Galeriiruum on harjumuspärasest hämaram. Aknast paistab ruumi loomulik päevavalgus, milles teosed on õrnalt välja valgustatud. Silma hakkab tundlik ja lai materjalikäsitlus. Ruumi loodud stseen koosneb erinevatest väiksematest installatsioonidest ja skulptuuridest. Lihtsa kujuga galerii mõjub sopiliselt – teosed on paigutatud eri suundades, mõne nurga alt jäävad teiste varju. Vaatajale on kujutatud peatükki, mida saab lõik-lõigu haaval lugema hakata.

Laest ripuvad rasked palgid. Üks on asetatud ka vastu seina nõjatuma, puhkama. Metallvarrastele on riputatud klaasjalikult läikiv, nahka meenutav, immutatud kile. Põrandal seisavad oksavihad, mis on kaablisidemetega kokku seotud. Nende kõrval maas lamab kunstnikust võetud kipsvorm. Ühe seina peal on jalast võetud kontrastne punakas plastikvorm. Keset saali on suur käsi kujutav sgrafiito. Käed on tumedad, taust on samuti tume, aga käed tulevad ülevalt ja mõjuvad pehmelt, isegi lunastavalt.

Loora Kaubi töödes on tugevalt tunda keha kohalolu. Ta räägib (ja näib ka mõtlevat) skulptuuris, materjalis. Põimib teoste vahele looduslikke leidmaterjale, kasutab neid meeleolu loomiseks. Loob maailma, kus plastik räägib kehast, kile räägib nahast, kipsvorm räägib ka nahast– see on kest, mis kaitseb, uueneb, aga ka mäletab. Suured käed sgrafiitol võiks olla need, mis hoiavad ja teevad pai. Õrnad kehalised skulptuurid on põimitud, sageli just kinnitatud, külmade ja rohmakate materjalidega. Lihtsad, kuid täpsed detailid on hoolikalt valitud. On tunda raskust, millele üks habras keha peab vastu pidama.

Näituse tekst, mille on kirjutanud Helena Aadli, avab vestlust kunstnikuga, tema muret laialt levinud väsimustunde üle. Mõtisklused, mis võiks nii vaimset kui füüsilist väsimust kergendada? Mida teha, kui magamine ei kosuta? Mis pakuks leevendust siis, kui väsimusest ongi saanud igapäevaelu lahutamatu osa?

Sarnase teemakäsitlusega oli ka Loora Kaubi esimene isikunäitus "Inimene ei näe unes kunagi päikest", kus kunstnik kujutas enda stseeniloomelikus käekirjas soovi vajuda igavesse unne. Draakoni galeriis on eelnenule loomulik järg. Kõne all on küll tumedad teemad, kuid nagu pealkirigi viitab, otsib kunstnik neis valgust.

Raske on rääkida kurnatusest, soovist vajuda unne, kuhu võiks jäädagi, vältides seejuures stampseoseid ja tabusid. Tundub, et siiras ja isiklik lähenemine töötab, sest näitus ei mõju romatiseerivalt. See on aus. Kaubi lähenemisesse on sissekirjutatud hingestatus, milles on tundlikuma vaataja jaoks palju äratundmist ja mõistmist.

Mis siis aitaks puhata? Küsimus jääb küll vastuseta, aga ilmselt pole see olnud ka taotlus. Mõne jaoks võib näitus olla ehk abstraktseks jääv, kuid teise jaoks koht turvaliseks aruteluks ja peegeldamiseks. Võib-olla ühine läbi elamine, koos mõtlemine, tekitabki otsitud puhkepausi tunde.