Kuidas suvi on möödunud?

Väga hästi, olen saanud lisaks muusikaga tegelemisele ka puhata ja matkata, mis on minu jaoks hästi oluline suve osa. Mõni nädal tagasi korraldasime venna Aigar Valsiga tänavu juba 15. korda toimunud Kullaaugu festivali.

Mis ajendab teid seda festivali tegema ja kuidas artiste valite?

See on väike festival ja võtame selle korraldamist rahulikult, eesmärk ei ole püüda suuri rahvamasse. Meie jaoks tähistab see muusikute igasuvist kokkutulekut, kuhu kutsume nii tuttavaid kui ka uusi muusikuid, kes meile ja korraldustiimile meeldivad. Veedame koos mõned päevad üksteise kontserte kuulates, suheldes, linnast väljas olemist nautides. Hiljuti avastasin statistikat kokku pannes, et meil on esinenud artiste 15 eri riigist. Nii väikese festivali kohta on hästi tore, et meid usaldatakse, tullakse kohale ja saame ühendada eri paikade muusikuid.

Sinu uus album "Lavendel" ilmus mais, esitluskontsert toimub septembris. Kas mõnekuine settimisaeg on andnud aega näha oma materjali uues valguses?

Selline ajaline nihe on mu jaoks väga hea, planeerisin seda algusest peale. Olen ka oma varasemaid albumeid sarnaselt esitlenud: albumi väljaandmisele järgneb mõni kuu pausi, et inimesed saaksid sellega rahulikult tutvuda, ja alles seejärel teen esitluskontserdi. Salvestamine on minu jaoks püha protsess. Kui samal ajal peaks tegelema bändiproovide ja kontserdikorraldusega, ei suudaks ma seda kõike kvaliteetselt hallata. Seetõttu on mu jaoks oluline laotada albumiprotsess aasta peale laiali: näiteks kevadel ilmub plaat ja sügisel on esitlus.

Kogesin taaskord mõned nädalad enne esitluskontserti, kui intensiivne on ikka proovieelne periood alates arranžeeringute, seadete ja noodistuste tegemisest proovideni välja. Kui oleksin pidanud "Lavendlit" samal kuul välja andma ja esitlema, ei oleks tulemus nii hea olnud. Praegu sain korraks pausi võtta, lasta materjalil settida, nautida seda, et album on väljas.

See on ilus mõte, et võtsid mõnes mõttes hetke albumi ilmumise tähistamiseks. Kui kõik korraga ära teha, ei jääks ju aega selle nautimiseks.

Jah, see oleks olnud vaid väike sähvatus. Seda enam, et kõikjal valitseb inforohkus ja minusugustel muusikutel puudub suur promojõud. Loodan, et sellisel moel jõuab album rohkemate huvilisteni. Näiteks kohtasin enne üht tuttavat, kellega polnud ammu suhelnud. Ta küsis kohe, et mul ilmus album, kas ta on juba esitluskontserdist ilma jäänud. Vastasin, et ei ole – peagi saab kuulama tulla.

Ka su varasemad sooloalbumid on 2012, 2015 ja 2020 Sügis- ja Talvejazzil esitlusele tulnud. Kas sulle meenub mõni erilisem hetk nendelt kontsertidelt?

Kõige olulisem on see, et olen saanud oma muusikat koostöös festivaliga Jazzkaar esitada, saalis on olnud huvilisi ja kuulajaid. Olen väga nautinud seda, millise tähelepanuga seal kuulatakse: publik on väga teadlik ja kohal, sinna eksinud hingi eriti ei satu. Need inimesed teavad täpselt, miks nad tulid, mida otsivad ja millist kvaliteeti ootavad.

Milline oli uue albumi loomise protsess?

See oli küllalt pikk. Kuidagi on kujunenud nii, et albumi materjal on mingil määral nihkes. Näiteks eelmise albumiga "In Loving Memory Of" tegelemisel sain 2018. ja 2019. aasta paiku mitu "Lavendli" lugu enam-vähem valmis. Need lood olid mõeldud algselt Viljandi Guitar Trio tarbeks, kus olin liige ja helilooja. Paraku ei ole see trio enam aktiivne – ootasin veel paar aastat, lootes, et äkki hakkame jälle tegutsema. Kui seda siiski ei juhtunud, otsustasin lugusid täiendada, salvestada ja need enda nime alt välja anda. Aeg on oma töö teinud: need ei oleks 5–7 aasta eest välja andes kindlasti nii kõlanud kui praegu.

Avastasin pärast "Lavendli" albumi ilmumist sel suvel kõvakettalt veel ühe loo, mille olin kirjutanud 2020. aastal ja täiesti unustanud. Tegemist on väga hea looga, kirjutasin sellele suvel uue vormiosa, täiendasin ja esitan seda kitarrikvartetiga 4. septembri plaadiesitluskontserdil. Pärast seda jääb lugu järgmisele albumile lisamist ootama.

Kas uue plaadi lood on juba töös?

Jah, mul on viis-kuus lugu olemas, mis on kirjutatud viimase kolme-nelja aasta jooksul. Need lihtsalt ei sobinud praegusele plaadile ja jäid oma aega ootama. Loodan väga, et järgmise albumi väljaandmisega ei lähe jälle viis aastat aega.

Mis emotsiooni või mõtteid soovid "Lavendliga" kuulajale edasi anda?

Mu muusika on tugevalt seotud akustilise kitarriga, mis võimendab teatud emotsioone. Näiteks on mu muusika alati kohati hästi õrn olnud ja kitarr võimendab seda veelgi. Vahepeal tundsin end "Lavendlit" salvestades väga romantilisena ja see kajastub ka lugudes.

Soovin, et inimesed tunneksid mu muusikat kuulates end hästi ja hoituna, et nende päev muutuks paremaks – et maailmas oleks rohkem headust, ilu ja siirust. Soovin, et kuulajad oleksid ausamad, teatud mõttes otsekohesemad enda ja teiste vastu. Loominguga tegelemine teeb ka mind ennast paremaks. Kui vahepeal ei lähe asjad nii, nagu soovin, või käitun endale vastumeelselt, aitab muusika seda parandada. Usun siiralt, et muusika parandab maailma.

"Lavendel" on välja antud koostöös Ameerika Ühendriikide plaadifirmaga 7D Media. Kuidas jõudsid nendega koostööni?

Avastasin nad kahe aasta eest ühe USA muusiku Paul Richardsi kaudu. Ta on akustilise kitarritrio California Guitar Trio liige, kes kuulis mu muusikat kunagi Los Angelese raadiojaamast KCRW Chris Douridase saatest. Chris Douridas avastas mu loomingu 2013. aastal Tallinn Music Weekil. Paulile jäi raadiost kuuldud pala meelde, misjärel ta otsis mu üles ja hakkas mu muusikat kuulama. Samal ajal olime Viljandi Guitar Trioga teinud ühe arranžeeringu California Guitar Trio loost. Kokkuvõttes mängis kõik väga loogiliselt välja: meie trio oli tolle trio austaja, nende üks liige teadis minu muusikat ja nii tekkiski kindel kontakt.

Jõudsime üksteiseni tänu sama, new standard tuning'u kasutamise. See on piisavalt eriline, et seda kasutavad muusikud üle maailma otsivad sageli omavahelist kontakti. Selle häälestuse töötas kunagi välja, kohandas kitarrile King Crimsoni asutajaliige ja põhiline helilooja Robert Fripp. Plaadifirma 7D Media eestvedaja Trey Gunn oli omakorda aastatel 1994–2003 King Crimsoni liige.

Tegelikult algas kõik juba õpingute ajal Tartu Ülikooli Viljandi kultuuriakadeemias, mil 2008. aastast me kitarriansambli juhendaja Robert Jürjendal tutvustas kvinthäälestust. Tema omakorda oli käinud kunagi Robert Frippi kursustel. Lahe on näha, kuidas kõik on omavahel seotud ja jõuab lõpuks ringiga tagasi.

Milline on sinu loomeprotsess ja kas see erines kuidagi "Lavendli" puhul?

Saan luua pikemalt omaette olles, kui keegi ei vaja mind pidevalt. Kuigi ka kodus on omajagu lugusid ja käike tekkinud, vormistan ideid siiski omaette stuudios olles. Tunni-kahe kaupa ei saa ma loominguga tegeleda, sest loovus vajab pikemat keskendumist ja palju katsetamise aega.

Kuna mul on peres kaks last, siis vahepeal kui nad pisikesed olid, tõmbas see mu loometempot rahulikumaks. Muusika loomine ei kadunud küll mu elust mitte kuhugi, kuid ma ei liikunud edasi sellises tempos, et oleksin saanud uue muusika kiiremini välja anda. Samas lapsed kasvavad kiiresti – nüüd saan jälle rohkem loomingule aega pühendada.

Mis lapsed su muusikast arvavad?

Neile küll meeldib mu looming, kuid nad ei ole veel sellises vanuses, et pikalt keskenduda suudaksid, mis on minu jaoks muusika puhul oluline. Ootan, et nad kasvaksid natuke veel, et saaksin nende täieliku tähelepanu korraga pikemaks ajaks. Väga tore oleks tulevikus lastega koos nii mu lemmikplaate kuulata, rääkida neile ka enda muusika loomisest ning neid albumeid koos läbi kuulata.

Mis sind loomisel kõige enam inspireerib? Kas vajad uue muusika loomisel mingeid vihjeid, näiteks sõnu, tekstikatkeid, fotosid vms?

Mul on telefonis üks kaust, kuhu kogun võimalikke lugude pealkirju. Olen pealkirjade väljamõtlemises pigem kehv, nii et panen sinna aeg-ajalt sõnu või väljendeid kirja, mis tunduvad huvitavad või veidi kummalised.

Kõige enam inspireerib elu ise, tavalised asjad. Väga oluline on lihtsalt unistada ja olla. Mulle meeldivad ka ulme ja fantastika, kuid praegu on muusika algallikas pigem päriselu, mitte raamatud või filmid. Ja tegelikult on praegune elu selline ulme, mida 5–15 aasta eest ette ei kujutanud. Ulmevajaduse täitmiseks pole praegu tingimata vaja lugeda raamatuid, vaadata filme või teleseriaale – see jõuab igapäevaselt kõigi me telefonidesse, netibrauseritesse ja tänavatelegi.

"Lavendel" kõlab üpris looduslähedaselt ja unistavalt, samas pealkirjad on rohkem kunstipärased. Kuidas valisid lugude pealkirjad?

Mäletan hästi, et ühel hetkel tegid paljud Eesti muusikud oma muusikavideoid igal poolt looduses, metsas ja rabas: see tekitas minus kui suures muusikatarbijas küllastust. Seega hakkas tol perioodil mind loominguliselt insprieerima pigem industriaalsus ja linnakeskkond, sest liiga palju oli loodusromantikat ja armsust - see muutus minu jaoks läägeks. Samas jõudsin iroonilisel moel nüüd albumini, mis on siiski vist pigem loodusest inspireeritud. Ajad on teised.

"Lavendli" puhul on olulised märksõnad loodus, rahu, taimed, värvid. Mind on alati pastelsed toonid inspireerinud: mu albumi kujundustes on olnud alati mündirohelist, roosakat või sinakat, igasuguseid vahetoone. Selle albumi puhul jõudsin lavendlivärvini – hakkasin seda loomeprotsessi teises pooles igal pool märkama. Seejärel mõtlesin, mis elemendid või taimed on sarnases toonis ja jõudsin lavendlini. Selle taime omadused kattuvad hästi tundega, mida see muusika minus tekitab, seega tundus loogiline nimetada album "Lavendliks".

Kuidas valisid artistid, kellega albumil koostööd teha?

Erilisematest instrumentidest mängivad Kristo Käo ja Villu Vihermäe vastavalt barokk-kitarri ja viola da gamba't. Enne koostööd nende kahe muusikuga polnud ma varem kummagi pilliga kokku puutunud ja neile midagi loonud. Viola da gamba oli mu jaoks täielik ufo: alates häälestusest ja mängutehnikast kuni selleni, kuidas seda kõike selgelt kirja panna.

Kristo ja Villu pöördusid mu poole viis aastat tagasi sooviga, et nende duole teose kirjutaksin pärast seda kui tegin sotsiaalmeedias väljakutse, et uut loomingulist tööd leida. Nad on neile kirjutatud lugu mõned korrad esitanud ja kui hakkasin plaati kokku panema, küsisin neilt heakskiitu teha sellest uus versioon. Nii kutsusin nad ka plaadile musitseerima.

Karl Petti on mu väga hea sõber ja esimene, kellelt küsin nõu oma lugude kohta. Kui tahan kas või muusika terminoloogias end täpsemalt väljendada, siis helistan talle. Austan väga tema loomingut ja seetõttu tundus väga loogiline paluda tal sellel plaadil osaleda.

Soov oli ka lauljatega rohkem koostööd teha. Ühel hetkel kohtusin pooljuhuslikult Kitty Florentine'iga ja küsisin, kas ta sooviks proovida laulda ühele mu demole. Selgus, et ta teab ja austab mu loomingut, seega oli ta väga loomulik valik. Mõni aeg hiljem saime loo salvestatud.

See on nii tore, et ei pea kogu aeg uusi inimesi otsima, vaid saab töötada nendega, kellega koostöö sujub, kes tunnevad mind hästi, mõistavad sellist helimaailma ja lähenemist loomingule. Selle albumiga tegelenutest pooli tunnen pikalt ja oleme teinud koostööd mitmel albumil. See kehtib ka albumi graafilise disaineri Martin Rästa, kokkumängija Martin Kikase ning lõppviimistleja-masterdaja Jakob Juhkami puhul. Koostöö nende kahe, Martini ja Jakob Juhkamiga, nende visuaalse ja helilise keelega liidab mu erinevad albumid omavahel veel enam kokku.

Palun räägi esitluskontserdi visuaalsest poolest.

Kontserdi visuaalse poolega tegeleb Alyona Movko, kellega olen pausidega töötanud kümnekonna aasta jooksul ja kes mu muusikaga kaasas käinud on. Ta oskab hästi visuaalset elamust toetada ja kujundada. Annan talle suhteliselt vabad käed, lähteallikaks on albumikujunduse fail. Enne esitlust vaatame veel mõned renderdused üle, kuid usaldan teda täielikult.

Mille kallal praegu veel töötad?

Oktoobris lähen math-rock bändiga Kaschalot, milles basskitarri mängin, nädalasele tuurile, milleks praegu aktiivselt valmistume. Kavas on seitse kontserti: üks Leedus ja kuus Poolas. Septembris mängime Helsingis ning kaks korda Eestis.

Kuigi mul on olnud perioode, kus olen enda sihi kaotanud või on olnud keeruline, siis praegu on mul hea energia ja suur tegutsemise isu. Eks see tuleneb ka sellest, et midagi on taas ära vormistatud: järgmine stuudioalbum on väljas ja kohe on palju kergem ja mõnus olla.

Lisaks olen juba ligi aasta mänginud ühes metal-bändis. Ehkki see on üks esimesi žanreid, mida kunagi kuulama hakkasin, on selles koosseisus mängimine täiesti uus ja väga lahe kogemus. Olen palju õppinud ja ahmin pidevalt uut infot sisse, kuidas kogenumad bändiliikmed keeravad sound'e või mängivad intensiivsusega. Samal ajal püüan anda ka oma panuse, tuues uusi kõlamaailmu, dünaamikat ja ideid, mille peale nad ehk ise ei tuleks. Eks seepärast nad mind bändi kutsusidki ja koos mängime, igaüks annab enda panuse.

Mu muusikat kuulates leiab nii metal'i kui ka post-rock'i vihjeid. Need žanrid on tugevalt avardanud mu tööriistakasti, kuidas mingit sõnumit või tunnet mõjusamalt avaldada ja kuulajani selgemini jõuda. 

Kui palju oled viimastel aastatel Jazzkaare kontsertidele jõudnud? Kas on artiste, kes on eriti silma jäänud?

Mulle meenub kaks nime: The Bad Plus 2018. ja Mononeon 2024. aastast. Viimaselt ootasin koos mitmete teiste fännidega midagi muud, sest ta on veebiavarustes tuntud ühe vaimukama ja leidlikuma muusikaliste meemide tegijana. Kontserdil oli ta aga väga korralik ja pigem isegi näotu, mis tekitas minus omajagu pettumust – ootasin, et ta toob lavale oma huumori, mängulisuse ja vabalt võtmise. Mõned ilusad momendid ta kontserdil muidugi olid.