Arvo Pärt on muusikat kirjutanud suurema osa oma elust. "Kui me vaatame loomenimekirja, siis päris esimesed teosed pärinevad juba 1950. aastate keskelt. See teeb siis julgelt üle 60 aasta. Me teame, et ta improviseeris ja mõtles muusikat välja juba palju varem täitsa noore poisina, aga need teosed ei ole säilinud," rääkis muusikateadlane Kristina Kõrver, kelle sõnul jäi noor Pärt silma värskuse ja mõttetäpsusega. "Isegi imestatakse, et nii noorelt autorilt nii terviklikud või nii küpsed teosed tulevad."

Kõrveri sõnul oli Arvo Pärdi esimene loomeperiood, mida nüüd nimetatakse modernistlikuks perioodiks, suur katsetuste ja eneseotsimiste aeg.

"Sellel varasel loomingul oli avangardistliku muusika kohta ebatavaliselt suur publikumenu. Räägitakse paljudest teostest, mis tulid mitte ainult esiettekandel [kordamisele], vaid "Perpetuum mobile" kohta öeldaks, et [see tuli] enamvähem igal ettekandel kordamisele," lausus muusikateadlane Toomas Siitan.

Tema varase loomingu tähelepanuväärseim arenguliin peitub kollaažides, mis leiavad Pärdi muusikas isikliku ja dramaatilise väljenduse. Pärdi viimane sel perioodil kirjutatud teos kannab pealkirja "Credo". Kõrver märkis, et ühelt poolt ütles Pärt "Credoga" modernistliku muusika keeles välja selle, mida tal öelda oli, ning teisalt tunnistas helilooja esimest korda avalikult oma usku Jeesus Kristusesse.

"Kui me selle nüüd kõik kokku paneme ja mõtleme selle esiettekande olukorra peale, siis ühest küljest on see tõepoolest ime, et selline teos üldse Nõukogude ajal lavale jõudis ja Neeme Järvi julges selle oma programmi võtta. Publik võttis selle vastu positiivse šokina. See rabas," rääkis ta.

"Ta tõmbab joone alla mitte lihtsalt oma ühele stiiliperioodile, vaid võib-olla üldse heliloojaks olemisele, sest sellise tekstiga teoseid Nõukogude Liidus keegi ei kavatse sallida ja see on loomulik, et seda teost ei soovita edaspidi ette kanda," lisas Toomas Siitan.

Tintinnabuli sünd

Nora ja Arvo Pärt abiellusid 1972. aastal. Kuigi nad olid tuttavad juba kooliajast, muutusid nende suhted märgatavalt pärast seda Nora Pärt ortodoksses kirikus ristiti.

"Kogu minu elu hakkas hoopis teises suunas sõitma. See oli mai keskel. Siis hakkasid asjad nii kiiresti selgemaks minema, et augusti alguses oli otsus koos vastu võetud. Kusjuures paar kuud enne seda ma rääkisin endale, et perekond, lapsed, see pole minu asi. Mitte kunagi. Asjad läksid teistpidi," muigas ta.

Nora Pärt sõnas, et pärast "Credot" hakkas helilooja Pärt oma keelt otsima. "See oli otseselt jumalaotsinguga seotud. See ei olnud ainult muusikaline otsing. See ongi see paradoks, et tema juures ei saa lahutada muusikalisi otsinguid tema hingeotsingutest."

Aastal 1976 tuli Pärt kuulajate ette uue ja originaalse muusikalise keelega, millele andis nimeks tintinnabuli. Päev, mil tintinnabuli stiil sündis, on Nora Pärdil selgelt meeles.

"See oli 7. veebruar 1976. Sellel päeval oli esimest korda kevade valgus. Midagi erilist oli õhus – mingisugune läbipaistvus või päike või särav lumi või midagi sellist. Inspiratsioon oli hommikust saadik majas. Mõtlesime, et lähme jalutame Nõmme metsas. Nõmme oli siis teistmoodi kui praegu, oli veel loodus. Panime lapse riidesse ja vankrisse ning Arvo ütles: "Oot-oot, üks hetk, kohe-kohe, natuke oota." Läks klaveri juurde ja oligi käes. See on nagu kiirsünnitus," naeris abikaasa Nora.

Esimene tintinnabuli stiilis teos sai pealkirjaks "Für Alina" ehk "Aliinale". Selle esmaettekande võimalust pakkus Pärt Rein Rannapile.

"Ma ei tea, miks Pärt just minu valis lugu esitama. Ma olin tookord vaid 22 aastat vana, aga sellest hoolimata esinesin aktiivselt, olin võitnud vabariikliku konkursi ja minemas rahvusvahelisele [konkursile]. Aga mul on selgelt meelest – internetti ju toona ei olnud –, kuidas Pärt tõi mulle selle noodi koju kätte," meenutas Rannap. "Pärt mulle mingeid juhendeid küll ei andnud, kuidas seda esitada, aga ega neid poleks vajagi olnud, sest nooti vaadates on kohe selge."

"Tabula rasa" esmaettekanne vapustas publikut

1977. aasta 30. septembril toimus Pärdi topeltkontserdi "Tabula Rasa" esmaettekanne.

Esmaettekandel oli kohal ka näitleja Anu Lamp, kes oli toona 19-aastane. "Kohe kui "Tabula rasa" algas, siis ta hakkas ennast kehtestama. Mis see nüüd on? Midagi sellist ei ole varem kuulnud. Mind haaras ärevus, erutusseisund. Pinge kasvas järk-järgult, erutus ja ärevus samuti. Ühel hetkel ma tundsin, et praegu juhtub midagi, midagi sünnib, ma olen siin ja praegu millegi tunnistajaks," meenutas ta toonaseid tundeid.

Ka helilooja Erkki-Sven Tüüri jaoks on "Tabula rasa" midagi erilist. "Kui me vaatame Pärdi loomingut kuidagi sedasi, et ta on üks kõrguv saar muusikaookeanis, mis selgelt tõuseb sealt esile, siis minu jaoks subjektiivselt on topeltkontsert "Tabula rasa" nagu tuletort ühe selle saare kõrgema kalju otsas," lausus Tüür, kes oli teose esiettekande ajal 18-aastane.

"Kui lugu lõppes, valitses saalis totaalne vaikus. Jahmatuse vaikus. Saal toibus kollektiivsest šokist," kirjeldas Lamp. "Keegi ei julgenud plaksutama hakata. Eri (Klas - toim) laseb käed vaikselt alla, on vait. See vaikus oli täiesti maagiline. Ma mäletan siiamaani seda vaikust. Ja siis tuli tormiline aplaus. Ma sain aru, et ma olen millegi erakordse tunnistajaks olnud," lisas Tüür.

Arvo Pärt isana

Kui Nora ja Arvo pojad Immanuel ja Michael olid väikesed, elas Pärtide perekond kolmetoalises Mustamäe korteris. "Üks nendest kolmest toast oli Arvo tuba. Sinna tuppa sisenedes oli alati eriline tunne. See ei olnud lihtsalt mingi muu tuba korteris, aga seal oli alati omaette maailm, mingi eriline atmosfäär valitses seal. Seal olid teised värvid, tumedam mööbel, ja loomulikult see muusika, mis sealt välja tuli. Ma sel hetkel loomulikult ei tajunud, mida see kõik tähendab," meenutas Immanuel Pärt.

Mustamäel elasid Pärdid kuni 1980. aastani, mil nad Viini emigreerusid. "Vanemad ütlesid, et me lähme ümbermaailmareisile, et kuidagi ära seletada, miks me sellise suure reisi ette võtame," meenutas Immanuel. "Ühel hommikul oli meil kaheksa kohvrit pakitud ja Mustamäele neli taksot tellitud. Mõned kõige lähedasemad sõbrad olid ka sinna kogunenud ja sõitsime nelja taksoga Balti jaama, kus istusime rongi peale."

Toomas Siitan sõitis perekonnaga Eestist kaasa. "Neil oli vaja praktilist abi ning ma olin just parajas eas ja parajas staatuses. Aga ka minu jaoks oli see lahkumine erakordselt emotsionaalne ja väga suure tähendusega. Toona jäeti päriseks hüvasti. See pilk, millega Brest-Litovski raudteejaamas teiselpool traataega läbi rongiakna Arvo Pärt minuga hüvasti jättis, see pilk saadab mind alati," tunnistas ta.

Pärtide noorem poeg Michael Pärt mäletab oma elu alates sellest ajast, mil pere oli Viinist Berliini kolinud. Ta oli siis 2,5-aastane. Lisaks Immanuelile ja Michaelile on Arvo Pärdil kaks tütart esimest abielust.

"Pärast seda, kui me läände kolisime, me ei saanudki tagasi minna. See oli suur perekondlik trauma, sest Arvol kadus võimalus Arinat ja Triinut külastada. Aastaid hiljem tekkisid jälle võimalused vahel tagasi tulla ja seda kontakti luua," meenutas Michael. "Tänasel päeval on vastupidi, nad elavad Saksamaal ja Iirimaal ning hoopis meie elame Eestis."

Oma muusikateadmisi on Arvo Pärt ka lastele jaganud. "Eks ma olin lapsepõlves isaga ikka klaveri taga istunud ja ta on mulle mõnda asja näidanud. Ja kui ma olen proovinud klaveril midagi improviseerida, siis Arvo on tihtipeale kõrvale tulnud," rääkis Immanuel, kes on Inglismaal muusikat õppinud.

Kuid muusikut temast ei saanud. "Seal Inglismaal, kus ma muusikat õppisin, oli ka ligidal üks väike lennuplats ja seal tekkis mul võimalus teha mõned proovilennud. Mis siis juhtus oli see, et ma sain aru, et tegelikult on lennundus ja piloodiks saamine üks asi, mida ma tahan elus teha."

Rahvusvaheline tuntus

Toomas Siitani sõnul sai Arvo Pärdi rahvusvaheline tuntus tuule tiibadesse 1984. aastal, mil sai algusetema tänaseni kestev koostöö tunnustatud plaadifirmaga ECM. "Võiks öelda, et see "Tabula rasa" plaat oli järgmine plahvatus."

Muusik Sting on üks neist, kelle teadvusesse Pärt "Tabula rasaga" 80-ndatel jõudis. "See oli minu jaoks pühendusmuusika, püha muusika. Sellel oli vaimne komponent, mis oli ebatavaline. Nii et see oli nii moodne kui iidne, lihtne ja keeruline samal ajal, mis minu arvates on see, miks tema muusika on maailmas nii mõjukas. Me vajame vaimset muusikat. Aga see räägib ka kaasaegsest mõistusest ja on selles mõttes ainulaadne," sõnas 17 Grammyt võitnud muusik.

Sting kohtus Pärdiga Laulasmaal viis aastat tagasi. "Mul oli suurepärane kogemus. Mul polnud õrna aimugi, kas ta teab, kes ma olen või mida ma tegin. Ma tulin lihtsalt austust avaldama. Ta astus tuppa, mul oli suur naeratus näol ja ta kinkis mulle suure embuse. Ja siis tegi ta midagi erakordset – pani oma suu mu kõrva äärde ja ümises ühe mu laulu refrääni. See mõjutas mind sügavalt, sest esiteks ta teadis, kes ma olen ja ta teadis osa minu tööst. Aga see oli nii helde, lahke žest ja ma ei unusta seda kunagi," kirjeldas ta.

Dirigent Tõnu Kaljuste sõnul iseloomustab Pärdi loomingut unikaalne kõlamaailm. "Mille pärast ühe inimese loomingut kuulatakse rohkem kui teise inimese? Vastus on lihtne – üks muusika on parem kui teine. Üks on ilusam. Üks resoneerib meiega, teine ei resoneeri," rõhutas ta.

Erkki-Sven Tüür usub, et Pärt puudutav kuulajaid õpetussõnadega, mida tema muusika kannab. "Vanad pühad tekstid on talle ilmlõpmata tähtsad. Nendes tekstides on tänapäeva inimesele äärmiselt olulised õpetussõnad. Seda see muusika endas ka kannab. Ja mitte ainult õpetust, vaid tuge ja armastust," lausus ta.

Viiuldaja Andres Mustonen lisas, et Arvo Pärt mitte ei kanna vaid armastust edasi, vaid ta ongi armastus. "Arvo on armastus. Tema sees on armastus. See on see, mis suhtleb ja see on see muusika, mis tõmbab, mida inimesed tajuvad – nad ei oska öelda, mis asi see on, aga see ongi armastus."

Ka abikaasa Nora lisas, et Arvo Pärdis on armastuse anne. "See on teda vahel ka huupi viinud, aga nüüd elu lõpupoole on see nii selge, et tal on see anne. Ja tulebki välja, et kui sa igatsed armastust, siis mida sa pead tegema? Sa pead armastama. Ongi kogu saladus."