René Eespere: jõudsin heliloomingu juurde isa initsiatiivil
Täna, 14. detsembril tähistab oma 70. sünnipäeva helilooja René Eespere. Klassikaraadio saatele "Delta" antud intervjuus vaatas helilooja tagasi oma muusikatee algusaegadele ja tõdes, et heliloomingu ja muusika juurde üldisemalt jõudis ta tänu isa suunamisele.
Muusikaõpingute algus
Eespere sõnul ei alustanud ta lapsena muusikaõpingutega mitte enda, vaid isa otsusel. Ta meenutas, kuidas ta oli juba Tallinna 7. keskkooli ehk nüüdsesse Tallinna Inglise Kolledžisse sisseastumiskatsed teinud, kui kuulutati, et avatakse Tallinna Muusikakeskkool, kuhu ta koos isaga uuesti läks katseid tegema.
"See eksam oli naljakas, kuna samal ajal toimusid ka kaheksanda klassi eksamid ja isa tundus siis väga noor olevat, või oli see aeg selline, siis arvati, et tema astub kaheksanda klassi lauluerialale ja mina siis astun esimesse klassi. Ma astusin klaverierialale ja nii ta hakkas, 1961 oli aasta," meenutas Eespere.
"Võib öelda, et oli väga igav koolielu, sest 11 aastat muusikakeskkooli ja pärast seda veel viis aastat konservatooriumit, kaks aastat Moskvat – väga ühtlane ja ilma suuremate sakkideta," rääkis Eespere.
Eespere sõnul olid nii ta ema kui ka isa väga musikaalsed. Isa olevat väiksena ka viiulit õppinud, kuid sõja ning segaste aegade tõttu jäi asi pooleli ning isast sai hoopis insener. Lisaks teenis ta Saksa sõjaväes, mistõttu Eestis tagasi olles hoidis ta esialgu Tallinnast eemale ning asus elama Valka, kus kohtus ka René emaga. "Isa arvas kogu selles emotsionaalses õhustikus, et muusika on ainus asi, millega inimene saaks tegeleda selles maailmas. Ju ta nägi, et ma olen ka selline emotsionaalne persoon ja mind pandi õppima klaverit," rääkis Eespere.
Esimene õpetaja
Eespere esimeseks õpetaja oli Maie Aasa, kelle juures kodus klaveritundides hakkas Eespere käima juba enne muusikakeskkooli astumist. "Need olid väga meeldivad tunnid," meenutas helilooja.
Esiti ei võtnud Eespere enda sõnul klaveriõpinguid erilise entusiasmiga, kuid tegi seda siiski kohusetundlikult. "Minu töö oli harjutamine ja õppimine, kõik muu oli sekundaarne," kommenteeris Eespere vanemate poolt seatud nõudmisi.
Tõeline huvi harjutamise vastu tekkis Eesperel enda sõnul kaheksandas klassis. "Viilisime isegi tundidest, võtsime klassi ja harjutasime, siis muutus see kuidagi huvitavaks ja lõbuks," rääkis ta. Peale kaheksandat klassi vahetus ka õpetaja. Aasa tundis, et tema on oma töö teinud ning isa soovitusel läks Eespere Valdur Rootsi käe alla.
Helilooming
Ka heliloomingu juurde jõudis Eespere isa initsiatiivil. "Ju siis pani isa tähele, et Mozarti ja Beethoveni mängimise vahepeal klimberdab niisama," pakkus Eespere. "Ma olin viiendas klassis, kui mulle anti võimalus alustada heliloomingu stuudiumit. Esimene juhendaja oli Anatoli Garšnek," rääkis ta.
Oma esimesi palu Eespere ei mäleta. "Vaevalt, et see midagi väga kardinaalselt uut või avastuslikku oli, aga hilisemast ajast, kaheksandas ja üheksandas oli paar-kolm klaveripala, mis on isegi praegu Saksamaal trükitud," sõnas Eespere. Üks neist on näiteks "Metsik jaht".
Konservatooriumisse heliloomingu erialale läks Eespere ühelt poolt seetõttu, et ta käed olid liiga väiksed, mistõttu ei mahtunud tema repertuaari näiteks Liszt. Teiselt poolt oli helilooming Eesperele lihtsalt meeldima hakanud.
"Ma arvan, et mind on mõjutanud loodus, inimesed ja inimeste poolt loodu. Sinna hulka kuulub kunst. Lisaks muusikale on mind alati paelunud ka kujutav kunst," sõnas Eespere. Ta leiab, et muusika ja maalikunsti vahel on palju ühist. "Ma näen muusikat nagu kehalises liikumises ja vaadates maalikunsti, siis ma näen seda sama liikumist seal," rääkis ta.
Toimetaja: Rasmus Kuningas
Allikas: "Delta", intervjueeris Miina Pärn