Von Krahli Teatri uus trupp tõi lavale oma esimese lavastuse "Jussikese 7 sõpra". Laval on autorid Kristina Preimann, Kristel Zimmer, Edgar Vunš, Markus Auling, Herman Pihlak, Karl Birnbaum, dramaturgilist abi osutas Liisa Saaremäel. Lavastuses võetakse vaatluse alla igavese pühapäeva unelm.

"Päris esimene seeme oligi seesama tekst, "Jussike 7 sõpra", mis hakkas mind huvitama kuskil kolm või neli aastat tagasi, kui tegin sisseastumiskatseid magistriõpingutesse ja pidin sõnastama, mis on minu magistritöö teema. Siis kuidagi tõukusin sellest tekstist sellisel abstraktsemal ja filosoofilisemal tasandil. Kui aeg jõudis sinnamaale, et umbes kaks aastat tagasi pidi hakkama valima, millest idanev trupp esimese tüki teeb, siis oli ka see tekst edasikandunud," selgitas Zimmer Klassikaraadio saates "Delta".

Zimmeri hinnangul on tuntud lasteraamat väga sümboolne. "Ta on väike ikoon sellest, millest ta kõneleb. Ta otseselt ei kõnelegi nendest teemadest, aga samas need teemad, millest ta kõneleb, on näiteks tunne, et seina taga põleb, aga ise ütled, et kõik on hästi, või isegi samas ruumis põleb, aga kuidagi teed head nägu. Ka suutmatus otsustada ja langetada valikuid maailmas, kus kõik on võimalik ja kus avatus ja vabadus tegelikult halvab ja summutab," rääkis Zimmer.

Preimann leidis, et igaüks võib endast väikese Jussikese leida, kes ootab esmaspäevast saati pühapäevamaale jõudmist. "See peegeldab meie ühiskonda isegi mitte ainult praeguses ajas, vaid läbi inimajaloo. Tegutseme kogu aeg millegi nimel, aga kuskil sügaval on ikkagi see soov, et saada ilma suuremate pingutusteta selleni, mida ma tahan," sõnas Preimann. Zimmer lisas, et mõneti on Eesti pühapäev suvi. "Terve talve ootad ikka suve siin meie laiuskraadil. Need mõtted kipuvad kliima tõttu pähe tulema."

Kristel Zimmer on Von Krahlis küll kirjas kunstnikuna, aga siiski osa trupist. "Me otsustasime, et kõike oleme trupi osa. Keegi ei pea olema kindlalt dramaturg või kindlalt kunstnik, vaid et see ongi ühislooming, kus kõik on mingis mõttes võrdsed," selgitas Preimann.

"See oli omamoodi loominguline eksperiment, et kuidas see protsess saab töötada niiviisi, et kõik saavad sõna sekka öelda, sest meil kõigil on potentsiaali kõiges kaasa rääkida. Tegelikult see ei alanudki mitte lihtsalt põhimõttest, et kõik peaksid saama võrdselt öelda, vaid et kõik tajuvad erinevaid meediume," selgitas Zimmer. Preimann lisas, et väga palju abi oli ka Liisa Saaremäelist ja Juhan Ulfsakist.

Uue trupi uus lavastus on asjaosaliste hinnangul üllatavalt hästi vastu võetud. "Mul ei olnud ühtegi ootust publikule. Eks ikka esimese töö puhul tekib mingi hirm, et äkki seda praegu pole üldse vaja ja inimesed ei leia sellest midagi. Aga tõesti tore on näha, et sellel tükil ei ole kindlat vanusegruppi või inimtüüpi. Igal pool on keegi, kes leiab, et see on just see tükk, mida ta näha tahtis," arvas Preimann.