Maestro Neeme Järvi on Arvo Pärdi muusikat juhatanud ja salvestanud alates noore helilooja esimestest orkestriteostest. Noore dirigendina tõi ta esiettekandele enamiku Arvo Pärti tintinnabuli-eelsetest teostest.

Mõni aeg hiljem dirigeeris Järvi välismaal ka Pärdi hilisemat loomingut. Kusjuures Pärdi kolmas sümfoonia ning orkestriteos "Concerto piccolo über B-A-C-H" on pühendatud Neeme Järvile. Saatuslikult seob neid "Credo" esiettekanne, millest tekkinud vastuolud viisid viimaks nii helilooja kui dirigendi pere Nõukogude Eestist emigreerumiseni 1980. aasta jaanuaris.

Neeme Järvi kinnitab, et nende perekonnad on sõbrad olnud eluaeg ning meeste koostöö jätkub. Tänavuse Pärnu muusikafestivali fookuses oli samuti Arvo Pärdi looming, tähistamaks tema üheksakümnendat sünnipäeva.

Avakontserdil pidi Neeme Järvi juhatama Pärdi 1977. aastal loodud teost "Cantus Benjamin Britteni mälestuseks". Meil oli maestroga kokku lepitud kontserdivaheajaks jutuajamine Arvo Pärdist. Hoolimata sellest, et Neeme Järvi ei saanud avakontserti juhatada õnnetu kukkumise tõttu laulupeol, oli ta nõus kohtumisega Pärnu haiglas.

Maestro Neeme Järvi, ma küsiksin kõigepealt, kuidas ja millal sai alguse teie tutvus ja koostöö Arvo Pärdiga?

Kes seda teab… Me olime noored mehed, kui hakkasime muusikat tegema ja tutvusime. Ja kujutage ette, kui suur vahe on praegu selle ajaga, kui me tutvusime, ja tänase päevaga. Tänane päev on 2025.

Ma täpset aastat ei mäleta, aga see Pärdiga tutvumine oli kindlasti alates 1960. aastatest, kui ma tulin raadio sümfooniaorkestri dirigendiks noore ja hakkaja mehena, kes tahtis kõike teha ja juhatada. Mind kutsuti siia kohe pärast Leningradi konservatooriumi lõpetamist.

Üks kutsujatest oli Lydia Auster Petraplovskist, Eesti NSV Riikliku Televisiooni- ja Raadiokomitee muusikajuht ja helilooja. Ta oli suur Eesti muusika fänn ja sõber. Tema tegeles aktiivselt Eesti muusikaga, mis oli meie noortele heliloojatele tohutult kasulik. Kui selles ametis oleks olnud mõni poliitiline inimene, kes muusikast midagi ei teadnud, poleks Eesti muusikast palju välja tulnud.

Raadio oli toona eriline organisatsioon – väga tähtis oli, millises olukorras noored heliloojad said areneda ja oma teoseid ette kanda. Eesti Raadios oli kolm kollektiivi: raadiokoor, sümfooniaorkester ja estraadiorkester. Igas žanris tehti muusikat, see oli raadiotöö. Mina olin raadiotöötaja koos oma orkestriga.

Arvo Pärt ei olnud sel ajal minu silmis ega ka kellegi teise silmis eriline kuju. Ta oli üks raadiotöötaja, raadiorežissöör. Mäletan, et ta tõstis mikrofone – need olid mul alati ees ja ei saanud korralikult mängida. Ta tõstis ka noote ja partituure, käis nendega ringi. Siis küsisin: "Oled muusikamees või?" – ja ta ütles: "Olen." Ta oligi helilooja.

Niisuguseid inimesi oli veel palju: Rääts, Pärt, Tamberg, Jürisalu ja teised. Nad töötasid raadios, sest nii kanti nende teoseid ette. Mina tol ajal ei mõelnudki nii palju, kui tähtis ma olin – olin lihtsalt dirigent oma orkestriga. Noore dirigendina pidin täitma ülesandeid, mida raadio juhtkond andis. Mul ei olnud veel suuri ideid oma Brahmsi, Bruckneri või Mahleri tõlgendusteks – ma polnud nende teostega isegi tutvunud. Nõukogude Liidus ei olnud see tol ajal moes.

Aga teisalt oligi see minu kui noore dirigendi jaoks suur võimalus end näidata. Samal ajal sain tutvustada noorte heliloojate töid, kes õppisid konservatooriumis või olid oma õpinguid lõpetamas. Ma ei teadnudki täpselt, kes oli kes, sest olin viis aastat Leningradi konservatooriumis dirigeerimist õppinud. Seal ostsin plaate, olin vaimustuses kõigest, mis seal tehti. Siia tulles olin nagu välismaalane – küll eestlane, aga Venemaalt.

Niimoodi see elu käis. Konservatooriumis oli moes mängida kaasaegseid heliloojaid. Seal juhatati palju Leningradi heliloojate teoseid, nii et tegelikult oli heliloojatel toona päris hea elu – nende töid mängiti ja propageeriti.

Pärt lõpetas konservatooriumi 1963. aastal ja värske lõpetanuna avanes tal võimalus minna Poola nüüdismuusika festivalile Varssavi Sügis, kust ta sai inspiratsiooni ja ideid. Sama aasta novembris kirjutas ta orkestriteose "Perpetuum mobile", mille teie tõite esiettekandele.

"Perpetuum mobile" oli selline väike Paganini välja­naermine. Paganini kirjutas niisuguseid hästi kiireid lugusid. Ja Pärt kirjutas nii aeglase loo, kui üldse võimalik oli. Pikad noodid, mis venisid ja venisid – ei teadnudki, mis sellega peale hakata. Eks ta väike nali oli.

Üldsegi, Pärt oli selline naljavend, et te ei kujuta ette, missugune naljavend ta oli. On tegelikult siiani naljavend. Ta ei ole üldse selline, nagu me praegu teda ette kujutame – suur ja usklik, räägib aeglaselt, Jumalast ja kõigest muust. Võib-olla on see tal ka kõik olemas, aga mina teadsin teda hoopis teisiti, inimesena ja õpilasena.

Tema lõpetas konservatooriumi 1963. aastal, aga mina olin samal ajal juba noor dirigent ja juhatasin Nõukogude Liidus, Moskvas ja Leningradis pidevalt suuri orkestreid. Kusjuures ma arvan, et nii mõnigi Pärdi teos võis mul olla kavas isegi Leningradi filharmoonia juures, aga selget ettekujutust, millised, mul ei ole. Käisin ju pidevalt "välismaal" juhatamas – välismaa oli minu jaoks kõik, mis polnud Eesti. Ma olin ikka eestlane, Eesti dirigent, see oli iseenesest mõistetav. Keegi mulle seda pahaks ei pannud, isegi Nõukogude Liidu juhid mitte.

Kui ma tulin ja hakkasin siin Pärti juhatama, siis me saime tuttavaks ja leidsime ühise keele. See oli põhiliselt üks lõbus fun making, niisugune lõbus kohtumine, mille kaudu me ka muusikani jõudsime. Näiteks "Perpetuum mobile" oli selline lugu.

See teos algab hästi vaikselt pika noodiga. Põhimõte on selles, et teos teeb niisuguse crescendo, peab saavutama nelja minutiga nii suure tugevuse, nagu üks sümfooniaorkester üldse saavutada võib. Seda oli vaja vaikselt alustada, instrumente tuli järjest juurde, lõpuks löökpillid ja lõpuks tekib selline kisa-kära, et meil ei olnud selleks vastupidavust, sest me ei olnud sellise muusikaga harjunud. Orkestrimuusikud ei tohtinudki teatud mõttes sellist "müra" teha, pidime ikka "ilusat muusikat" mängima.

Aga lõpuks läks heli nii kõvaks, et raadio fonoteegi lindistusseadmed ei pidanud vastu. Detsibellid läksid üle piiri, punased tuled põlesid ja põlesid, läksid üle piiri ja režissöör Asta Kuivjõgi pidi heli maha keerama, et mitte süsteemi ära lõhkuda.

Tõelist crescendo't ja kulminatsiooni me Eestis ei saavutanudki. Korraliku salvestuse sain alles Rootsis, kui plaadistasin selle BIS Recordsi jaoks. Siis oli tehnika juba hoopis teine. Seal öeldi: "Nii kõvasti, kui jõuate!" – ja siis tuli crescendo korralikult välja.

Lisaks ei olnud tol ajal ka süsteeme, millega seda korralikult kuulata, isegi kui see oli hästi plaadistatud. Nii et Pärt oli omamoodi novaator, aga tegi seda läbi väikese pulli, kui natukene rumalalt öelda. Kõikidele oli see värske, uus ja huvitav, aga samal ajal väga vastuoluline ja käis igasuguste reeglite vastu. Me räägime siin ikkagi Elleri õpilasest. Teate ju, millist muusikat Eller teeb? Mida ta seal siis õppis, kui ta niisuguse asjaga tegeles. Nii et ta oli uuendaja oma esimestest taktidest peale.

Pärast teie juhatatud esmaettekannet esitati teost mõne aasta jooksul nii Veneetsia kunstibiennaalil kui 1965. aasta Varssavi sügisel ning veel pea 20 korda eri riikides. Võib öelda, et sellest sai Eesti avangardmuusika läbimurdeteos läänes.

Esimese sümfoonia esiettekanne toimus 7. veebruaril 1964 samuti raadio sümfooniaorkestriga teie juhatusel. See sümfoonia oli pühendatud Heino Ellerile. Mida te sellest mäletate?

Siin tuleb natukene rääkida polüfooniast, sest Pärdi polüfoonia ei olnud mingisugune Bachi polüfoonia. Võib-olla hilisem Pärt küll, kui ta juba kooriteoseid kirjutas. Aga tollal polüfoniseeris Pärt muusikat orkestrile moodsate võtete ja rütmidega, see oli rütmiline polüfoonia, kus üks oli marss löögi peale ja teine marss eellöögiga. Siis hakkasid keelpillid seda mängima, kõik keelpillid kordasid ja kasvujoones toimus niisugune fantastiline tõus, tromboon mängis järsku teemat. Väga vahva teos tegelikult.

Selle teose alapealkiri ongi "Polüfooniline".

Kui enne rääkisime, et mida ta siis Elleri juures õppis, siis polüfoonia on esimene asi, mida üks helilooja peab teadma. Sest cantus firmus ja igasugused Bachi võtted, mis muusikas eksisteerisid juba aastasadu, eksisteerisid ikka edasi. Need on kompositsiooni eeskirjad, millest on raamatuid kirjutatud ja muusikateadlased on sellele terveid sarju pühendanud sellele, mis asi see polüfoonia üldse on.

Noored ei pidanud vastu sellele traditsioonilise viiside polüfooniale, nagu Bachil, siin olid teised võtmed, rütmid ja teised oskused. Pärt tegi seda jube hästi ja sellise huvitava loo kirjutamisest tuli tema talent juba välja. Tolle aja kohta oli see jällegi niisugune kahtlase väärtusega moodne muusika, me ei olnud harjunud niisuguse asjaga, ei saanud sellest väärtusest siis veel aru. Mida vanemaks ma sain, seda paremini sain selle väärtusest juba aru. Nii dirigendina kui ka ettekandjana rahvale selgeks tehes, et see on hea muusika.

Juba esimesest sümfooniast tuli Pärdil sisse kollaažideliin. 1964. sündis ka teos "Collage über B-A-C-H". Selle tõi küll esiettekandele Eri Klas, aga teie juhatasite ka aastatel 1966 ja 1968 ja edaspidigi.

See on üks maru tükk, kiire lugu. Kollaažitehnikaga püüti jäljendada vanu heliloojaid ja neid siis mingil määral moderniseerida. Pärdil olid kõik asjad muidugi ikka hästi lühikesed. Tol ajal öeldi moodsalt ja naljaga, et tekkis uus stiil "minimalism". Mis asi see on? Mitte keegi ei saanud aru... minimalism. Sellised väikesed tükikesed. Tekkis mõte, nagu helilooja ei oskaks pikki lugusid teha, nii lühikesed kui võimalik, aga ikkagi helilooja. Nii et Pärdile jäi see minimalismi tempel külge. Aga esimene sümfoonia oli tal juba muidugi kirjutatud, vahepeal tegi selliseid väikeseid tükke.

Teine sümfoonia on ju tavaliselt tegelikult selline uhke. Aga Pärdil on teine romantika, seal on Tšaikovski. Pärast siis räägiti, et see läheb tema elulooga kokku. Ma mäletan väga hästi, et Pärt oli haige mees. Ta oli ühe neeruga, neer opereeriti just sel ajal, kui Rostropovitš pidi mängima "Pro et contrat", Rostropovitši jaoks ta selle kirjutaski. Tuli Tallinnasse, et see ette kanda.

Pärt oligi siis haiglas. Nad väga hästi üksteist ei tundnud, aga piisavalt, et Rostropovitš teadis, et niisugune fantastiline helilooja on ja läks teda vaatama haiglasse. Käiski teda haiglas vaatamas, palatis oli 11 patsienti, Pärt oli üks nendest ja nii halvas seisukorras. Maailmamees Rostropovitš tuli Moskvast ja nägi siis, kuidas Pärdiga käitutakse tema kodumaal. Nii halvas seisus. Mina olen praegu siin üksinda palatis, natukene piinlik on, aga mul on selline eriline seisukoht, sest ma juhatasin laulupeol ja kukkusin maha, tõusin jälle üles ja nüüd peab mind natukene korrastama.

Igatahes oli Pärt haiglas ja esmaettekannet ei toimunud. Arnold Green tegeles tollal kunsti ja spordiga, väga tore mees oli. Tema sai korralduse kohe Pärt vist natukene parematesse tingimustesse viia. Aga Rostropovitš siis avaldas oma arvamuse selle kohta. Kui Rostropovitš midagi ütles, siis ta saatis igaühe sinna, kuhu tarvis oli.

Esiettekande tegi lõpuks Toomas Velmet. Rostropovitš mängis seda siiski hiljem Tallinnas.

Minuga ta seda, jah, ei mänginud igatahes. Ma ei tea, kas ta ei tahtnud või mina ei saanud. Velmet kandis seda hoopis ja sellest tuli ka õige tore plaat, ajalooline plaat, kus Velmet kannab ette "Pro et contra".

See on ju nii uhke lugu ja jälle ka naljalugu. Seal mängib tšellomängija näppudega, terve tšello oli jaotatud kaheksaks või kümneks osaks, näppudega pidi mängima ühe ja teise ja kolmanda koha pealt. Tšello oli nagu löökpill, efektne lugu, mida iga tšellomängija mängida ei taha.

Aga tegelikult maailm neid lugusid ikka päriselt ei tunne. Eesti muusikaga on lugu nii, et kui me poleks seda välismaal mänginud, poleks sellest palju välja tulnud. Ma olen teinud välismaistele plaadifirmadele terveid Pärdi plaate, mänginud neid teoseid kontsertidel Ameerikas ja mujal maailmas. Pärdi teoseid oli mugav välismaal mängida, sest need olid lühikesed. Sai ilusti kuhugi kavasse sisse panna, kava suurt plaani ei pidanud rikkuma.

Ja oma debüüdil Berliini filharmoonikutega mängisin ma ju Pärdi kolmandat sümfooniat, mis oli minule pühendatud. See kolmas sümfoonia oli täitsa muusika moodi. Teemad ja arendus, Pärdi arendus on muidugi omamoodi arendus. Selles mõttes "muusika moodi", et andis natukene sellist romantilist stiili juurde. Siis me olime kahekesi immigrandid. Me sõitsime ära samal nädalal, otsustasime sinna jääda ja tema otsustas meiega koos. Me olime väga head sõbrad ja meie mõtted olid umbes samad, sest see hakkas kõik "Credost" peale.

Jah, 16. novembril 1968.

Oli selline seadus, et heliloojate liit peab alati teosed üle kuulama enne, kui need kontsertlavale lubatakse. Ma ei teagi, miks nad seekord ei jõudnud seda kuulata. Aga mina olin ka selline kange mees oma teada, võtsin vastutuse enda peale ja mängisime ära.

Sellest ei tehtud eriti numbrit. Filharmoonias oli Olga Rudneva, Kulno Raide ja teised – ütlesime: "Teeme ära!" Ja tegimegi. Mängisime seda lausa kaks korda kontserdil, saal oli rahvast puupüsti täis ja see oli suur edu.

Aga järgmistel päevadel puhkes skandaal. Selgus, et ei olekski tohtinud seda teost mängida. Kuna mina olin selle vastutuse enda peale võtnud, siis hakati uurima, et mis te seal tegite. Keegi oli juba ka pragada saanud. Partei keskkomiteest – kas see oli Ristlaan või Utt või keegi kangesti tubli mees – tuldi uurima, et mis te seal tegite.

Tollal oli ju religioon Nõukogude Liidus keelatud, usku ei tohtinud propageerida. Pärti peeti usuinimeseks, aga ta ise ei näidanud seda eriti välja. Nii palju küll, et teda lihtsalt ignoreeriti. Juba Moskvast alates teda ei sallitud, sest ta kirjutas liiga moodsat muusikat. Mitte sellepärast, et tema maailmavaade oleks teistsugune olnud, seda ei uuritudki. Aga liiga moodsat muusikat kirjutas.

Pärt ei jätnud järgi oma jonni kirjutada oma muusikat nii, nagu ta armastas seda kirjutada. Nagu iga helilooja. Ja keegi ei oleks osanud teda sundida, aga Nõukogude Liidus sunniti kirjutama sisult sotsialistlike teoseid. Suured vene heliloojad kuulutati rahvavaenlasteks, aga Pärt kirjutas edasi. Vastupidine äärmus oli Jaan Rääts, kes allus paljudele asjadele. Nad olid selles mõttes täiesti vastandid, aga mõlemad toredad heliloojad, kes lõid Eesti muusikasse uued stiilid.

Kõva moodsa muusika propagandist meie dirigentide seast oli Eri Klas, kes katsus kõiki neid lugusid mängida ja Schnittket, kes samuti Moskva jaoks liiga moodsat muusikat kirjutas. Mina mängisin ka, aga mul oli natukene teistsugune ampluaa, sest ma töötasin juba välismaal, mul olid orkestrid.

Minu Eesti muusika propageerimine käis alati kuidagi kavala ettevõtmise kaudu, sest Eesti muusika ei sobinud välismaa orkestrite tavapärasesse programmi. See oli justkui võõrkeha nende standardrepertuaaris, kus olid Tšaikovski klaverikontsert, mõni tuttav lugu, või siis mõni Šostakovitš või Prokofjev.

See probleem on meil Eesti muusikaga alati olnud, nii Tubina kui kõigi teistega. Eesti muusikat oli alati väga raske "läbi pressida". Aga mina püüdsin oma parima igatahes teha.

Pärast kolmandat sümfooniat hakkas Pärt kalduma koorimuusika poole ja religioossed teosed said talle kindlasti väga südamelähedaseks. Meie Järvide dünastia ongi rohkem mänginud Pärti tänu tema loomingu esimesele poolele. Paavo ja Kristjan Järvi mängivad kõige paremas mõttes meeleheitlikult tema teoseid välismaal. Neil ei ole olnud ühtegi orkestrit, kus nad ei mängiks Pärdi muusikat.

Interpreedi ja helilooja vahel peavad alati olema head suhted, sest nad peavad teineteist uskuma. Kui ma usun, et see on hea, siis mängin sind. Kas mõni teine usub või ei usu – see ei ole tähtis. Oluline on, kuidas sa seda mängid ja kuidas ette kanda. Kas see on tõesti niisugune ettekanne, millest tasub rääkida ja mida tasub rahvale propageerida.

Rahvas ei saa niikuinii paljudest asjadest aru – samamoodi Pärdist näiteks. Aga tal on tekkinud niisugune fenomen, et kui Pärti mängitakse, siis on see nagu jumalateenistus. See on midagi sellist, nagu Bach omal ajal. Bach lõi Leipzigiks igaks pühapäevaks uue kantaadi – kokku umbes 250 kantaati. Praegu on Pärt nagu niisugune moodne Bach.

Ja tänu sellele, et on olemas Tõnu Kaljuste oma kooriga, kes avas Pärti ja tema muusikat nii palju kui võimalik, tekkis üks pööre: hakkasid tekkima igasugused passioonid Bachi eeskujul, uued kooriteosed. Ja need on üks ilusam kui teine – neid mängitakse kirikutes ja kontserdisaalides. Üks inimene on saavutanud oma sihi, milleks ta siin maailmas heliloojana elab, ja andnud oma näo.

See on pika töö ja suure proovimisega. Kuidas heliredelit niimoodi sättida, et ta eksisteeriks natukene teistmoodi. Mitte päris do-re-mi-fa-sol, vaid nii, et seal oleks natukene oma nägu ja arusaam asjadest. Sealjuures leiab ta veel ka huvitavad teemad oma teostele.

Nii et ilma asjata ei ole see Pärt praegu nii maailmakuulus, nagu ta on. See on tulnud tänu tema järjepidevatele otsingutele muusikas.