Tartu 2024 kultuuripealinna tähtsaim sündmus kunstivaldkonnas on näitus "Sürrealism, Tartu ja teised lood..." Eesti Rahva Muuseumis, millega tähistatakse sürrealismi manifesti 100. sünniaastapäeva, kus eksponeeritakse eesti ja tšehhi sürrealismi läbi aegade, korraldajateks Tartmus ja Praha Rahvusgalerii. kuraatoriteks Joanna Hoffmann, Kristlyn Liier ja Anna Pravdovà. Näitus on ka hinnang Tartu kunstnikele ja tartlasena puudutab see mind väga. Näitusega kaasnev trükis¹ saab ka minu artikli selgrooks. Sürrealismi kindlamaks äratundmiseks palusin abi Enn Tegovalt.

Kui Tšehhimaal tekkis esimene sürrealistide rühmitus aastal 1934, siis meie sürrealism enne Teist maailmasõda oli enam kui tagasihoidlik. Eestlastest vaimustus Pariisis olles sürrealismist ainult Eduard Wiiralt, kellelt on näitusel peale kahe tuntud teose suurepärane illustratsioon Marie Underi luuletusele "Täna" (1927). "Puulõike sünd" (1932) ei ole enam sürrealism, vaid vaimukas õppetund puulõike ja -gravüüri tegemisest.

Karin Lutsul aga ei olnud siis mingit pistmist sürrealismiga. "Õnnesaar" (1927) valmis aasta enne Pariisi minekut, aga Tartus müüdi välismaiseid kunstiraamatuid ja seekord oli noor naine võlutud naivismist ning Egiptuse kunstist. "Leerilapsed" kuulub realismi, millele on kunstnik suutnud anda võimsa sümboolse tähenduse. Pärast sõda Rootsi emigreerudes oli tal, nagu enamikel pagulastel, suur probleem enda tunnustamisega kunstnikuna, ning ta hakkas viljelema moes olevaid stiile — picassolikust abstraksionismi ja sürrealismini.

Karin Luts pärandas kogu oma sõjajärgse loomingu Tartu kunstimuuseumile, kust tõenäoliselt valiti rahvusvahelisele väljapanekule ikka ilusaim maal, milleks osutus "Vabaduse saaga, muinasjutt vabadusest" (1978). See näib olevat mälestus ajast, mil Luts oli Tallinna draamateatri kostüümimeister — näeme keskaegset lavakujundust ja vastavas riietuses figuure ning jooksmas hiiri, kes olid ühed sürrealistide lemmikud. Ei naudi intensiivset koloriiti, kuid midagi sürrealistlikku on.

Sõjajärgne sürrealism. Joanna Hoffmanni väide, et sõjajärgne sürrealism sai alguse Tartu sõpruskonnast, on ajaloo võltsimine². Reet Varblane pani lõpuks kirja selle, mida vanem generatsioon kogu aeg teadis: "Selles seoses tuleb Ülo Soosterit pidada eelkõige taganttõukajaks, õpetajaks, julgustajaks. Kunstielu raskuspunkti kadumisega Tallinnas lagunes ka varem ühtne "geeniuste" sõpruskond sõltumatuteks üksiklasteks. Selles olukorras nägi Tartusse jäänud "järelpallaslaste" seltskond (L.Saar ts, L. Vallimäe-Mark, S. Jõgever, V. Janov, K. Kärner) Soosteris "äratajat", Valve Janovi ütlust mööda isegi "loojat"."³

Kahe peatüki pealkirjad on valed, " Ülo Sooster –sürrealist piiri taga" ja "Ilmar Malin – tõeline sürrealist Eesti kunstis". Ülo Sooster elas ju Moskvas ja sõna "tõeline" ainult ühe kohta on solvav teiste suhtes. Õnneks on näitusel väljas kaks Heldur Viirese kaks joonistust "Muna" ja "Huuled" (1961), mis kinnitavad Reet Varblase sõnu, sest need on ju Soosteri lemmikmotiivid! Võtsin ühendust Liisa Kaljulaga ja selgus, et Heldur Viires oligi 1961. aastal Soosteril mitu kuud külas.

Näitusel on kaks maali munadest (1967 ja 1968) ning kõige kuulsamad "Huuled" (1964). Soosterist õhkuv eriline vaim ja võimas energia nakatas Viirest ja tema omakorda noori Tartu kunstnikke. Viirese "Muna" ja "Huuled" on Soosteri kunsti haledad koopiad ja rohkem sürrealismi ma temalt ei tea. Ilmar Maliniga läks teisiti. Ka tema esimesed sürrealistlikud joonistused on aastast 1961 (TKM kogus), aga originaalsed. See aasta osutuski tema loomingus murranguliseks, 1966 sai ta Rootsis oma aadetele kinnitust. Samal aastal lõppes muuseumites näituste eeltsensuur, mille tulemuseks oli üle Eesti plahvatuslik viljakus nii abstraktsionistlikus kui ka sürrealistlikus kunstis.

Ülo Soosterilt on näitusel väga head teosed, teistega on probleeme. Soosteri sõpradest kujunes ainult Silvia Jõgeverist huvitav sürrealist, just maalikunstis. Näitused olevad kollaažid ei kuulu sürrealismi, nii nagu ka Kaja Kärneri, Lembit Saartsi ja Valve Janovi omad, mis iseenesest on head taiesed.

Janov hakkas Soosteri mõjul maalima kadakaid. Lüüdia Vallimäe-Margi üldiselt realistlikku kunsti iseloomustab muinasjutuline poeesia ja see ka imelises sürrmaalis "Nägemus" (1975.) Minule üllatus! Enn Tegovalt on väga hea sürrmaal "Vaade Tartu Lastekunstikooli aknast" (1980). Ilmar Kruusamäe "Solistist" on aga näiteks "Loodusõnnetus" palju parem, töö on praegu väljas ülikooli kohvikus. Ka Ahti Seppetilt on valitud vale töö, "Ilmavaatleja" asemel kitšilik "Koalitsiooni sünd" (2005-2009). Sürrealismi alla ei kuulu Andrus Kasemaa ekspressionistlik "Katsub vett" (1988) ja Priit Pangsepa isikupärase stilisatsiooni ja maitseka koloriidiga paeluvalt dekoratiivne "Sinised pilved" (1996).

Tallinna sürrealism. Tallinna pool on palju parem, sain näiteks teada, et Jüri Palm oli väga hea sürrealist, "Naised rõdul"(1971) on lausa super! Mittesürrealismi alla läheb vaid kolm maali, silmapaistvaim Ludmilla Siimu "Jaak Kangilaski portree" (1973). See on maalitud hüperrealistlikus stiilis, taustal olevad arhitektuurilised elemendid sümboliseerivad Kangilaski elukutset, punase krüsanteemi kuju võtnud rosett võib olla vihje millelegi intiimsele. Ka Tiit Pääsukese "Vaikelu värvidega" (1978) on hüperrealistlik. Koos Enn Tegovaga leidsime, et Malle Leisi "Kersti Kreismanni portree" (1978) tuleb panna ühte rubriiki "Jaak Kangilaski portreega" — hüperrealism ja sümbolism.

Näitusel teeb nõutuks ka see, et enamus teoseid pärinevad nõukogude ajast. Kõige värskem taies on Eike Eplikult skulptuur "Antiikhobuse pea" (2018) Selle järgi oleks Tartu viimane linn, kel on õigus tähistada sürrealismi manifesti 100 sünniaastapäeva.

Tegelikult on õigus – Tartus tegutseb suurepärane sürrealist Albert Gulk, kelle joonistused mitme meetri pikkustel poognatel võivad kuuluda maailma tippkunsti. Ma kujutan ette, kui võimas vaatepilt oleks näha viite poognat, mis ringiratast riputatuna moodustavad vägeva samba fantastiliste kompositsiooniga, mis laest põrandale jõudnutena jätkavad mitmes suunas oma teekonda. See oleks kujunduse keskpunkt. Nüüd on selleks roosaks värvitud stend. Kogu kujundus on lapsemänguliselt kirev roosaks, valgeks, kollaseks, oranžiks, roheliseks ja mustaks värvitud stendidega, mis osaliselt on kahekordsed läbipaistvate seintega ja mõnedel on tagumine värvitud, lisatud veel kompositsioone moodustavad värvimata lauad ning punaseid telliskive. Ei teki sarnaselt Malini näitusega Pallase galeriis hea kunsti sees olemise ülendatud tunnet. Ja kui palju see on maksma läinud?

Tagasi kunsti juurde. Ma ei ole taibanud aastalõpunäitustel kunstnikke selle pilguga vaadata, mälu järgi on sürrealistid Enn Põldroos, Elo-Mai Mikelsaar, Meiu Münt ja Kristina Viin. Viimasega seostub ka Ukraina teema, praegu maailma valusaim, aga näitusel puudub. Ometi on mitmes galeriis eksponeeritud väga kõrgel kunstilisel tasemel Ukraina sõja käsitlusi, millest olen ka ise mitu artikllit kirjutanud.

Lõpetan positiivsega. Tšehhi kunsti väljapanek on suurepärane ning väga hea on ka kunstiajaloolase Anna Pravdovà kirjutatud tekst, mis aitab mõista kunstnike loomingulisi eripärasid ja seoseid oma maa poliitilise olukorraga. Parimate hulka kuulub Toyeni Saksa okupatsiooni ajal maalitud üheksast teosest koosnev seeria "Peitke ennast, sõda!" (1944).

Tuli meelde, et väljapanek algab Georgio de Chirico jt maailmakuulsustega, mis on esmakordselt Eestis. Kahjuks puudub näituse nimestik trükises ja näitusel ning seda ei ole mulle ka saadetud. Seetõttu ei saa täpselt teada, kui palju on näitusel väljas sürrealismi erinevatest linnadest.

¹ Sürrealism 100.Koostajad Joanna Hoffmann ja Anna Pravdovà, Tartu Kunstimuuseum, Euroopa kultuuripealinn Tartu 2024
² Samas, lk 41-42. Lüüdia Vallimäe-Margi sõnul ei olnud sõpruskonda, nad olid Soosteri sõbrad, aga mitte omavahel, näiteks tema sõber oli ainult Lembit Saarts.
³ Reet Varblane, Ülo Sooster ja tema aeg, lk 7 – 11 .Ilja Kabakov, Ülo Soosteri piltidest. Tallinn, kirjastus "Kunst" 1996