"Elin Toona elu on olnud väga pikk ja kirev. Oma erinevates teostes on ta võtnud fookusesse erinevad episoodid ja nii ka meie pidime varamust oma valiku tegema. Ühe lausega kokku võttes on ta minu jaoks ikkagi kõige rohkem kodu kaotamise ja koju jõudmise lugu," selgitas üks lavastajatest Mari-Liis Lill.

Vahetult enne protsessi algust oli Elin Toona Eestisse tagasi kolinud, rääkis teine lavastaja Priit Põldma. "Tundus, et see koju tagasi tulemine, millest ta oma raamatutes väga kirjutanud ei ole, sest pärast Eestisse naasmist ta ühtegi raamatut kirjutanud ei ole, annab kogu sellele kodust lahkumisele ja kodu igatsemisele uue tähenduse või fookuse," selgitas Põldma otsa, kust asi hargnema hakkas.

Lugedes Toona teoseid "Pagulusse" ja "Ella" mõtles Põldma, et tegu on nii suure ja võimsa looga, et seda võiks jutustada. "Sellises teatraalses vormis ja panin need endale kuskile kõrvale, et ehk kunagi tuleb aeg," rääkis Põldma, kes võttis Elin Toonaga ühendust, kui tegi lavastust Ernst Enno, Toona vanaisa, tekstidest ja nende kasutamiseks luba küsis.

"Ta tuli seda vaatama, vahetasime 2021. aasta suvel mõned kirjad ja paar kuud hiljem pöördus minu poole Ene Paaver draamateatrist, kellel oli tulnud mõte Elin Toona lugu draamateatri lavale tuua," meenutas Põldma, kellel tundus, et lavastuses on teemasid ja küsimus, mida oleks hea kellegagi arutada ja peegeldada. "Või kus minu enda nägemine jääb liiga kitsaks. Siis ma rääkisin sellest Mari-Liisiga ja mul on väga hea meel, et saame seda nüüd koos teha," rääkis Põldma Klassikaraadio kultuurisaates "Delta".

Kuigi Lillel oli alguses visioon, et lavastust peaks mängima merevaatega paigas, siis lõpuks jõuti Uuemõisa mõisa asustamata tiiba. "Siin on kõik muu peale merevaate. Esialgne tunnetus tuli Toona enda kirjutatust, et sellest hetkest, kui nad Haapsalust põgenema olid sunnitud, siis kodust ei olnudki muud alles kui merevaade nende köögiaknast. See oli nii ilus kujund ja võttis nii palju seda tunnet kokku, nii et otsisin seda vaadet. Aga tuli välja, et Haapsalu on merelinn, aga üldse sellist kohta ei ole," muigas Lill.

Tänavu möödub 80 aastat ajast, mil pea 80 000 inimest läände põgenes. Lille sõnul muutubki tänaseks kauge teema ligipääsetavaks tänu isiklikele lugudele. "Koolis jääb ajalootunnis see teema kaugele. Kui tead, et 1944. aastal umbes 80 000 läks ja paljud pole registreeritud, siis need on lihtsalt suured numbrid, aga ei puuduta sellisel määral. Ajalugu tulebki meile lähedale, kui kuulen ühe inimese isiklikke mälestusi, kui tema ise oli 7-aastane ja läbi selle 7-aastase lapse väga selge ja puhta pilgu, mida tema sel hetkel tundis, kui nad pidid hüvasti jätma, kui ei tohtinud kodumaa poole tagasi vaadata," selgitas Lill.

Põldma tõdes, et elame ajal, kus selliste teemade üle tuleb taas aktiivsemalt mõelda. "Võib-olla siin, kus me elame peabki kogu aeg nende asjade üle aktiivselt mõtlema. Vaatasin paar päeva tagasi ära, varem ei suutnud, filmi "20 päeva Mariupolis" – kes millal läks, kes millal otsustas jääda, need küsimused on olemas. On lootus, et mida rohkem neid lugusid kuuleme, seda selgema peaga suudame teha oma valikuid," rääkis Põldma.

Lill lisas, et näitleja tõi proovis välja, et reis ei lõppenud siis, kui paadiga üle mere jõuti. "Seal alles keerukused algasid, kui nad Saksamaale ja Inglismaale jõudsid. Keegi näitlejatest ütleski, et ühel hetkel sai ta aru, et praegu ei ole me need eestlased, kes läksid, vaid sakslased ja inglased mingis mõttes. Inimesed, kes praegu võtavad vastu," tõdes Lill.

Kuigi mälestused on juba tekstina olemas, leidis Lill, et ülimalt emotsionaalset lugu jutustades pakub teater, mis koondab sõna, muusikat, heli, valgust ja eelkõige elavat inimest, võimalust tulla loole veel lähemale.

"Ühe helevalge tuvi" autorid ja lavastajad on Mari-Liis Lill ja Priit Põldma, kunstnik Laura Pählapuu, helilooja Rasmus Puur, helikujundaja Raido Linkmann, valguskujundaja Priidu Adlas ja liikumisjuht Rauno Zubko.

Osades Teele Pärn, Britta Soll, Kaie Mihkelson, Laine Mägi, Emili Rohumaa, Kristo Viiding, Richard Ester, Daniel Coll.