Tähistame sel nädalal Arvo Pärdi 90. sünnipäeva ja me ei lähe nüüd alustuseks tagasi mitte tema elus, vaid hoopis küsin, et mis on sinu esimene mälestust Arvo Pärdist?

Ma arvan, et kodust, mu ema kuulas vahel Pärdi muusikat, seal mängisid Tõnu Kaljuste plaadid Pärdi kooriteostega. Kohe tuleb meelde näiteks "Patukahetsuse kaanon" ("Kanon Pokajanen", toim).

Kui olulist rolli Arvo Pärdi muusika praegu sinu elus mängib?

Võin täiesti siiralt öelda, et kuulan aeg-ajalt Arvo Pärti. Seoses praeguse saate ja juubeliaastaga olen teda taas põhjalikumalt kuulanud. Pärdil on palju kirkaid teoseid, mis ei ammendu korduval kuulamisel. Kuulad ikka ja jälle ning see annab sulle midagi, see kannab tagasi mingi põhitooni juurde. Siin on hulga kihistusi. 

Seega ütlen kogu südamest, et see on mullegi oluline looming.

Mis on need sügavamad väärtused, mida Arvo Pärt sinu jaoks kannab ning esindab?

Pärdi puhul on üks paradoks. Ta on Eesti kultuuri seisukohast ääretult tähtis ja oluline helilooja, täiesti omaette institutsioon ja see tekitab tahtmise teda monumentaliseerida, käsitleda teda tõelise suurkujuna, teistpidi kõik see, mis Pärt tegelikult on, läheb hoopis teises suunas. Ta liigub millega väga elementaarse, väikese, võib-olla isegi nähtamatu suunas, mida ei saa käsitleda läbi monumentaliseerimise ja suureks puhumise. 

See tekitab ka tema sünnipäeva tähistamise puhul omapärase kimbatuse, et ühtepidi me ülistame teda, aga teiselt poolt ta ise lükkab kõik need suured sõnad justkui tagasi ja suunab meid hoopis mingile teisele punktile, kus need suured sõnad langevad maha nagu puulehed.

Tähelepanu on ühe inimese hinge mõõtmel, millegil sellisel, mis on kusagil südamesopis peidus. Seal on mingi varjatud elu, mida suurustavad sõnad ei taba. Tuleb keskenduda ja häälestuda – nagu ta ise on palju rääkinud – ühele rohuliblele, ühele hingele ja püsida selle juures.  

Ehk äkki siis Arvo Pärt ei tahagi, et me tema ümmargust sünnipäeva praegu tähistaksime?

Jah, Arvo abikaasa ja loominguline partner Nora Pärt ütleski muheledes saate võtete ajal, et see aeg tuleb kuidagi üle elada. Aga siin muidugi peame Arvo Pärdi tahtmisest mööda vaatama, seda tähtpäeva tuleb tähistada ikkagi tegelikult suurelt. 

Mulle tundub, et mida aasta edasi, seda olulisemaks kõik need sinu mainitud väärtused – ja seeläbi ka Arvo Pärt ise – muutuvad, sest praegune aeg liigub justkui vastassuunas. Mis sa arvad?

Jah, vägagi nõus. See on lausa imeasi, et sellega, mida Arvo Pärt on teinud, on ta tunnustuse ja kuulajaskonna laias maailmas leidnud. Et see kõik on ärganud ellu. Ta on loonud muusikalise maailma, mis võimaldab mõelda, rääkida ja tunnetada asju, millele praeguses maailmas ja suuresti ka kaasaja kultuuris ligipääs niisugusel kujul puudub.

Ta toob tagasi hinge teema, puudutab meie eksistentsiaalseid igatsusi, aga ka elamise varjatud valu. Niisugust hinge mõistet meil ju kaasaja kultuuris ei ole, vähemalt see ei ole norm. Muidugi ei ole Pärt ainus, keda selline pürgimus on huvitanud, aga ta on tõepoolest leidnud vahendid, ka teatud käsitöövõtted, mis võimaldab muusikas luua kogemuse millegi sakraalse lähedusest – see on midagi niisugust, mis meid ülendab ja samal ajal ka lohutab, siin on korraga lootust, aga ka leevendust, tröösti. 

Nii et kokkupuutepunkt Pärdi muusikaga võibki olla midagi introvertset, midagi väga isiklikku. Võib tekkida tunne, et see tabab sinu sees mingit kohta, mille sa olid nagu unustanud ja millest keegi ei räägi, aga see koht on olemas ja see igatseb tegelikult puudutust, kõnetust.

Mitmetest motiividest oleme juba rääkinud, aga mis sinu hinnangul on see põhiline põhjus, miks Arvo Pärt on ikkagi rahvusvaheliselt nii populaarne?

Ma usun, et see algab ikkagi muusikast. Tintinnabuli kompositsioonitehnika on ennekõike muusika loomise tehnika, aga sellega kaasneb tõesti ka laiem filosoofiline, poeetiline, aga ka religioosne mõõtkava.

Niimoodi loodud muusikas oleks nagu leitud valu ja helguse samaaegsuse punkt, mis tabab mingit olemuslikku kihistust inimeses. See tundub tõelisena. Ja tuleb seda tõde tunnistada: väga palju inimesed leiavad sellest muusikast enda jaoks midagi. Ühtpidi saab Arvo Pärdi muusikaloomet kirjeldada kui midagi väga formaalset, mis on allutatud rangetele valemitele, aga ometi ei saa Pärti ikkagi kopeerida. Ta teeb seal veel midagi, mis jääbki natuke saladuseks. Populaarsuse põhjuseid saaks ilmselt loetleda mitmeid, aga esimene põhjus peab ikka olemas muusikas endas. 

Sa tegid Arvo Pärdi 90. sünnipäeva puhul saate, aga selle protsessi käigus sa temaga ikkagi kokku ei puutunud. Oled sa temaga varem kohtunud?

Jah, põgusalt olen temaga varem siin-seal kokku puutunud. Televisioonitöö kontekstis on aset leidnud ka mõned lühiintervjuud ja sellised pool-intervjuu momendid. Hoolimata nendest episoodilistest kohtumistest ei saa päriselt öelda, et Arvo Pärt avalikkuse eest täiesti eemale hoiaks. Mõelgem kasvõi Dorian Supini dokumentaalfilmidele, kus Arvo Pärt on vaatajale väga avali. Ja televisiooni arhiivis on minu heade kolleegide tehtud saateid ja intervjuusid Arvo Pärdiga, mis on ka sellisena juba hindamatu väärtusega. 

Praeguses saates on meil samuti materjalil, mida ei ole laiemale avalikkusele varem näidatud. Arvo Pärdi Keskus on meiega jaganud valitud hetki seminaridest ja kohtumistest heliloojaga, kus ta räägib oma muusika telgitagustest. 

Arvo Pärt on tõesti väga populaarne, temast räägitakse pidevalt ja mingis mõttes me justkui teame temast palju, aga ta ise annab tõesti intervjuusid väga harva. Mis sa arvad, kas see müstilisus, et ta on harva avalikkuse ees, mängib tema puhul olulist rolli?

Mingi saladuse oreool tekitab muidugi uudishimu ja huvilisi, aga seda võiks ehk mõtestada nii, et Arvo Pärt räägib meiega siis, kui me ise oleme selleks valmis. Ma ei tea, kas see on parim võrdlus, aga kui sa mõtled selle peale, kui kohtad looduses metsloomi, siis juhtub see üldjuhul siis, kui sa oled osanud olla vaikselt ning see loom söandab korra sinu juurde tulla ja ennast näidata sulle.

Järelikult me pole liiga palju osanud Arvole niimoodi läheneda, et ta meiega tohutult tahaks oma loomingu tagamaid jagada. Aga kõik ei olegi seal jagamiseks, sellel ei olegi mõtet, sest muusikas avaldub kõik oluline.

Ma arvan, et see on väga hea võrdlus. Arvo Pärdi endaga sa saate käigus ei kohtunud, aga sa rääkisid seal paljude talle väga lähedaste, võib-olla isegi kõige lähedasemate inimestega. Mainisid juba ka neid uusi detaile, aga mis siis on ikkagi see värske, mille selles saates vaatajate ette toote?

Ühtpidi oleme arvestanud sellise vaatajaga, kes Arvo Pärdi lugu väga ei tea ega tunne. Selles mõttes püüame tema loome- ja eluloo mingil väga põhilisel tasandil lahti rääkida. Nende jaoks, kes seda lugu teavad, võib seda võrrelda antiikteatriga, kus esitati lugusid, mida kõik juba teadsid, aga inimesed läksid vaatama, et näha, kuidas seda lugu seekord räägitakse.

Oma mõtteid ja meenutusi jagavad Arvo Pärdi pojad Michael Pärt ja Immanuel Pärt, nende kasvamis- ja kujunemisaeg jäi 1980ndate aastate Berliini, kui Pärdid olid emigratsioonis. See kooslus ja räägitud lood on laiemale publikule uus. Kommentaaridega toetab Arvo muusika mõtestamist Nora Pärt. Aga saame ka teada, miks Sting Arvo Pärdi muusikat enda jaoks nii tähtsaks peab. Arvo Pärdi asjatundjatele ei ole siin võib olla midagi täiesti uut, aga see praegune kompositsioon on ikkagi uus ja ehk see võimaldab tunnetust Pärdist värskendada. Pealegi on see loodud helilooja sünnipäevaks,nii et tähtis koht on ka inimlikul osal: me tahame Arvot parimat mõttes õnnitleda ja tänada. Kõiki väikeseid üllatusi ei taha ka praegu veel reeta, las mõni asi jääb ka avastamiseks…

Kas te selle saatega üritate Pärti müstifitseerida või müüti lahti muukida?

Nagu öeldud, otsest monumenti või müüti ehitada küll ei tahaks, Arvole isikukultuslik mõõde ei sobi üldse, aga teistpidi tuleb möönda, et see muusika on salapärane ja selle muusika fenomen on võimas. Nii et tuleb liikuda kuskil vahepeal ja natukene tuleb ikkagi müstilisusele ruumi anda. 

Selle saate valguses kaevusid Pärdi loomingus päris sügavale, seega ilmselt on sul päris hea ja värske ülevaade tema loomingust. Kui nüüd mõni inimene, kes pole kunagi Pärdi muusikat kuulanud, tahab enne saadet eeltööd teha, siis millised on need üks-kaks teost, millest võiks alustada?

Väga hea küsimus. Pärdi juurde teed otsides võib alustada teostest, mis sündisid pärast tema vaikuse- või nn kriisiperioodi. Need on kõik kirkad pärlid. Need on avatud igale kuulajale ja ei eelda mingisugust suurt ettevalmistust. Ma pean silmas 1970. aastate teise poole tintinnabuli esimesi instrumentaalteoseid nagu "Aliinale", "Cantus Benjamin Britteni mälestuseks", "Spiegel im Spiegel" või "Tabula Rasa". Nende juurde võib igal hetkel minna ja nad haaravad kohe, see on tõeline Pärdi klassika.

Sinna juurde võiks kuulata "Credot", mis on tintinnabuli-eelne 1960. aastate lõpu teos, seal kuuleb Pärti väga jõulises ja suurte kontrastidega variandis. Ei ole ainult n-ö pühalik helikeel, see on hea näide sellest, kuidas ta kasutab oma muusikas väga erinevaid elemente ja saavutab suure ulatusega kõlamaailma.

Kui mõtleme tema kooriteostele, siis seal on valik suur... Võib-olla võiks väiksematest teostest kuulata "Da Pacem Dominet" ja kui midagi suuremat võtta, siis "Miserere" või "Aadama itk".

Ma kuulen endiselt inimestelt, kes ei ole klassikalise muusikaga kursis, et nad ei julgegi Arvo Pärdi muusikat kuulata, see tundub nende jaoks keeruline. Mis sa sellest hirmust arvad, mis inimestel siiani on?

See on küllap seotud laiemalt hirmuga, et klassikaline muusika on keeruline ja publikule raskemalt haaratav. Eks nende hirmudega püütakse ju võidelda ka, vahel tuleb see paremini välja ja vahel ilmuvad eelarvamused jälle tugevamalt välja. Aga enne, kui need hirmud üle pea kasvavad, siis võibki ette võtta need kõige lihtsama struktuuriga teosed – nagu "Spiegel im Spiegel" ja "Fratres", mida ma enne ei maininud. Võib vabalt autosõidu ajal kuulata – "Tabula Rasa" on autosõidu klassika – või õhtul mere ääres jalutades klappides kuulata.

Need on küll sellised palad, millega võib julgelt pihta hakata, sest need annavad selle helge ning nukra ühenduspunkti väga eredalt edasi.

"Vaikuses sündinud. Arvo Pärt" on ETV eetris 11. septembril kell 20.00.