20. mail rääkis kultuuriväärtuste asekantsler Merilin Piipuu "Delta" saates uuest rahvaraamatukogude seadusest ning sellega kaasnevast raamatukogureformist. Uus rahvaraamatukogu seaduse eelnõu sisaldab tõepoolest häid lahendusi raamatukogude kasutajate vaatest, nt üks ühine e-kataloog lugejaile otsingute tegemiseks, ühine tööriist raamatukogu juhtimisotsuste tegemiseks ning nõuded raamatukogutöötajate erialasele ettevalmistusele. Need kõik on raamatukoguteenuse parimaks pakkumiseks vajalikud ja vältimatud tegevused. Küll aga on reformis murekohti, millele kohalikud omavalitsused peaksid tõsiselt otsa vaatama.

Et ei jääks muljet, et Eesti raamatukogudes ei ole aega teha sisulist tööd ja kogude kujundamine tähendab raamatute kiletamist, toome välja kolm kommentaari Delta saates räägitule.

Väide, et "komplekteerimine on protsess, mida saab palju automatiseerida" peab osaliselt paika. Komplekteerimine ehk kogude kujundamine on iga raamatukogutöötaja sisulisi otsuseid nõudev igapäevatöö, mille lõpptulemusena on raamatud riiulites. Põhimõtteliselt jääb valikute tegemine, millist raamatut oma kogukonna lugejatele pakkuda, raamatukogudesse alles, selle erinevusega, et riigi teavikute soetamise toetuse eest hakkab tellimusi vormistama rahvusraamatukogu ja KOV-i eelarvest ostetavaid raamatuid tellib vallaraamatukogu.

Raamatukogureformiga kaotatakse maakonnaraamatukogud, mis siiani on tegelenud vallaraamatukogudele teavikute komplekteerimisega. Praktikud näevad siin lisaressursi paigutamist protsessi, mis täna toimib juba hästi maakonnaraamatukogude vahendusel ja ei vaja tsentraliseerimist. Vallaraamatukogu saab juurde ülesande ja pikeneb raamatu jõudmise aeg lugejani.

Teine kõlama jäänud väide – "Kui me räägime sellest, et rahvusraamatukogu hakkab keskselt mitmeid funktsioone kujundama, siis rahvusraamatukogu värbab ka tööle valdkonna spetsialiste." – tähendab sisuliselt, et töökohad tuuakse Tallinna, kohtadele riik palgatoetust enam ei maksa, ja seda esitletakse kui ressursside kokkuhoidu. Tegelikult on ka rahvusraamatukogu kultuuriministeeriumi eelarvereal, praegused kulud riigi vaatest ei kahane, need tõstetakse lihtsalt teisele "Exceli reale".

Kolmandana toome välja seadusemuudatusega kaasneva rahvusraamatukogu juurde loodavad piirkondlikud ametikohad. Raamatukoguspetsialistide ettepanek on olnud jätta maakonnaraamatukogudesse alles kaks riigi palgatoetust saavat ja riiklikke ülesandeid  – komplekteerimine ja raamatukoguhoidjate täiendkoolitus – täitvat ametikohta. Seda lahendust aga ei ole uues seaduseelnõus kirjeldatud.

Piirkondlikke ülesandeid hakkavad täitma rahvusraamatukogu töötajad, kes sisuliselt asendavad praegu toimivat lahendust, kuid ei ole kindel, kas tulemus on parem kui senine, kus spetsialistid on kohtadele lähemal ja tunnevad kohalikke vajadusi hästi. Riigi kohalolu maapiirkondades kahaneb veelgi ning tallinlaste palgad on tõenäoliselt kõrgemad kui mujal Eestis, mis jällegi räägib kulude kokkuhoiule vastu.

Millist probleemi ikkagi lahendatakse?

Rahvaraamatukogu seadus vajab ülevaatamist ja uuendamist, muutunud oludega vastavusse viimist. Kooskõlastusringile saadetud seaduse eelnõus on sõnastatud mitmed olulised töökorralduslikud teemad, aga ühtlasi muudetakse seadusega ka raamatukoguvõrgu senist juhtimismudelit. Senini on täitnud nn riiklikke ülesandeid maakonnaraamatukogud, mis aga nüüd liiguvad edaspidi rahvusraamatukogule.

Maakonnaraamatukogude töötajate asemel räägitakse esindajatest piirkondades üle Eesti – kui mitu, kus ja millega tegelema hakkavad? Ei ole teada. Kas arvesse võetakse TÜ teadlaste uuringu tulemusena tehtud ettepanekuid kestliku regionaalpoliitika vaates või leiutatakse midagi unikaalset?

Muutuste elluviimine ongi keeruline. Murekohaks on peamiselt see, et seadus hakkab kehtima, aga kuidas muudatused päriselt realiseeruvad, pole veel teada. Arutelud-töörühmad käivad koos varsti juba pea aasta, aga lahendusi pole veel pakutud. Kui maakonnaraamatukogudelt võetakse ülesandeid vähemaks, siis vallaraamatukogudele tuleb neid pigem juurde. Sellest pole räägitud, mis muutub ühe vallaraamatukogu jaoks.

Millised ülesanded lisanduvad? Kas ja millised kulud kaasnevad muutustega? Üks e-kataloog on kindlasti samm e-riigi suunas, süsteem tehakse valmis aga kuidas edasi? Iga süsteemi käigus hoidmisega kaasnevad kulud, kes tasub edaspidi arendustega kaasnevad kulud? Kui suur on ühe KOV-i jaoks rahaline kokkuhoid või pigem tekib kulu? Erinevaid uuringuid ja analüüse on tehtud, mis näitavad, et reformiga rahalist võitu ei ole.

Lugeja tahab raamatukogust kiiresti raamatut, millest meedias räägitakse. Praegu laekub iga nädal raamatukokku kast uute raamatutega, järgmisel päeval jõuavad need juba laenutusse ja lugejateni. Kas see süsteem jääb toimima või tsentraliseerimise ja koordineerimise etappide lisamisega hakkavad raamatud lugejateni jõudma aeglasemalt? Seda ju ei taha keegi. Muudatused on põhimõttelised ja suured.

Senine raamatukogude üleriigiline võrgustik toimib eelkõige tänu maakonnaraamatukogudele ja seda tuuakse koostöö hea näitena ikka ja jälle esile. Kui riigil on vaja jõuda võimalikult paljude kodanikeni, siis tulevad appi raamatukogud.

Rahvaraamatukogu seaduse eelnõule on võimalik tagasisidet anda ja ettepanekuid esitada 12. juunini, raamatukogud ja omavalitsused on seisukohti kujundamas. Loodame, et saame uue, kõigile osapooltele vastuvõetava rahvaraamatukogu seaduse ka kinnitatud, sest tegelikult on uut ajakohast seadust raamatukogud juba aastaid oodanud.