumi. Materjali sai õhtu lõpus ära kustutada ja pärast uue peale panna.

D: Pidudel pidid underground artistid ikkagi meie ajal mängima vinüüle ja üheksandas või kümnendas klassis hakkasin ma neid ostma. Kui kümme vinüüli oli koos, siis sai juba mängima hakata.

Kuidas te muusikat leidsite?

N: Olid teatud kohad, kust sai vinüüle tellida. Üks oligi Shamrock Viru tänaval. Plaate enne ostmist kuulata ei saanud. Vahel sain mõne DJ set'ti kuulates hea loo ja siis hakkasin seda otsima. Kui mõni plaat oli eriti populaarne, siis ei saanud kunagi kindel olla, et see kohale jõuab. Mingid release'id tellisin ka nii ära, et teadsin, et on hea produtsent ja ostsin temalt uue albumi ka, aga siis võis selguda, et lood tegelikult polnudki head. Suhteliselt pimesi käis see tellimine.

1996.–1997. aastal oli dial-up ka teema ja netist sai kuulata muusikat, muidugi väga halva kvaliteediga. Kui oli viitsimist otsida, siis oli võimalus midagi leida küll, aga see protsess oli hästi aeglane. Kui kuulasin mingit asja halva kvaliteediga, siis see võis tunduda hullult hea, aga siis tellisin plaadi ära ja kõla oli täiesti teine. Palju halvem lugu. Vahel lasime telefoni teel teineteisele enda tehtud lugusid ja läbi toru kõlasid need jube hästi.

Kuidas kirjeldaksite tollases alternatiivmuusika skeenes tekkinud kollektiivset identiteeti? Mis inimesi kõige rohkem omavahel sidus?

D: Shamrock'i tulid teatud aegadel uued plaadid. Kogu skeene käis seal siis koos ja seal oli väga hea omavahel tutvuda ja rääkida. Pole ka kahtlust, et R2, Koit Raudsepp ja Raul Saaremets olid epitsentris, nende ümber kõik käis. Nad tõmbasid endaga inimesi kaasa ja selle päikese ümber tiireldes tahtsid muidugi kõik õhkkonnast osa saada. Raadios mängiti head muusikat ja muidugi tekkis tahtmine kuuluda sinna gruppi. Õhtuti kuulasime raadiosaateid ja nädalavahetustel hakkasime pidudel käima.

N: Põhiline, mis meid ühendas oli muusika ja muusikamaitse. Ikka oli millest rääkida, olime sama laine peal. Kõik olid toredad inimesed, keda see asi huvitas. Muusika oli nii kütkestav. Algusaegadel oli nii palju avastamist kasvõi saundide näol ja kõik oli nii võimas ja uus. Siis oli kogu alternatiivse elektroonilise muusika maailm suhteliselt avastamata, nüüd on teistmoodi. Praegu peab nii uudset saundi ilmselt tikutulega taga otsima.

Millisena mäletate neid algusaegade pidusid?

D: Meile eelnev generatsioon korraldas täitsa esimesi pidusid, meie tulime hiljem, olime uued. Reivid olid enne meid juba toimunud. Mina mäletan, et ma olin toona disko vastu. See, mida meie tegime, oli nagu vastupanuliikumine. Me olime vähemus, kes ajas oma rida. Nüüd kui ma tagantjärele vaatan, siis see oli lihtsalt teistmoodi disko, teistmoodi elektrooniline muusika, aga tuumas ikka sama – muusika mängis kõvasti ja rahvas tantsis.

Aga kuna see oli underground, siis oli elu hästi põnev. Pidudel oli palju kunstiinimesi, räägiti jutte, mida tõenäoliselt näiteks klubi Hollywood'is ei kuuldud, aga ega väga palju poliitikast või maailmaasjadest ei räägitud. Põhiasi, millest meie rääkisime oli ikkagi muusika. Tegelikult ei olnud väga palju vajagi rääkida, muusika mängimise protsess oli olulisem.

N: Suures osas käib tänapäeval kõik samamoodi, aga põnevusmoment oli suurem. Kõik oli uus ja kõlas värskelt. Toona käis kõik tugevalt muusika ümber, räägiti selle tegemisest, vahetati nippe, vahetati muusikat. Sumina saatel saadi mõttekaaslasi.

Miks tundus teile, et just nüüd on õige aeg sellise LP avaldamiseks? Kas nõustute sellega, et praegu on 1990.–2000. aastate klubikultuur tegemas nii pidude kui muusika mõttes väikestviisi taastulekut?

N: Ma olen ka tähele pannud, et palju viidatakse sellele, et millenniumivahetus tuleb jälle pilti. Mingit teadlikku plaani meil ei olnud, sest need lood said valmis umbes 2 aastat tagasi üsna väikese ajaperioodi vältel. Lood seisid tükk aega sahtlis ja mingi hetk tundus, et võiksime nendega ka midagi teha. Album ongi nostalgiahõnguline tagasivaade, mis tuli loomulikult. Ju siis midagi kisub sinnapoole. On ju ka teooria, et iga trend tuleb iga 20 aasta tagant tagasi.

Nüüd "Millenniumi" juurde. Tegemist on üsna kontseptuaalse albumiga – lugude pealkirjad viitavad toonastele klubidele, peoseeriatele ja paikadele ning ka kõlaliselt sulavad lood omavahel sujuvalt kokku. Album kõlab nagu üks terviklik DJ set – kas see oli taotluslik?

N: Natuke oli jah, tahtsime katsetada, et jääks mingisugune ühtne liin, mis seoks kogu materjali. Kuna meie eelmisel albumil sellist helilist ühtsust polnud, siis proovisime seekord säilitada mingid teatud jooned ja nende piires toimetada.

D: Mingis mõttes on hea, et kõik lood on sarnased ja jätavad tervikliku mulje. Teinekord töötab just eklektilisus. Aga seekord on niimoodi.

Millise track'iga ise kõige rohkem rahul olete või on just tervik see, mis kannab?

N: Mina olen rahul kõige esimestega: "Difference'i" ja "Sessioniga", samas ühte lemmikut ei oska öelda. Nad said kõik ka üsna lühikese ajaperioodi jooksul valmis ja tempo oligi selline, et tegime ühe loo päevas. Neid lugusid on tegelikult veel, aga me tegime mingi valiku.

D: Minu meelest pole ühte kindlat lugu, mis kõige rohkem esile kerkib. Olen tähele pannud, et nende lemmiklood, kellelt olen tagasisidet saanud, on täiesti seinast seina.

Kuidas te oma albumit produtseerisite: kas kasutasite digitaalset muusikaprogrammi või füüsilisi elektroonilisi muusikariistu?

N: Kui toona kasutati peamiselt sampler'eid ja süntesaatoreid, põrandal olid juhtmepuntrad ja loo kokku miksimiseks oli vaja mikserpulti, siis nõudis muusika produtseerimine palju rohkem tegemist. Me ei hakanud üle produma – lugu sai valmis ja nii ta jäi. Sellepärast ongi teatud sorti lihtsus ja värskus sees, mis mulle meeldib. Me ei kasutanud ühtegi välist süntesaatorit ega füüsilist elektroonilist muusikariista.

D: Üks asi, mille ma tahaks albumi loomise protsessi kohta esile tuua on see, et meil polnud mitte ühtegi korda väljas keyboard'i. Kõik sai tehtud arvutis. Kiire tegemisega on veel see, et nii saab kõige paremini hetkeemotsiooni purki. Pool aastat lugu tehes ja ümber töötades kaob algne mõte ära.

Kas plaanite koos veel muusikat avaldada? Või jätkate samas vaimus ja annate albumi välja iga kahekümne aasta tagant?

N ja D: 2043 siis jah? No tuleb anda, kui mitte varem! Aga tegelikult me plaane teinud pole. Ka see album tuli väga spontaanselt ja pigem on see kõik üks tore protsess, mida vahel teha saab ja mis meid ühendab.